...küsimus: kuidas suhtute oma peres sellesse, et lapsele tuleb koolis käimiseks lisaks muule pudipadile võimaldada ka selliseid asju, mida ise nagu hästi õigeks ei pea ja rahakott ka hästi ei luba, aga muidu süüakse laps koolis lihtsalt ära või naerdakse julmalt välja ? noh, sellised staatuseasjad nagu mobiil ja trendiriided jne?
Kas on õigem pingutada enda arvelt (kuidagi ikka on võimalik) ja osta need asjad (vabandusega, et lapsed on ju selles eas mõtlematult julmad, mis parata ) või püüda oma lapsele selgitada, et ärgu lasku ennast lambapeade määgimisest ärritada ?
Laps ju tegelikult vist ei mõista, et asjade puudumise pärast irvitamine ja mõnitamine on nõme, tema jaoks on need võibolla ainsad eakaaslased kellega koos olla...

Ma ei usu, et Sinu laps on nüüd see ainuke, kellel ei ole mobiili või viimase trendi riideid. Ta lihtsalt tahab olla nende kambas võib-olla, kel on. Mina omal ajal oma lapsele ei ostnud mõttetudi asju ja siis minu psühholoogiliseks mõjutamiseks räägiti ahastades, et ta ikka on ainuke jne.... Pole hullu. Jäin enesele kindlaks ja püüdsin tallegi meelekindlust sisendada ning näha maailma tõelisi väärtusi ning inimest ennast, mitte tema asju. Saime hakkama küll.

Väga tõsise probleemi oled püstitanud. On nõrgemaid ja tugevamaid isiksusi. Tugev isiksus saab ka ilma nende staatusesümboliteta hakkama, nõrgem laps paraku vajab Nike tuge.

Jääge endale kindlaks! Aga rääkige lapsega sel teemal väga põhjalikult. Asjad ei tee inimesest isiksust. Tsinnal on vägagi õigus. Kuid moraalselt saab ka nõrka toetada, kuid paraku nõuab see head lapse psüühika tundmist ja palju närve ja vaeva. Kuid see tasub ennast ära hilisemas elus veel eriti.

võibolla oleks otstarbekam küsida seda laste ja mitte vanemate käest, kes ju ei näe, mis koolis toimub. usun, et kui palju vanemad lapse käest ei uuri, päris selgelt nad ikka olukorda koolis ei taju. ma ei arva,et vanemad peavad nahast välja pugema, et lapsele kõige moodsam mobiil muretseda, aga mõnikord tuleks püüda asjale lapse pilguga vaadata ja mõelda, mismoodi laps end tunneb, kui teda mingite täiskasvanu arust tähtsusetute asjade pärast mõnitatakse. muidugi kui endal sellist kogemust pole kooliajast, siis on raske seda ette kujutada.

võibolla, et lapse jaoks oleks esialgu ehk parem, kui tühiste asjade pärast probleeme ei tehtaks, aga teisalt - miks peaks selle järeleandmisega takka kiitma suhtumisele, mis näib nii otsatult hingetu, või julm, nagu seda otseselt nimetatakse, ega tundu see ka lapsepõlve mööduvate mängudena

Küllap vist ei peaks selle suhtumisega võitlema laste kaudu ja laste arvel, aga kuidas siis? Kas peaks kolima mõnele teisele planeedile ja lapse seal kooli panema? Või minema loosungitega kooli ette: "olgem lapsed, aga saagem inimesteks!" ? ;-)
ideaalne oleks, kui sellist küsimust üldse ei tekiks, aga ta tekib, "ka paremates perekondades"...

Ja probleem ei olegi niipalju selles, et mõned asjad tunduvad mõttetud - täiskasvanu jaoks peaks kõik lastemänguasjad olema mõttetud, aga jama on selles, et asjade puudumise korral irvitatakse selle üle, kel on puudu, mitte ei olda valmis temaga sõbralikult jagama seda, mida endal on rohkem...on's see kapitalismi varajane, loomulik ja möödapääsmatu õppetund?

mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta, kui kooliajal oli hea tunne sellest, et vanematelt sai välja nurutud midagi sellist, mis nende arvates oli tarbetu edvistamine, kuid teiste seas tegi see võrdsuse rõõmu - meil on midagi ühist...
Kas on see rõõm nii siiras, et võiks kindlasti üles kaaluda võimaliku ohu kaotada juba alguses silmist see, mida hiljem tuleb hakata läbi raskuste taas leidma - tähelepanelikkust ja heatahtlikkust erineva suhtes, julgust erineda?
Ja kas on see soovide täitumatuse ja erinevuse valu nii suur, et jäädavalt kaotada usk kellegi tähelepanelikkusse ja heatahtlikusse (k.a. enda vanemad)?

küsiks muidugi lastelt, kui oleks, kellelt küsida... ;-)
Siis ilmselt ei tundukski pilt nii kole, kui keegi teeks kusagil küsitluse ja lapsed ütleksid nagu ühest suust: "ega siis asjad pole kõige tähtsamad"......ja ega lapsesuu ei valeta ;-)

Tütar sai lasteraha omale üsna varakult- vist lasteaias. Ise otsustas, kas kommi või asja. Veidi kallima asja jaoks tuli paar kuud koguda. Veel suurema arutasime koos läbi, mida perele vaja ja paljuga teda võimalik sponsoreerida. Mobla sai alles 18 a. sünnipäevaks. Ja ta oskab hästi arvutada kui palju hea enesetunne maksab. Sellise lapse pärast olen valmis ka püksirihma pingutama.

Mingisse gruppi kuulumisel nõutakse nö staatusesümbolite olemasoleu ka täiskasvanute maailmas. Proovi sa näiteks ise minna pakkuma ennast (näiteks) maakleriks, endal seljas kaltsukast ostetud dressid ja öelda, et autot ja mobiili sul küll pole, ega oska neid ka kasutada. Ei usu, et sa isegi oma kolleegidest ja sõbrannadest väga palju erineda julged.

Oma lapsepõlvest mäletan, et emal oli põhimõte - tema defitsiidi järjekorras ei seisa, ja üksvahe tuli kanda vanema venna (!) kasukat (80-ndatel täiesti vanamoodne, praegu küll viimane trend). Ise põdesin, õudselt, aga oma imestuseks mitte keegi ei norinud, ega lõpetanud suhtlemist.
Oma lapsele räägin sageli, et tähtis on inimene ise ja puhtad, terved riided, ei muu. Niipalju teen, et ta ise kedagi norima ei hakka. Riided võimaluse korral ostan või teen ise ilusad ja enam-vähem moodsad.
Lapse suhtumine sõltub kasvatusest. Ilmselt piirkondades, kus pole nii palju ennasttäis ja mõttetuid "rikkureid" ja kus on haritud (mitte lihtsalt haridusega) inimesi, on ka inimlikud lapsed. Noh, aga alustada võiks juba iseendast?

Veits pinda käib see siin väljakujunenud tavaväljendid..."mõtetu rikkur";"keskea kriis" st.et normaalsed inimesed on ainult peost suhu elavad ja alla 30 vanad?
Mul tekib kompleks...olen üle 40 ja teenin rohkem kui kulutada jõuan...kuul pähe või?
Aga mis lastess puutub,siis ega ei tasu küll oma lapsega ekperimnteerida...õigem ikka kooli tasandil need reeglid ja näilised staatuse dogmad paikka panna(kas või raha eest!)

Piloot: see oli vist minu kapsaaeda?
Mõttetu rikkur - majanduslikult heal järjel olev inimene, kes arvab, et raha eest saab absoluutselt kõike, kes enam ei usu (või pole kunagi uskunudki) inimväärtusi.
Lihtsalt heal järjel olev ei tarvitse veel mõttetu olla. Miks tunned end puudutatuna?

piloot, sa oled vist tõesti mõttetu rikkur - kas tõesti pole sul ühtki head mõtet, kuidas oma raha kulutada niipalju kui teenid? :-))) Äkki annaksid lastekodulastele staatusesümbolite jaoks, kui need ikka nii tähtsad on ? ;-)

Mõtle sellele, et kusagil on piir. Ja see piir võib üllatavalt ruttu kätte tulla.
Üks piir on rahaline. Iga aasta lapsele uut mobiili, uut arvutit, uut kurat teab mida ei osta. Aga aasta pärast pole see ostetu ju enam teab kui moodne.
Teine piir on hullemgi. Okei, kui kõigil on lego, siis peab ka minu lapsel olema. Kui kõigil on mobla, siis peab ka minu lapsel olema. Aga mis siis saab, kui kõik tõmbavad kanepit, käivad bordellis või sõidavad BMW-ga 250 km/h?
Laps, või õigemini öelda noor inimene peab kuskilmaal selle selgeks õppima, et ei ole sugugi vaja iga viimase kui lollusega kaasa minna. Loomulikult on see raske. Aga varem-hiljem peab see nagunii selgeks saama.

issake... on alles probleem. mina hakkasin endale 14 aastaselt ise elatist teenima (tele-, raadiotöö vabal ajal ja veel 100 muud väikest asja, mis natukenegi sisse tõid) ja oma esimese mobiili ostsin ka ise mingi 16selt (kusjuures tolajal olid telefonid mõttetult kallid ja halvemini kättesaadavad). vanemate abi pole kyll eriti vaja olnud (ehk näitex teleka ja muusika ostmisel minu tuppa natukene aitasid) ja pole seda kunagi oodanud. ja ärge arvake, et 5 - 10 aastat tagasi nende riietevärkidega teistmoodi oli. kasvatage laps selliseks, kes ise oma asjadega ja eelkõige endaga ise hakkama saab, mitte möku! kui on möku, siis ole yldse rahulik - ei aita ei mobiil ega Nike!

On hädavajalikud asjad, asjad, mis võivad olla, aga milleta elab ka ära ja on luksusasjad (lõbuasjad?lihtsalt moevidinad?). Vot nende kolmandate asjade alla liigitaksin ka laste mobiilid jms. Et õppida tundma raha ja asjade tõelist väärtust võiks laps ise vaeva näha omale nende viimasete muretsemisel (näiteks kasvõi natuke tööd teha).
Isiklikult ei poolda laste pillitamist vanemate poolt kõiki mõttetuid kapriise/soove täites.

Ühes asjas tahaks küll vaielda: mobiil ei ole mõttetu luksusese. Kuna poiss alles 9, ja kardan, et suuremad poisid võtaks käest ära, pole seni ostnud. Aga oi kuidas ma olen mõelnud, kui laps kauemaks ära jääb, et küll oleks hea nüüd traati tõmmata! Süda rahul ja ... Kui laps käib kusagil teises linnaotsas trennis-ringis ja liikleb ühistranspordiga, siis võib teinekord mobiil ikka väga asjaks olla.
Iseasi, et mis mudel see olema peab. Muusikat küll pole vaja moblaga kuulata.

Mina küll aru ei saa, et lapse mobiil mõttetu on. Minu meelest lausa hädavajalik asi. Minu mõlemal teismelisel pojal on mobiilid, ja mul seetõttu süda õhtuti rahulikum.

No kuulge, mis luksusasi ja mõttetu vidin see mobiil nüüd on ???? Minu arust hädavajalik asi. Andsin oma 10.a. tütrele mobiili ilma temapoolse kohutava väljapressimiseta, enda initsiatiivist. Selleks et laps saaks alati minuga ühendust võtta ja mina teda kätte jne. Väga hea tunne on igatahes. Aga staatusesümboliga pole mobiilil tänapäeval küll midagi ühist, see on tarbeese ikka.

Ükski laps ei piirdu vaid ühe sooviga-täna tahab üht-homme teist, aga kui paljusid neist asjust tal vaja on ja kui paljusid pärast üldse kasutab? Tehke oma lastele selgeks oma pere majanduslikud võimalused ja las laps siis otsustab kas ja mida ta oma paljude soovide hulgast saab rahuldada. Vahest võib ju mõne asjaga ka oma last lihtsalt üllatada. Aga kindel see, et kõigel on piirid ja kõike lihtsalt ei saa, nagu me isegi muuseas peame aeg-ajalt tegema oma soovide rahuldamisel valikuid. Siis on ju hea kui laps õpib vanemate abiga omi valikuid tegema juba varakult.

Imelik küll kuidas meie emad said omal ajal rahuliku südamega olla, meil ei olnud ju mobiile ;))) Ärge tulge ütlema, et siis polnud kuritegevust, vahet pole palju või vähe! Mul küll süda rahulik ei ole, teades mobiili tervistkahjustavaid tegureid ja tänapäeval on pea igal nurgal tel.automaadid olemas. Õigustatud usaldust lapse vastu on vaja, ja kui laps ongi pättide käes, siis vaevalt ta moblagagi suhelda saab.. Annaks jumal, et laps ei satu selliste kätte!
Närvilised emad kasvatavad ebakvaliteetseid lapsi :(

kahju küll et kõik on taandatud asjadele juba lasteaiast peale
tuli meelde üks situatsioon - tütre sõbranna (klassiõde)ühel hommikul tütart oodates võttis kah kotis mobiili ja kukkus seda näppima ja mingis mõttes eputama et tal see olemas on algul suhtusin asjasse vastumeelselt ja mõtlesin pahasti et näe kus vanemad lubavad lapsele kõike (eelmisel kevadel sokeeris ta mind
sellega et värvis pea punaseks) aga sealt edasi mõtlema hakates
ei olegi see nii vale see laps käib maalt kooli kui tal on vaja näiteks linna vanaema juurde jääda on hea vanematele enda tegemistest teada anda või kui näiteks õhtune buss ei lähe või jääb sellest maha või mis iganes võib juhtuda siis on see ju täiesti abivahend las ta siis olla pealegi aga selleks et sõprade seas sõbram tunduda ei ole vaja küll ühelgi emal muretseda et kui pole telefoni siis pole sõpru, ega nüüd selle järgi küll sõprust ei hinnata kes telefoni või firma riietega ringi kõnnib asju omatakse ikka vajadus e pärast mitte poosetamise pärast
pikk ja segane lugu tuli, lõpetuseks tahan õelda et mul endal ei ole kah mobiili ja igal sünnipäeval olen suutnud ära põhjendada miks mul seda vaja ei ole

kahju küll et kõik on taandatud asjadele juba lasteaiast peale
tuli meelde üks situatsioon - tütre sõbranna (klassiõde)ühel hommikul tütart oodates võttis kah kotis mobiili ja kukkus seda näppima ja mingis mõttes eputama et tal see olemas on algul suhtusin asjasse vastumeelselt ja mõtlesin pahasti et näe kus vanemad lubavad lapsele kõike (eelmisel kevadel sokeeris ta mind
sellega et värvis pea punaseks) aga sealt edasi mõtlema hakates
ei olegi see nii vale see laps käib maalt kooli kui tal on vaja näiteks linna vanaema juurde jääda on hea vanematele enda tegemistest teada anda või kui näiteks õhtune buss ei lähe või jääb sellest maha või mis iganes võib juhtuda siis on see ju täiesti abivahend las ta siis olla pealegi aga selleks et sõprade seas sõbram tunduda ei ole vaja küll ühelgi emal muretseda et kui pole telefoni siis pole sõpru, ega nüüd selle järgi küll sõprust ei hinnata kes telefoni või firma riietega ringi kõnnib asju omatakse ikka vajadus e pärast mitte poosetamise pärast
pikk ja segane lugu tuli, lõpetuseks tahan õelda et mul endal ei ole kah mobiili ja igal sünnipäeval olen suutnud ära põhjendada miks mul seda vaja ei ole

Kuule suss, oled sa põrunud või pole sul raha, et lapsele mobiil osta? Ma küll ei saa aru, et see oleks mingi alaealistele keelatud ese. Kui ma ise kasutan mobiili igapäevaselt sidevahendina, siis ma ei saa aru, miks mu laps ei võiks sama teha. See oleks ju sama hea, kui keelata alaealisel mullivanni kasutada (mis ometi vähem tarbeese kui mobla) või pesumasinaga pesu pesta. Ja vanasti oli ikka kuritegevuse tase teine küll. Minagi käisin omal ajal Kopli ps tipus trennis, ja tulin õhtuti kell 10 koju - sõitsin trammiga, siis balti jaamast bussiga edasi.. kuid ei kujuta eriti hästi ette, et mu 12-aastane poeg praegu sama teed läbiks. Aga mis puutub tervisehädadesse, siis arvad sa, Suss tõesti seda, et ainult see mobla kiiritab, mille omanik sa oled? Kui su laps istub klassis, kus on 10 sisselülitatud mobiili, mis iga natukese aja tagant oma võrgusolemist kontrollivad, ei jää tema ka sellest mõjutamata. Või pakid ta fooliumisse? Ekraniseerib hästi.
Mis aga laste kvaliteeti puutub, siis seda, paraku ei garanteeri siin miski....

Kuule suss, oled sa põrunud või pole sul raha, et lapsele mobiil osta? Ma küll ei saa aru, et see oleks mingi alaealistele keelatud ese. Kui ma ise kasutan mobiili igapäevaselt sidevahendina, siis ma ei saa aru, miks mu laps ei võiks sama teha. See oleks ju sama hea, kui keelata alaealisel mullivanni kasutada (mis ometi vähem tarbeese kui mobla) või pesumasinaga pesu pesta. Ja vanasti oli ikka kuritegevuse tase teine küll. Minagi käisin omal ajal Kopli ps tipus trennis, ja tulin õhtuti kell 10 koju - sõitsin trammiga, siis balti jaamast bussiga edasi.. kuid ei kujuta eriti hästi ette, et mu 12-aastane poeg praegu sama teed läbiks. Aga mis puutub tervisehädadesse, siis arvad sa, Suss tõesti seda, et ainult see mobla kiiritab, mille omanik sa oled? Kui su laps istub klassis, kus on 10 sisselülitatud mobiili, mis iga natukese aja tagant oma võrgusolemist kontrollivad, ei jää tema ka sellest mõjutamata. Või pakid ta fooliumisse? Ekraniseerib hästi.
Mis aga laste kvaliteeti puutub, siis seda, paraku ei garanteeri siin miski....

Olen totaalselt moblavaba. Siiani ei ole karjuvat vajadust selle järgi tundnud, alati on leidunud muu lahendus :)
Appi, mis koolides toimub! Mitte noorus ei ole hukas, vaid nende vanemad on ära pööranud või seda algusest saati olnud :(

minu vanemad ei ostnud mulle asju, mis oleks mind kaaslaste seas võrdseks teinud. oskasin sest üle olla ja olin omamoodi ja uhke. mida vanemaks saan, seda rohkem mõistan, millise pitseri see kõik on minu elule vajutanud(ma ei suhtle praegu ühegi oma koolikaaslasega). oma lapsele üritan võimaldada asju, mis lasevad tal end tunda kaaslastega võrdsena aga üle ei pinguta. mobiil on - aga 5110

Ei ole see "viimase aja" probleem. Kui mina 15 a tagasi pubekas olin, määrasid samuti staatust välismaised dressid-tossud-teksad. Mõnes kindlas ringis. Tunnen praegugi omavanuseid, kes kannavad firmamärki ja hinda mitte aga riiet. Selge, et pubekate seas on määratlused ühesemad (maailm ise ju kaa mustvalgem). Aga sa kasvatad last ju nii, et annad talle edasi OMA väärtushinnanguid. Miks siis peaks SINA alluma mingi kamba pubekate survele????
Mobiil kui staatusenäitaja...sõltub täiesti sinust endast, kuidas sellesse suhtud. Kui oled sellega harjunud ja ei oska teisiti, siis on loomulik, et ei kujuta ette, et ka su lapse jaoks on see loomulik. Aga siis tuleb see ka temale selgeks teha, et see on tarbeasi. Ja mitte teiste ees eputamiseks või oma üleoleku näitamiseks.

inmkond on hukas, sest kasutab tehnilisi abivahendeid, mis teevad elu kergemaks ja mõnusamaks: autod, telefonid, pesumasinad, majad, riided, kahvelid, noad, kivikirves....

Paistab, et kõik sõltub kõik ümbritsevatest inimestest ja nende suhtumisest.Ise ei mäleta küll koolis mingit välismaa asjadega eputamist ega vahet tegemist. Pigem ei suheldud üleolevatega, neid õnneks oli väga vähe.

...inimesed on hukas, sest ei kasuta silmi vaatamiseks, kõrvu kuulamiseks, südant tundmiseks ja mõistust mõtlemiseks...