Õpetage, kuidas asju nö külma kõhuga võtta.
Kui ma midagi valesti teen, veidi untsu keeran, siis piinan ennast terve õhtu ja vahel ka järgmise päeva ka tagant järgi, et kuidas ma ikka nii loll võin olla. Ma mõtlen just töö juures millegi valesti tegemises, mitte nt toidu ära kõrvetamisest.

Ise kirun ennast ühe 3 aastat tagasi tehtud prohmaka pärast siiani, aga samas ega midagi parata saa. mis tehtud see tehtud, tuleb lihtsalt õppust võtta ja omad järeldused teha. Küllap järgmine kord on siis võimalik ka seda viga vältida. Anna endale armu:)

see tahab harjutamist. olen harjutanud u. 1,5 a. ja tunnen, et peaaegu hakkab välja tulema. sisendan endale järgmisi asju:
1)no juhtus, mis teha
2)see on ju kõigest...
3)ma siis teen teinekord paremini
4)see läheb mööda
5)kõik mis ei tapa teeb tugevamaks(see lause meeldib mulle kõige rohkem)

tuli kord klassi ette professor. võttis kotist piimapudeli, tõmbas korgi pealt ja valas pudeli sisu kraanikaussi. ja teatas siis üliõpilastele: "nii. see piim on nüüd läinud. kui ma oleksin väheke ettevaatlikum olnud, oleks see piim meil alles. aga me võime siin terve klassiga nutta, ulguda ja juukseid kiskuda, tagasi me seda ei saa. seega, ärge kunagi nutke juba maha läinud piima pärast"

ehk ütle omale lihtsalt "ma ei mõtle selle peale. ma ei põe selle pärast. ma ei saa nagunii enam midagi muuta."

tegial juhtub nii mõndagi, nii ütles minu esimene ülemus..

Põssa idee meeldib mulle ka :) Ma teen endale vahest shokiteraapiat - mõtlen, et kuivõrd hullusti ja hullemini oleks võinud minna: vallandamine, üleriigiline skandaal jne. , siis selle kõrval tundub omaenese probleem ääretult tühine. Muide, see hirmus põdemine teinekord ongi sellest, et põdeja pisut nagu dramatiseerib olukorra üle. Loodetavasti sa saad sellest üle :)

aeg aitab! ja head inimesed ymber... mõistvad... kelle nimel muutuda...

Just, midagi muuta enam ei saa. Vähe sellest, kui paanikas parandusi hakkad tegema võid asja veel hullemaks ajada.
Paar päeva põed , hiljem ei tule meeldegi ...

Haa, see "kellegi nimel" muutuda on päris libe tee, sest kui see "keegi" ühel hetkel peaks kaduma, siis...

mul omal just aktuaalne mure. ajasin ühele tööülesandele sõrad vastu, et ma ei taha seda teha, kuna ei jaga valdkonda. jäi ikka minu teha ja tagantjärele tuli välja, et tegingi valesti. ja üritus läks ikka maksma ka. küll on kole lugu. süüdistan end, et ei süvenenud piisavalt, samas süüdistan bossi, et ma ju ütlesin... ja kui nõu küsisin kehitati õlgu.... ja nii ikka varahommikuti ja hilisõhtuti need mure ja põdemismõtted jälle pähe hiilivad.
üksvahe lohutasin end teiste inimeste prohmakatest lugemisega sekretär.ee-st ja siis leidsin, et oi, nii hulle asju ma küll teind pole...
ei oskagi sulle nõu anda, katsun ka üle olla asjast. kui enam asja parandada ei saa tuleb kõik südame pealt ära rääkida, üles tunnistada, karistus ära oodata ja siis unustada ja eluga edasi minna. mida katsun ise teha ja soovin sullegi.

Põssal hea idee. Ja ideaalne pole meist keegi,eksimine on inimlik.

põssa.. minevikku ei saa muuta, kyll aga tulevikus on see võimalik. kes elab minevikuta, sel pole ka tulevikku! möödunu on vaja endale selgeks teha ja põdemine on mingil määral vajalik! hetkega möödunu unustades edasi minek on kylm ja hoolimatu - variantidest ilmselt kõige halvem! teen ära ja unustan - nagu @!#$?

ka aeg on see, mis parandab kõik haavad.

Või nagu kunagi öeldi: Maailmarevolutsiooni aspektist ei oma sellised asjad mingit tähtsust!

kil: tegid ära. läks valesti. õppisid vigadest. ma ei räägigi et peaks vastututstundetult ja tagajärgedele mõtlemata tegema just seda mis momendil pähe tuleb ja siis ära unustama.

aga pärast aastaid põdeda et näe oleks ma ikka nii teinud siis ei oleks näe nii läinud ja..no milleks??

öeldi ka nii, et lambakasvatuse aspektist pole sel tähtsust (A. Pervik "Õhupall")

min olen kasutanud meetodit lihtsat - kui põdemiseks läheb, üritan tuletada, mis globaalselt tähtsat juhtunuks kui ma talitanuks teisiti, ja ku isuur olnuk sselle arvamise tõenäosus..pealegi on iga asjade kulg milekski hea....asjadesse tuleb positiivselt suhtuda.

lohuta ennast sellega, et oleks võinud ju hullemini minna. Ja kui ikka süda rahu ei anna räägi sellest murest ja kiru ülemusi oma heale sõbrale, läheb ka kergemaks.

Väga lõbus kokkusattumus! Avastasin just mõni moment tagasi ühe apsaka oma töös. Tööisu läks ära, võtsin kohvi ja mõtlesin tulla vaatama, mida huvitavat foorumis kirjutatakse ja see oli esimene teema mille avasin. Surfan veidi ringi ja siis tagasi vigu parandama. Enesetunne on kehva, kuid mis teha, juhtub.

just kritiseeri ennast nii palju kui võimalik. tagaselga teevad su töökaaslased nagunii seda. kiru ennast kõikvõimalikul moel, siis tead, mida sinust tegelikult arvatakse. ainult sellisel viisil saad aru mida sa valesti tegid.

mul on kõrini töötajate suhtumisest - ah... ma ainult töötan siin. pole minu asi. pole minu töö. pole minu firma jne jne.

enesekriitika on möödapääsmatult vajalik ja ei maksa seda alla suruda, sellega võidelda. Piisab, kui tasakaalustada ennast millegi meeldivaga, mis kindlasti õnnestub. Ntx. töö vs. kodu. Lihtsalt ümberlülitamisest peaks piisama, et leida loomulik ja optimistlik suhtumine tehtud vigadesse. Umbes nii nagu "hommik on õhtust targem".
See on muidugi raskem juhtum, kui ebaõnnestumisi ei õnnestu kuidagi ega kunagi unustada. Aga ka siis paistab olevat ainuke pääsemisvõimalus tegeleda millegagi, mis tõeliselt meeldib. Selleta ei pea mitte keegi kaua vastu.

Olin päris lapseohtu, kui mulle sai selgeks reegel, mis tehtud see tehtud. Keskendusin mõttele, et ma ei saa asja olematuks teha. Keskendusin tugevalt ja see aitas. Nii olen vägagi palju närve säästnud. Komm on sisult sama, mis põssal, aga täiesti isikliku mätta otsast.

Küllap on paljudel eksimusi, mida pärast kahetseda. Mulle on öeldud, et mis mul viga - suudan neist nii kergesti üle olla. Väliselt võib-olla jah, sest milleks oma murega teisi vaevata, lisaks võib see kaeblemine eksisammu veel tagantjärelegi võimendada. Püüan endale sisendada, et tegijal juhtub mõndagi, ja juba hakkab endalegi tunduma, et olen asjast üle. Kuid siis tulevad muret peegeldavad unenäod ja peavalud - st alateadvusest need asjad nii kergesti paraku ei kustu. Ja uutes kriisiolukordades tulevad ka vanad halvad asjad meelde... Ma ei pea ennast äpuks, aga pole lihtne küll minevikutaagast sisemiselt vabaks saada.