Olin joodik, nüüd juba viis aastat kaine alkohoolik. Veel jooval ajal tajusin pagana teravalt (see oli pea ainus asi, mida suutsin teravalt tajuda), et ei suuda sellise inimesena, nagu olen, kainelt elada. Proovisin igasuguseid nippe nt juua ainult lahjasid jooke, mitte juua nädala keskel jne jne. Tulemus oli pea alati sama - purjus. Mingi ajani oli juua lõbus. Sai end tunda tõelise primadonnana või siis lihtsalt ohjeldamatult pidutseda. Erilisi pohmakaid kah polnud. Kuid aja jooksul asi muutus. Viina võim hakkas üle minu kasvama. Reaalsus muutus talumatuks, kassiahastus ja äng. Nõiaring. Õppisin pead parandama ja see kasvas reeglina uueks joomaks. Lülitasin telefoni välja, ei suutnud tööle minna, ärkasin mõnikord Jumal teab kus ja kellega. Eriti suur oli ahastus ja süümekas lapse ees. Ta ei näinud küll mind purjus olekus ja oli mu joomatuuride ajal hoitud, kuid see jõuetus, mida vastutuse ees tundsin, tekitas musse kohutavaid hirme. Suutsin juua nii, et paljud inimesed ei teadnud mu probleemist miskit, alkohoolik on suur näitleja. Aga see tunne, et elan valesti, et degenereerun ja mandun, muutus minus üha tugevamaks. Ma ei suutnud enam olla ei viinaga ega viinata.
Ma ei uskunud meditsiinilisse abisse, sain aru, et see haigus on peidus minu sügavates hingesoppides. Ja et ma ei saa seda ravida hirmutundega (ampulliga vms). Et kui ma enda sisemaailmaga miskit ette ei võtta, ei saa ma kainelt elada.
Olin 25, kui lõpetasin joomise. Mitte üksi ja ise ei saanud ma sellega hakkama. Olen endiselt alkohoolik, joomast lahutab mind üks pits. Ma ei ole enesele lubanud, et olen igavesti kaine. Olen kaine päev korraga, nüüdseks on saanud päevadest aastad. Ma ei taha mõjuda Jehoovatunnistajana, mäletan, kuidas vältisin jooval ajal moraalitsemist. Karsked inimesed tundusid mulle täiesti mõttetud. Kuid kui keegi tunneb huvi, kuidas see muutus minuga võimalikuks sai ja soovib ise sellest nõiaringist välja pääseda, võin vastata meiliaadressidele. Garantiisid pole.