paljude asjade kasutamine elu mugavakstegemisel on ajastust tingitud harjumus, inimestevaheliste suhete kvaliteet ei sõltu sellest eriti.
Ikka ühesugused kired või ükskõiksus, mõistmine või mõistmatus, vastutulelikkus või tõrjuvus ...mida ka siin näha on...ei midagi uut...aga õnneks on kusagil palju uusi põnevaid asju ;-)

Paisatb, et enamusel, kes siin arvamust avaldanud, endal lapsi pole, on ainult täpne ettekujutus, kuidas lapsi kasvatada. Mul kolm pubekat kodus. Ise olin maalaps, kes käis linnas koolis, ja paraku minu vanemad ostsid ainult selliseid riideid, mis maal hädavajalikud: dressipüksid, kummikud jne. Mäletan, mis tunne mul oli linnakoolis teiste seas, ei soovi seda oma lastele. Ülearust jõukust meil majas pole, kuid püüan asjademaailmas kuldse kesktee leida: osa riideid ostetakse odavalt kaltsukast, et mõned saaks osta moodsamad, ägedamad, kallimad või firmamärgiga. Kasutame ära allahindlusi, on ju teada, et vanad tossud saavad millalgi ikka läbi, miks siis mitte osta need varuks, kui pakutakse odavamalt. Adidase omad saab 500-600 krooniga, alla selle saab nagunii ainult turult, mis pealegi kohe ära lagunevad ja kaevata ka kellelegi ei ole. Joped ja talvesaapad ostame kevadel, suveriided talvel. Ning olen lastele kõiki neid põhimõtteid ka seletanud ja me oleme kõik rahul.

Mul on kogemus: siiani on poisil alati läinud kaks paari odavaid tosse hooajaga (apr-okt). Vahest rohkemgi. Eks suvel saab maal kõvasti trööbata ka. Eelmisel kevadel ostsid vanavanemad firmatossud. Praegugi pani jalga, ei ole veel uusi vaja. Miks siis mitte osta korraliku firma toss, kui kestab kaks korda kauem ja lapsel parem tunne jalga panna ka?

Mulle tundub ka, et osad praegused lapsevanemad on põlvkonnast kellele mobiiltelefon kehastab ikka veel üsna suurt staatuse sümbolit. Ei aruta me ju enam selle üle kas lapsel kassettmakk on või pole, aga kunagi oli ka see kõva staatuse sümbol. Minu 15 a pojal on mobiil ja mulle tundub, et võetakse seda kui tavalist tarbeeset. Enamusel klassist on see olemas (ei käi rikaste eliitkoolis), ei häbeneta ka vanemaid mudeleid ja arve on täiesti kontrolli all ( umbes 100 kr kuus). Saan mina tema alati kätte kui vaja ja tema minu.

Mis puutub riietesse, siis peab märkima, et paraku küll annab see firmamärk tihti ka kvaliteedigarantii. Sügisel ostetud Adidase pusa on käinud pea iga nädal pesus ja ei mingit märki venimisest või värvi kadumisest. Samal ajal kui paarsada krooni odavamalt ostetu võib mõne korraga “molluskiks” muutuda. Sama käib ka tossude kohta, odav võib tihti lõppkokkuvõttes kallimaks kujuneda.

Ah et peamine mobiili ostmise põhjus lastele on siis vajadus teda kontrollida ja ta alati "kätte saada" kui on tuju?!
Mina olen Sussi poolt! Paraku kipub nii olema jah, et läbi laste rivaalitsevad omavahel vanemad. Nõme!

Tekkis huvi, küsisin tuttava õpetaja käest, ütles, et mobiilid on tunni ajal suletuna kenasti tema laual reas, polevat probleemi. Aga hämmastav olla see, et mobiiliga lapsel pole teinekord tema sõnutsi raha uue vihiku jaoks...
Kvaliteedi koha pealt olen ka nõus nendega, kes ostavad pigem kallima, aga vastupidava. Tuttav imestas siiralt, kui sai teada, et oma lasteaialapsele ostsin õues trööpamiseks kalli Lassie kombeka, põhjendasin märgumatu, tuult läbilaskmatu, raskelt kuluva toote omadusi just õues mängides vajaliku olevat - minna ja tulla pole need omadused nii olulised. Siiani pole oma valikus pettuma pidanud :)

ma osatsin ka oma lapsele kunagi ca 8 aastat tagasi 300FIM-i maksva "tulikalli" kobe. Sellega käisid peale minu lapse veel 4 sõbranna last, enne kui ära räbaldus.

Kui sain 15, hakkasin käima lapsi hoidmas, kõik sain mis tahtsin, isegi mobiitelefoni. Ei mingit nurisemist ega palumist, et ema, no anna taskuraha. Aga muidugi see on kättevõtmise asi. Praegugi saab suvel tööd- näiteks kasvõi muru niitma

Jah. Jah. Ja jah. Kõik laste heaks. Oleme küll tublid lapsevanemad, et oskame selgitada, et maailmas on teadmised ja head iseloomuomadused palju tähtsamad kui riided ja muu, aga kas alati on? Eespool kõneldi kvaliteedist, täitsa nõus. Mobiiliga - ka nõus, kui laps vajab, peab olema. Minu lapsed näiteks ei taha mobiile, ei mina tea miks, kuigi käivad "rikkurite eliitkoolis". Aga ei ole mina ise ka omal ajal tahtnud kummikutes koolis käia ja ei arva, et ka minu lapsed peaksid tahtma. laps peab end tundma inimväärselt. Kahju on vaadata perekonda, kus emme-issi on viimase peal riides ja uhke autoga, lapsele aga tehakse selgeks, et parem ole ülla iseloomuga. Jah, lapsed peavad saama ilusaid riideid ja jalanõusid ja kõike muud ka.

Suss. Kui lapsel ei ole muid kohustusi väljaspool trajektoori kodu-kool, siis tõenäoliselt pole tal ka telefoni vaja. Aga kas Sinu lastel siis pole kohustusi? Ikka ju alates mingist näiteks 10dast eluaastast on normaalsetel lastel kohustusi - kes peab käima vanaema aitamas pärast kooli, kes peab poes käima, kes peab naabri koera pissitama, kes peab õde õppimises aitama.
Ma ei kujuta ette, et ma peaksin juba hommikul olema suuteline välja mõtlema, mida minu peres elav 11aastane pärast kooli peab tegema - lisaks tulevad ju ootamatud ülesanded - näiteks tuleb meelde, et jope keemilisest vaja ära tuua - helistan siis plikale ja ütlen "võta kviitung sealt ja too palun jope ära". Ja lapsel on ju igas peres oma tööd ja ülesanded ja kohustused - ta ju pereliige ja annab selle pere eduks oma panuse.