Feministi nurgake
kuidas?
Bella 03. jaanuar 2003, kl 15.50 |
triiton 03. jaanuar 2003, kl 15.51 |
Poomine pidavat olema valutu ainult siis, kui kaelaluu kohe murdub. Kui ei murdu, siis lämbub inimene ära, see ei pidavat eriti kiiresti toimuma ja olevat üsna vaevarikas. Nii et kas maksab riskida, võib-olla tuleb tükk aega köie otsas vingerdada.
Aga ega enesetapp pole tõesti lahendus, vahel võib see olukorra veel hullemaks keelata. Kui ma olin teismeline, siis näitas minu ema mulle ühte ühe käega vana naist ja jutustas, et too oli tahtnud pärast mehe surma ennast ära tappa ja hüpanud rongi alla. Surma ta ei saanud, aga hiljem tuli tal elada ilma meheta ja ilma ühe käeta.
Ja isegi kui arvatakse, et see enesetapp kellelegi niikuinii korda ei lähe, siis vähemalt ühe inimese jaoks on see ikka sigadus - selle kes õnnetul kombel laiba leiab.
Aga ega enesetapp pole tõesti lahendus, vahel võib see olukorra veel hullemaks keelata. Kui ma olin teismeline, siis näitas minu ema mulle ühte ühe käega vana naist ja jutustas, et too oli tahtnud pärast mehe surma ennast ära tappa ja hüpanud rongi alla. Surma ta ei saanud, aga hiljem tuli tal elada ilma meheta ja ilma ühe käeta.
Ja isegi kui arvatakse, et see enesetapp kellelegi niikuinii korda ei lähe, siis vähemalt ühe inimese jaoks on see ikka sigadus - selle kes õnnetul kombel laiba leiab.
mukk 03. jaanuar 2003, kl 15.58 |
Mari 03. jaanuar 2003, kl 15.59 |
Kuule L. sa oled ju patoloogiline terrorist lihtsalt. Mis õigusega sa oma perekonda shantazheerid enesetapumõtetega? Häbi vöiks sul olla, ole õnnelik, et sul üldse perekond on. AGa no enesetapjad pididki hullukesed olema... Äkki pöördud vastavasse raviasutusse selle asemel et oma lähedaste tähelepanu hüsteerilise teismelise kombel nõutada.
Bubi 03. jaanuar 2003, kl 16.08 |
amliiv 03. jaanuar 2003, kl 16.13 |
Proovireisija 03. jaanuar 2003, kl 16.13 |
Äkki on kõige lihtsam vaimselt surra.. muutuda mõttetuks tööorjaks-zombiks-kriitikavabaks-pimereligioosseks laibaks..
Aga kui selline surm on see, millest põgeneda püüad, kultiveeriksin pigem füüsilist edasikestmist.. huvitavat on ju ümberringi suhteliselt palju..
A.. antidepressandid annavad ka üsna teise olemise.. kasvõi Cipramil
(nujah.. seda, kuidas oma lihakeha kõige kiiremini kahjutuks teha, ei tea.. proovi rämpstoidu ja vähese liikuvusega)
Aga kui selline surm on see, millest põgeneda püüad, kultiveeriksin pigem füüsilist edasikestmist.. huvitavat on ju ümberringi suhteliselt palju..
A.. antidepressandid annavad ka üsna teise olemise.. kasvõi Cipramil
(nujah.. seda, kuidas oma lihakeha kõige kiiremini kahjutuks teha, ei tea.. proovi rämpstoidu ja vähese liikuvusega)
Prooviresisija 03. jaanuar 2003, kl 16.19 |
to kõigile, kes jauravad sellest, et antud sorti teemad tuleks lõpetada..
Tuletan meelde, et selle veebilehe sirvimine on täiesti vabatahtlik.. ja sõltub eelkõige isiklikust huvist teema vastu..
Milleks selline nõukogude-aegne mentaliteet pisut pikantsemad teemad maha vaikida või tabu-ühiskondliku mölaga kinni mätsida..
Mõni vast on, kes viitsib antud teemal arutada.. las nad teevad seda.. kui huvi ei paku, sirvige midagi esteetilisemat (www.keskerakond.com)..
Tuletan meelde, et selle veebilehe sirvimine on täiesti vabatahtlik.. ja sõltub eelkõige isiklikust huvist teema vastu..
Milleks selline nõukogude-aegne mentaliteet pisut pikantsemad teemad maha vaikida või tabu-ühiskondliku mölaga kinni mätsida..
Mõni vast on, kes viitsib antud teemal arutada.. las nad teevad seda.. kui huvi ei paku, sirvige midagi esteetilisemat (www.keskerakond.com)..
kai 03. jaanuar 2003, kl 16.25 |
töllmokk 03. jaanuar 2003, kl 16.32 |
Triiton ütles täpselt minu mõtte välja: miks enesetapjad ei mõtle kunagi selle inimese peale, kes laiba leiab? Kujuta ette, mis tunne sul endal oleks põrgata kusagil pimedal pööningul vastu kõlkuvat poodut või komistada kõnniteel mõne sodikskukkunu jäänustele? Naabrid või juhuslikud möödakäijad on ka inimesed ega pole sulle midagi paha teinud, isegi kui suguvõsa on sinu meelest selle käki ära teeninud.
m&m (muhv) 03. jaanuar 2003, kl 16.41 |
muidugi on imelihtne ollla surnud...võiveeel täiesti sündimata...et mida pole olnud, seda pole tõesti olnud....ei kevadeid ei liblika-lilledekirjusid suvesid, ei päikesetõuse ei tänaseid leeevikesi..mittemidagi kohe.....ei armastust, ei pettumust, ei leidmisi, ei kaotamisi...jõlelihtne imelihtne....mitttemidagi....
ise siiiin õnnelik päevast-päeva õnne üle olla sündinud siiailma....olemise võlu ja valu vastuvõttes, andes ja saades ning andes aina saades....isegi valu annab tunde olemasolust ja vajalik, tundmaks enamrõõõmu elamisest enesest...kohati tundub ju meil kõigil et lihtsam mittteolemine kui et olemine...aga elu ei peagi ju lihtne olema....kui sinul oli seee õnnn sündida inimesena, eluõigusele ühena miljoneist imevähestest munarakuni jõudnud spermatosoididest....seeegi juba bingo!!!...alati on lihtsam alllaanda, käed üles, valge lippp....selleasemel et pingutada, leida eneseski läbi pingutuste ressurssse enneteadmatuid....iga elu on elamistvääärt, isegi kui seee ei tundu niiii...teee silmad ainlt lahti ning vaata niii enesesse kui enese ümber!!!!
ja enese elu me vormime ise, ikkka omade valikute läbi, omade otsustuste kaudu...ja oled sa kindel, et seee, mis tuleb surma läbi, meeldib sulllle enam kui sinu tänane päev???
ise siiiin õnnelik päevast-päeva õnne üle olla sündinud siiailma....olemise võlu ja valu vastuvõttes, andes ja saades ning andes aina saades....isegi valu annab tunde olemasolust ja vajalik, tundmaks enamrõõõmu elamisest enesest...kohati tundub ju meil kõigil et lihtsam mittteolemine kui et olemine...aga elu ei peagi ju lihtne olema....kui sinul oli seee õnnn sündida inimesena, eluõigusele ühena miljoneist imevähestest munarakuni jõudnud spermatosoididest....seeegi juba bingo!!!...alati on lihtsam alllaanda, käed üles, valge lippp....selleasemel et pingutada, leida eneseski läbi pingutuste ressurssse enneteadmatuid....iga elu on elamistvääärt, isegi kui seee ei tundu niiii...teee silmad ainlt lahti ning vaata niii enesesse kui enese ümber!!!!
ja enese elu me vormime ise, ikkka omade valikute läbi, omade otsustuste kaudu...ja oled sa kindel, et seee, mis tuleb surma läbi, meeldib sulllle enam kui sinu tänane päev???
... 03. jaanuar 2003, kl 16.46 |
no-name 03. jaanuar 2003, kl 18.13 |
Teadmiseks, et poonud naisel munasarjad lõhkevad ja asi on märksa inetum, kui enese täistegemine ning veenid läbi lõiganu lämbub, mitte ei sure otseselt verekaotusesse. Aga üleüldiselt räägitakse, et elust põgenenu sünnib uuesti täpselt samade probleemidega, kuni ta kord neile lahenduse leiab. Minu soovitus on, et igatahes tuleks edasi minna, sest elu ei saa ju ainult langusest koosneda. Tuleb julgeda võtta riske ja langetada uusi otsuseid... või tõepoolest anda kogu maailmale teada, et oled argpüks ja lahkuda.
Kainet mõistust Sulle!
Kainet mõistust Sulle!
Mi 03. jaanuar 2003, kl 18.32 |
irw 03. jaanuar 2003, kl 18.52 |
tirtsuke 03. jaanuar 2003, kl 19.43 |
MMM 03. jaanuar 2003, kl 22.42 |
vip 04. jaanuar 2003, kl 04.14 |
kuri räim 04. jaanuar 2003, kl 12.27 |
nele 04. jaanuar 2003, kl 14.37 |
Väga Suur Urin..:( 04. jaanuar 2003, kl 15.33 |
roz 04. jaanuar 2003, kl 20.34 |
to kriimu 05. jaanuar 2003, kl 13.22 |
L. 06. jaanuar 2003, kl 08.28 |
Ma ei taha sellist peret nagu mul on. Töökaaslastega läbisaamist eriti ei ole. Koolikaaslastega ei suhelnud ka koolis, nüüd veel vähem. Olen eluaeg rohkem omaette olnud. Lasteaias juba, kui kasvataja saatis mind teistega mängima, ütlesid lapsed, et mine ära, me ei taha sind siia. Läksin ja vedasin päev otsa sõrmega
mööda voodikappe, sest muud polnud teha. Eluaeg on mind tõrjutud ja see tõrjutus süveneb üha, kuni saab see viimane piisk karikas täis ja lõpetan ära kõigega, sest kahju pole kellelgi. Haridus on mul keskeri, s.t. keskool+tehnikum ning juba 11 aastat olen töötanud ja praegu neljandas töökohas. Eelnevate töökaaslastega ei suhtle, sest pole nende hulgast sõbrannasid leidnud, samuti praeguses.
mööda voodikappe, sest muud polnud teha. Eluaeg on mind tõrjutud ja see tõrjutus süveneb üha, kuni saab see viimane piisk karikas täis ja lõpetan ära kõigega, sest kahju pole kellelgi. Haridus on mul keskeri, s.t. keskool+tehnikum ning juba 11 aastat olen töötanud ja praegu neljandas töökohas. Eelnevate töökaaslastega ei suhtle, sest pole nende hulgast sõbrannasid leidnud, samuti praeguses.
:-) 06. jaanuar 2003, kl 09.55 |
paula 06. jaanuar 2003, kl 11.36 |
L. 06. jaanuar 2003, kl 13.03 |
paula 06. jaanuar 2003, kl 13.08 |
Lisa postitus