Feministi nurgake
sõjaväe teema
 
sõjaväelane 23. juuli 2003, kl 11.18
Vastus mures ema küsimusele:
esimesed 3 kuud on baasväljaõpe - tehakse selgeks kõik põhiline mida üks sõdur peab oskama.
~neljas kuu - erialakursus - sõdurist saab kas kuulipildur tankitõrjuja, meedik, sidemees, autojuht ja nii edasi.
ülejäänud neli kuud - allüksuse kursus - kõigist ülalnimetatud erialade sõduritest üritatakse vormida üksus, mis suudaks koos tegutseda. Ja viimaks üritatakse kõik need üksused panna ka omavahel koostööd tegema. Ja siis ongi reservi minek.
Kirja saamise ja ka saatmise õigust ei ole vaja ära teenida, kuigi pean kahetsusega nentima, et sellist praktikat vahepeal vahepeal kasutati - oli vaja teha teatud arv kätekõverdusi, et kiri kätte saada.
Kõik haiged, keda väeosa arstid ravida ei suuda, saadetakse tavaliselt kohalikku lähimasse haiglasse. Kui mees terva, siis saadetakse ta ikkagi oma väeossa tagasi.
Mis puutub "paeltesse" ehk siis seersandi auastmesse, siis sellega kaasnevad teatud privileegid, kuid lisandub ka palju kohustusi.
 
mues ema 23. juuli 2003, kl 11.28
sõjaväelane: ma kohe tänan teid selle üldistava info eest.
 
saabas 23. juuli 2003, kl 11.42
Oi jah ega vist keegi ei saagi aru mida mina tahan, kui sõjaväkke lähen.
Nimelt ma ei taha seal lebotada aga ma ei taha ka mingit nõmedata ässrape sellepärast saada, et ma mingi etleja olen. Soovitav on seal mitte silma paista, sest siis tõmmatakse sulle kohe mõnusalt sitta peale.
Seega küsimus, et kuidas nagu siis peaks seal toimima, et saaks normaalselt aega teenida! Mina istuks need 3 kuud rahulikult metsas ja teeks taktikalisi õppusi!
Aga mida teeb tagalapataljon?
Ärkavad hommikul üles teevad sporti ning söövad, siis lebotavad, siis jälle ootavad lõuna sööki ja siis juba õhtusööki ning siis laulavad kuni uni tuleb!

Tants, trall, laulmine ja söömine hommikust õhtuni!
 
j 23. juuli 2003, kl 11.43
Lollus on see kohustuslik sõjavägi muidugi, vähemalt paljude jaoks. Mul läheb vend ka peagi - endal ülikool pooleli, abielus, korralik töökoht ja nüüd lüüakse kogu elu sassi. (Treenitud oli ta palju aastaid ka, isegi Eesti omavanuste tippu kuulus, aga nüüd on selle tippspordi tulemusel jalad nii nässus, et arst ei luba joosta ega hüpata, mis muidugi sõjaväe "arstlikule komisjonile" karvavõrdki korda ei lähe.) Ja kes tuleb väitma, et mu vend pole miski mees ilma sõjaväeta - no vastutustundlikumat ja oma eluga paremini ise toime tulevat 20aastast annab ikka leida.Paljud 45aastased on tema kõrval poisikesed.
Ja mis puutub sellesse, et meie vabariiki on vaja kaitsta, siis kellega me teie arvates sõdima hakkame? Lätiga või? Ega te ometi Venemaa vastu oma paari tuhande mehega sõtta minna ei kavatse? Pealegi nii, nagu meie sõjaväes sõjapidamist õpetatakse, ei sõdita tänapäeval küll enam kuskil.
Nõme, aga mis parata. Ainus lohutus (tegelikult ei ole lohutus), et paljud on samas olukorras. Küllap saab see aastake kuidagi mööda ja elu veereb vanadesse rööbastesse tagasi. Püüan suhtuda meie armeesüsteemi kui loodusõnnetusse - paratamatusse, mille peale pole mõtet vihastadagi, tuleb lihtsalt välja kannatada ja pärast oma elu uuesti üles ehitada.
 
saaber 23. juuli 2003, kl 11.47
Tead, saabas, kui sõjaväest sulle muud kasu ka pole, siis vähemalt hümni õpid küll ära. Kui see sul muidugi peas juba pole:)
 
nõuanne 23. juuli 2003, kl 11.56
Pöhiline-hoida närve,mitte enda sisse lasta idanema solvanguid,tobedaid käsklusi-tee ära kuidagimoodi ja kõik.Las pojad sitikad kraaksuvad neid käsklusi,väljas saavad lõuga,näod jäävad meelde.Kätele,kõhule,jalgadele treeningut!Joosta,joosta ja veelkord joosta.Lolli mängida,et oled osaline ja tee oma aeg läbi.Käsud ona ajuvabad ,karistused on veel lollimad kui seeru nägu aga irva südames ja pihku.Õpi end talitsema,siis kui naer peale tuleb -ära naera,kui nutt peale tuleb-ära nuta.Närvi lähed,et virutaks mordasse,kes ülbab-ära viruta vaata nii nagu peab,kuhu peab küll öeldakse.Vabal momendil on nad omavahel sõbralikud -reamehed.Harju varase tõusmisega ja karasta ennast ,harju ka ootamatute öiste tõusmistega.Hoidke närve.
minu poeg on peale seda teistsugune aga mitte segane,vastupidavust ja kannatlikkust.
 
capsi 23. juuli 2003, kl 12.24
Kulla j, ole hea, mine süvene Eesti ajalukku ja vaata, kuidas meie kaotused Venemaale tulid.
Mitte sellepärast, et meil olid mõned tuhanded mehed, kes ennastsalgavalt vabaduse eest võitlesid ja hakkama ei saanud. Puhtalt poliitiliste otsustega tegemist.
Sinimägede all said venkud tappa nii mis kolises. Ja meil olid ainult meie omad pojad, mehed, isad, vennad...

Ja annaks jumal, et me kellegagi sõdima ei peaks. Nii nagu meie sõjaväes õpetatakse (a mida sa üldse sellest tead?) või kuidagi teisiti...

Ei meeldi kui keegi oma emotsioonides ülepeakaela sees olles tatti pritsib koha pealt, millest tal ainul õrn ettekujutus on, kui sedagi.
 
miisik 23. juuli 2003, kl 12.39
j,

kõlab küll kenasti su õigustus selleks, et venna mitte sõjaväkke ei peaks minema. aga - miks ta siis kohe ei läinud, kui õige aeg oli? nüüd muidugi lüüakse elu sassi jne, aga selle peale oleks pidanud varem mõtlema. su vend tundub tüüpilise kõrvalehiilijana, et algul otsib siit-sealt pikendust, aga kui enam ei saa kuskile pugeda, siis on hädakisa lahti.

muretsevale emale:

ära muretse liialt, pole põhjust. kui su poeg on muidu tubli, küll ta siis ka sõjaväes hakkama saab. ja võin öelda ka seda, et ega nad neid muretsevaid emasid eriti enda eest hoolitsema ei tahagi, neil seal selline meheksolemise-värk jne. tean üht ema, kes käis ka kogu aeg poega ümmardamas, tulemus oli see, et poiss teiste pilkealuseks muutus - ega ta ise tahtnudki, et emme kogu aeg vaatamas ja asju korraldamas käiks, aga muti toppis ennast ise igale poole. kahju poisist kohe:(
 
capsi 23. juuli 2003, kl 12.56
j-le veel teadmiseks

Sõjaväeteenistus ei ole meil rakendatud mitte ainult selle jaoks, et kui sõda tuleb, siis meil oleks mehed, kes taktikast ettekujutust omavad, suudavad omavahel normaalselt kommunikeeruda, ülesannete jaotust teades teavad kelle käskudele alluda ning kes mida teeb, mitte ei oleks kari kokkukutsud mehi ja anarhia.

Selleks, et ntx Nato mingile riigile kaitset pakuks, on eeltingimus, et seal riigis ka mingi oma sõjaline organisatsioon oleks - toimiv, funktsioneeriv ja vajadusel rakendatav.

Nii et ikka sellel põhimõttel, aita ennast ise ja siis saavad aidata/aitavad sind ka teised.
 
j 23. juuli 2003, kl 13.03
Armas capsi!

Soovitan Sul endal Eesti ajalugu uurida, ehk veidi avarama pilguga kui seni. Küündimatusega vaidlema ei kavatse hakata. Selle kohta, millised on minu teadmised sõjaväest, pole Sul ka paraku aimugi.

Miisik!

Ja millal siis oleks õige aeg? 12aastasi ju millegipärast ei võeta. Teadmiseks: vend on 20, tööl käinud alates 15ndast eluaastast, end täiesti iseseisvalt ülal pidanud juba neli aastat, praeguse abikaasaga koos elanud kolm aastat. Kõrvalehiilimine? Loe Eesti Vabariigi seadusi, saad teada, mida seal on öeldud ülikoolis õppimise ja sõjaväekohustuse kohta. Muide, venna pärast ma muidu ei närveerikski, ta on niikuinii hakkamasaaja. Muret teeb tema tervis: tal on olnud mitu põlveoperatsiooni, raviarst on kuni elu lõpuni (!) keelanud jooksmise ja hüppamise, aga sõjaväekomisjon vaatab pabereid, naeratab ning kirjutab: "Teenistuseks kõlbulik"...
 
:. 23. juuli 2003, kl 13.04
Ajateenijaid näiteks läheb vaja kui mingi loodusõnnetuse tagajärgi vaja kõrvaldada ja suurt hulka inimesi korraga ruttu appi võtta. Miks siin naised vinguvad, nemad ju ei pea minema. Tundub, et meestele ei valmista see sõjavägi pooltki nii suurt ja hüsteerilist probleemi. Saaks aru, kui te halaks, et sünnitamine ja päevatamine on raske ja valus ning meestel sellega võrreldes elu lapsemäng. Aga eks eesti naine ole alati ohvrimeelne olnud, läks kasvõi ise oma pojakese eest sõjaväkke, et mitte pisikest kohustustega traumeerida.
 
irka 23. juuli 2003, kl 14.45
Minu mees siin rootsis oli terve kui purikas. Aga arstid avastasid, et ta ühest kõrvast kuuleb ainult 75%, teine tiptop, siis söjaväeks ta rootsis kõlbulik ei olnudki...........
 
Feliks 23. juuli 2003, kl 15.00
täienduseks sõjaväelase jutule: et lisaks nn sõjaväest ja tema kirjapandud korrast tingitud elukorraldusele on veel sõjaväelaste isikute vahelised suhted - need on nagu tavalised inimestevahelised suhted - koos omade pahupooltega. Usun et ideaalse reeglistikujärgse tegutsemise peale ei tuleks ühtegi kaeblemist...tuleb ikka noide isikuvaheliste probleemide peale - isikuvahelised probleemid muide võivad olla nii ajateenijate vahelised kui ka ajateenija ja tema ülemse vahel..kõik nad on seal tavalised inimesed. Töötavad nood suhtereeglid, mis igas muus meestekeskkonnaski... kõik sõltub isikuomadustest...

a muide..kui leski kõik reeglistiku järgi..hakkasin kahtlema..arvan et siis oleks kaeblemisi veelgi enam - ega see reeglistiku range järgimine niiväga kerge polegi.....
 
miisik 23. juuli 2003, kl 15.17
palavad tervitused sullegi, j,

vaata, pole meil tõesti kahjuks olemas seadust, mis keelaks sõjaväkke võtta mehe, kes juba 15aastaselt ise endale raha teenis. aga mulle jäi siiski arusaamatuks, mille konkreetse pärast sa niiväga muretsed? et vend on haige ja ikkagi peab sõjaväkke minema? see on arusaadav, loodan, et paraneb. samas ei usu, et väevõimuga teda väetikest, nui neljaks, kasarmu poole tirima hakatakse. kui oled kursis praeguste oludega ekv-s, siis teaksid, et soovijaid on rohkem, kui kaitsevägi vastu suudaks võtta, nii et ei usu kohe mitte, et sinu venna asemele kedagi teist ei saaks võtta.

aga samas lööd hädakisa ka muude asjade ümber, mis ei ole seoses su venna haigusega. nii et tundub ikkagi kuidagi kõrvalehiilimisena... kas sa kujutad ette, et kõik, kes on käinud tööl alates 15 eluaastast ja on abielus, peaks vabastatama teenistusest?

saan aru ka sellest, et pere sissetulek väheneb, samas aga elab sõdur enamuse ajast riigi kulul. ka minu mees läheb kordusõppustele (mis muidugi pole võrreldav 8-kuuse teenistusajaga), ja mitte just nädalaks ajaks vaid kauemaks. aga samas on üle elatud tema ajateenistuse aeg, mis ei olnud mitte 8 kuud vaid terve aasta. võtab muidugi ohkama, sest pangalaenud ennast ise ei maksa jne, aga kõikidele asjadele on olemas lahendus. oli küll natuke võõras ja natuke keeruline olukord tookord ja saab ka nüüd olema, aga ma ei mõtle välja totraid põhjendusi, et igati väita: ekv on saast. lihtsalt mõnel inimesel on viriseda vaja selle asemel, et asjad selgeks mõelda, elu mõneks ajaks ümber korraldada ja oma kohus eesti vabariigi ees täita.
 
j 23. juuli 2003, kl 18.38
Miisik!

Pakuksin rahu, seda enam, et ma ei sõdi sugugi oma venna nimel. Ta on küllalt täiskasvanud, et ise oma asju ajada. Minu seisukohad on suhteliselt põhimõttelist laadi ja välja kujunenud ammu enne seda, kui venna sõjaväe küsimus üles kerkis. Selle viimase tõin üksnes näiteks selle kohta, kui arulagedaid tulemusi võib meie sõjaväesundus anda.
Mis puutub sellesse, et sõjaväes kohti puudu, siis see on õigus küll, aga nendest, kes ülikoolis, hoiab sealne ringkond ometi kümne küünega kinni. Ning antud konkreetse näite puhul on asi tõesti niisugune, nagu kirjeldasin. (Miks venna pärast muretsen? Minu lähedast ähvardab täiesti reaalne oht vigaseks jääda. Viimane katse joosta - pool aastat tagasi, hoolimata arsti keelust - lõppes talle väga õnnetult ning kui sundtrenni nüüd vägisi ja järjekindlalt praktiseerima hakatakse... Näis.)

Üldiselt olen aga veendunud patsifist ning leian, et sõjavägi peaks olema vabatahtlik - neile, kes sellist trenni ja "mehekssaamisõppust" enda jaoks vajalikuks peavad. Ning jään Eesti sõjaväe vajalikkuse küsimuses esialgsele seisukohale.

Jäägem eri seisukohtadele, kuid ärgem mingem tülli!
 
muretsev ema 23. juuli 2003, kl 19.19
Mul ta peale keskkooli ütles ,et kui kuhugi soovitud alale sisse ei saa,siis proovib sõjaväkke aga sai sisse ja ma ei tea,mis selle 82, 83 aastatel sündinutega oli aga nüüd tuli minna.Mina nagu paljud teised emad muretsen ja miks?-on vigastaud,kes,mis,kuidas-ei tea ja see ei aitakski kui ma teaks,kuid mingit sidet pole pärast selja vigastamist.Siin on midagi ,mis mulle ei meeldi.ma ei saa kirju ka ,muidugi vigastusega ei pumpa omale kirjasaatmisõigust ja äkki on hospitalis aga pole kust küsida,kui tõsine asi on.Tervena läks aga mis edasi.Kirja ma ei julge saata,sest ma ei tea tema tervislikku seisukorda ja kas ta jaksab pumpasid teha kui rivist väljas on,et kirja kätte saada.Samuti ma ei tea,kui kirja mingil põhjusel kätte ei anta,kas see loetakse võõraste poolt läbi.Siis ei tea,mida kirjutada ka. Mul on pisimured aga nendest pumpamistest on teised poisid rääkinud,et nii tehakse.Ole siis rahulik või mis.Mul endal ka juba närvid läbi ja teie ütlete,et külasta,ma ei oska sinna minnagi ja kui see on ka pumpamistega seotud no ma ei tea,parem ma siis ei lähe.Misasja,et 3oo korda ja muu selline.lolliks võib minna.Muidugi,kohe väga mures.
 
saaber 23. juuli 2003, kl 19.42
Kui mina esimest korda vennale külla läksin, siis teadsin ka ainult umbkaudset suunda. Küsi inimeste käest. Usu mind, eesti rahvas on palju sõbralikum ja abivalmim, kui paljud usuvad.
 
:) 23. juuli 2003, kl 23.20
Minu pojad sõjaväkke ei lähe... :) Sellepärast, et meie peres relvi kätte ei võeta... :) Relva eesmärk on teil ilmselt meelest läinud... :) Järelikult olete ikka põhimõttelagedad... :) Aga riidu ma ei kisu, lihtsalt teile teadmiseks, et me ei pea teiega ühte sammu astuma ja neid nõmedaid hüüdlauseid kaasa karjuma... :) Ega siis sõjavägi ei tähenda mehisust. Iga mees saab ka ilma sõjaväeta täiskasvanuks. Kes ei saa, see ei saa ka sõjaväes. Olen nõus, et ülehoolitsevaid emasid leidub, aga mina nende hulka ei kuulu (olen pigem vastupidine).
 
miisik 24. juuli 2003, kl 11.20
muretsevale emale:

ära usu neid jutte, mida küla pealt kuuled, eksole. mine ilusti kohale (tead kindlasti, kus asub, mis aadressile sa siis kirjugi tahad saata?), helista enne ja küsi, millal on külastuspäevad, kellaajad. ei ole see asi hull midagi, et teadmatus. sellist asja ei saa olla. võta ennast nüüd kenasti kokku ja pinguta niipaljugi, et pojaga kontakti saada, hirmul on suured silmad, aga samas see peaks ju sind tegutsema panema. niisama siin muretsedes ei saa ammugi oma lapsest midagi teada. edu!

j,

ok, rahu siis rahu. minagi kõigest põhimõtteid ja omi kogemusi jagasin. rohkem nagu sellepärast, et pole see elu midagi nii karm ja et elab üle küll. selle arstliku kohta arvan, et vend lihtsalt tehku vajalikud uuringud perearsti ja teiste spetsialistide juures ja mingu, tõend ja uuringutulemused näpus, komisjoni. mõistliku asjaajamise korral (sest ega ei taha need väeosadki vigastusega poissi enda alluvusse, sest kui midagi juhtub, saavad vastu pead ikka needsamad ohvitserid, nemad vastutavad su venna eest) saab esialgu pikendust, siis vaadatakse edasi.

miisik lihtsalt nii palju vaielnud nendel teemadel ja ise nende asjade sees, et läheb vahest keema:)
 
Vastus 24. juuli 2003, kl 15.34
Kindlasti annab sõjvägi plusspunkte juurde. Olen alati militaarsust pooldanud. On ju sõjapidamine meeste tegevusest juba vanast ajast loomulik osa olnud. Sama s ei saa öelda, et need mehed/poisid, kes ajateenistust ei läbi kuidagi poolikumad on.Näiteks minu isa, vend ja sõber eei ole sõjaväes käinud ja on igati tublid, toredad jne inimesed. Ajateenistus on lihtsalt üks elukogemus, mille võiks juba huvi pärast läbi teha.
 
Sõdur 05. juuli 2022, kl 01.16
https://www.militaar.net
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!