samas saan inimeste soovist UFO't näha aru. kes ei tahaks kuulsaks saada. pommuudis, et keegi Kostiveres ON näinud ja kõik usuvad, tuunistavad, vaatavad tunnustavalt, imetlevad, I.Volke kirjutab tast raamatu, mida loeb terve maakera.
aga veidraks jääb (samas inimlikult mõistetavaks) see piiratud nägemus mingist tundmatust lendavast objekstist. tase jääb enamvähem ammunähtud multifilmide tasemele, kus see objekt on kasvõi sigrikujuline, mingi mystilise keerleva valgusega, illuminaatorist välja vaatamas roheline mehike. ja justnimelt mehike:)
et aga kuidas ei kyyndi mõttevõime selleni, et mingid ufod on ehk ammu juba meie sees, voolavad meie veres rakkudena, mida me ei tea ega oska eristada. või et äkki on hoopis kogu meile teadaolev universum mõõtmetelt ainult mingi molekul kellegi supikausis.
dimensioonid.