mul omal just aktuaalne mure. ajasin ühele tööülesandele sõrad vastu, et ma ei taha seda teha, kuna ei jaga valdkonda. jäi ikka minu teha ja tagantjärele tuli välja, et tegingi valesti. ja üritus läks ikka maksma ka. küll on kole lugu. süüdistan end, et ei süvenenud piisavalt, samas süüdistan bossi, et ma ju ütlesin... ja kui nõu küsisin kehitati õlgu.... ja nii ikka varahommikuti ja hilisõhtuti need mure ja põdemismõtted jälle pähe hiilivad.
üksvahe lohutasin end teiste inimeste prohmakatest lugemisega sekretär.ee-st ja siis leidsin, et oi, nii hulle asju ma küll teind pole...
ei oskagi sulle nõu anda, katsun ka üle olla asjast. kui enam asja parandada ei saa tuleb kõik südame pealt ära rääkida, üles tunnistada, karistus ära oodata ja siis unustada ja eluga edasi minna. mida katsun ise teha ja soovin sullegi.