Kuramus, jälle vaja minna maale koogutama ja kartulit võtma. Nagu keegi neid sööks. Aga emal ikka vaja iga kevad meeletus koguses kartulit maha panna, sügisel kartulivõtu ajal hakkab pihta soigumine, et selg nii haige sellest koogutamisest. Talve jooksul keegi ei jõua neid kartuleid ära süüa, nii et kevadtööde nimekirja kuulub kindlasti keldrist kottide viisi vana kartuli välja tassimine. Aga ikka vaja uuesti laar maha panna ja ennast ja teisi piinata nende kartulitega, mida keegi ei söö. Mis haigus see on, ütelge?

see läheb üle alles siis kui ta juba täitsa vana ja nõder on. meil oli ka maal nii kui ma väike olin. kartulit pandi ikka korralik põllutäis maha, sügisel tuli üles võtta ja kevadel minema visata. a kui me küsisime, et mis kuradi mõttega me neid kartuleid kasvatame, saime vanematelt sõimata, et siis saab talvel moosi. umbes nagu me kartulitest moosi teeks.

Alalhoiuinstinkt? Harjumus?

ju vist nii üks kui teine.
Üks asi on kartul, teine asi on moosid
meie keldris on rekord vist neli aastat vanad moosipurgid
mõni purk on ju tore, hea vahest pannkoogi peale võtta, a kogu aeg ei söö ju moosisaia
samas ise mäletan oma nõukaaegsest lapsepõlvest, et moosisai oli põhiline maalapse magustoit. Ju vist isu nii kõrini täis söödud lapsena moosist, kartulist ja hapukurgist, et üle ühe korra nädalas ei taha näha ei üht ega teist

mu vanaema pidas lehma ka kuni nõrkemiseni. talvel ostis kogu pensioni eest jahu, et lehmal ikka süüa oleks. piima polnud kuskile panna, palju 2 vanainimest ikka jaksavad piima juua.. tegi siis kohupiimaks ja sõiraks, mida polnud ka kuhugi panna, suur sügavkülma kirst oli piimatooteid täis. saatis meile linna ka, aga palju me ikka jaksame kohupiima ja sõira maalt ära vedada ja süüa..
kui räägiti, et äkki müüks lehma maha, lihtsam on poest piima osta, said hirmus kurjaks.. lubasid nälga jääda kui enam lehma ülal ei pea pidama.

Oojaa, selle lehmajama peaaegu unustasin ära, enne oli ju meilgi lisaks kartulile ka see. Õnneks paar aastat tagasi lehm kooles maha.

koogutaja ja kroks, me oleme vist õed-vennad... :)
pagana tuttav teema...

Kui vanaema suri, siis me leidsime keldrist ikka eelmisegi kümnendi moose:D. Kusjuures ALATI kui seal käisime (1-2 korda kuus ikka), pakiti mingeid moose ja muud kraami kaasa. Aga sõjaajal oleks ju kõik selle kraami eest õnnelikud olnud. Nälg on kole asi. Minu vanaema oli sõjaaegne inimene. Tore memm oli. Võtaks veelgi kartuleid just tema rõõmuks, niisama küll ei viitsi.

kui suur oli nõuka-ajal kolhoosniku pension. Tänu neile kartulitele-kurkidele-moosidele suutsid need memmed on mõnekümnerublasest pensionist veel lastelegi poetada ja matuseraha koguda. Kui me praegu vähem pirtsutaksime ja lapsed moosi-saiaga lepiksid, oleks palju vähem virisemist, et raha on vähe ja kõik on kallis. Aga,jah, mina ise pole kunagi moosisõber olnud.
Teemaalgatajale: aga kui tuleksite kõik lapsed korraga kokku ja paneksite mamma fakti ette - siitmaalt ja kõik! Istuage kartulimaa kasvõi põõsaid täis. Esimesel aastal nutab paar peatäit, aga küll ta ära harjub. Olen julm. eks ole?

...on see, et kartulikasvatamiseks kulub rohkem raha, kui kuluks ostes need mõned kotid talvevaru, mis vanainimene üksi sööb, mõnelt talunikult või turult. Maa harimine maksab - künd, vagude ajamine, äestamine. Suvel kõplamine. Kuival suvel peab isegi kartulit kastma vahest. Sügisel vagude lahti ajamine. Oehh, milleks?

et midagi teha oleks! Vanainime ju trennis ei käi. Selge siht silme ees, hoiab kehas elu sees.

Sul võib õigus olla. Eluaeg harjunud tööd tegema. Aga kogemused näitavad, et kui pole aiamaad, võtab maad uus harjumus: kudumine. Tunnen memme, kel mitmed korvid sokke-kindaid täis kootud, osal juba koid sees. Kurb, kui vanemal inimesel pole eneseteostust, ei oskagi kohe olla ju, käed rüpes.

Mina elan üksi ja söön talvega ära paar kotti kartulit. No sellised tavapärase suurusega kotid, mingist valgest plastikust punutud tänapäeval, ehk kujutate ette.Kaalunud täpselt küll ei ole, mitu kilo see teeb. Söön peaaegu iga päev paar keskmise suurusega kartulit lõunaks, keedetult või ahjukartulitena.

Minu jutu mõte on selles, et üksiku inimese jaoks vajaliku paar kotti saab ju kätte üsna pisikese maalapi pealt ja selle ülesvõtmine peaks suht vähe aega ja vaeva võtma. Las siis vanainimesel olla, mille eest suvel hoolitseda ja mida talvel süüa, tuleks proovida see ainult mõistlikesse piiridesse viia.
Erinevalt lehmapidamisest (kus on valida, kas jah või ei, sest lehma ju kuidagi poolitada ei saa, :))) on KARTULIKASVATAMINE VÄGA PAINDLIK TEGEVUS - selle mahtu saab kergesti muuta.

Niisiis, arvestage sügisel välja, kui suurt kartulimaad TEGELIKULT tarvis on ja siis seiske selle eest, et kevadel (ainult niipalju ja mitte rohkem!) saaks üles haritud !!!! Ülejäänud maa tasandage ära ja külvake muru sinna! Päris niisama tühjaks ärge maad jätke, siis hakkavad igasugu umbrohud (ohakad, maltsad) seal vohama ja hakkab ema tänitama, et vat mis kole asi on tema peenramaast saanud. Kui muru on nähtav, siis niitke see ilusti üle (sest alguses kipub noore muru sisse umbrohtusid kasvama, mida tulebki niitmisega taltsutada). Sügiseks peaks juba ilus tihe rohi kasvama, millega on edaspidi vähe vaeva - 1-2x aastas niita, et pajud-lepad kasvama ei hakkaks.

Ja veel: jälgi, et su ema kartulipõllul oleks suve esimesel poolel kartulitaimed lopsakad, ilusa rohelise lehega. Kui on kipras ja keerdus lehtedega, kollasekirjud, kääbuslikud, siis on ilmselt mahapandav kartul viirusi täis ja tuleb osta emale korralik seemenekartul (see natuke, mis temal vaja, ei maksa ju palju). Kui on kahtlus, et maa on kurnatud, sest pole väetatud piisavalt, siis mingit väetist (kas sõnnikut v. graanuleid) tuleks hankida ja panna (sõnnik siis sügisel, graanulid võib kevadel vakku panna). Mõte on jällegi selles, et mingit haigusest või näljast kidurat kartulimaad ei tasu pidada, sest see annab võrreldes mahapanduga vähe saaki ja nõuab jällegi suuremat pinda ja rohkem mõttetut tööd.

Saksamaal näiteks käivd vanainimesed lihtsalt rattaga sõitmas, sõidavad naaberkülla ja söövad seal kohvikus torti.
niidavad muru, heal juhul teevad lillepeenart. neid nagu ei vaeva see mittemidagi tegemine.

no mu mehe õde kasvatab iga aasta kartulit ja mulle see meeldib kuna siis saame ikka talveks varutud kuna kartuli ikka ysna kallis juba siis ei jaksa koguaeg osta... ja mulle maitseb kartul yle koige

kartul kõlbab süüa ainult värskena, kui koor veel imeõhuke ja prink.
pole midagi hullmeat, kui talvekartul, mis eelmisel päeval keedetud ja järgmisel päeval pannil soojendatud - öäk.

Meie elatumegi ainult sellest ärist, nii et see suisa igapäevane tegevus, vahel oleme isegi öösel otsmikulampide valguses võtnud, pärast küpsetame tuhleid tuhas, laulame vanu laule ja vihume tantsu, väga romantiline tegevus, soovitan kõigile.:P

no nii, ütlen ka sõna sekka.
kui vanad inimesed peavad väikest aiamaad, et siis talvel oleks vaja toidu peale vähem kulutada, saan ma asjast veel aru. Aga kui kaks vanainimest panevad suure maa kartulit täis, et seda siis sugulaste ja laste (loe: tasuta tööjõud) arvel üles võtta, maha müüa ja saadud raha lihtsalt ära laristada, siis tuleb midagi ette võtta. Meil ämmal ja äial nii oligi. Sai üks jutt maha peetud, et tõmmaku koomale, ega keegi kahe kõhuga söö ja meie niikuinii ostame kõik turult, poest. Neile inimestel jutt kohale ei jõudnud, küll said aga ükskord aru, et külaeided on manalapõldudel ja oma rahvas hoiab sügisel sellest majast eemale.
Oleks siis olnud veel viisakas appi kutsumine, ei. Ikka nii, et laupäeval-pühapäeval hakkame kartulit võtma, tulge juba reedeõhtul valmis, muidu ei jõua. See oli pojale igaastane sünnipäevakingi eest ka- sai vanemate põllul kartlit võtta ja siis oli isal põhjust ennast pildituks juua.
nüüd enam põldu ei peeta ja poja sünnipäev on ka meelest läinud

maakate mured

Jah, maakatel on elu tõesti lihtne, ainult mässavad oma kartulitega ja piinavad sugulasi. Vähe sellest - topivad oma sodi veel neile kaasa ka. Justkui linnainimestel elu kerge oleks: shoppamised, massaažid, jõusaalid. Ja kuidas sa toodki need nõmedad mullased kartulid linna kööki?
Aga tegelikult veel praeguste tibitsejate emad olid õnnelikud, kui neil oli oma isiklik maakas, kellelt saadi moosid-hoidised-kartulid juurikad ja jõuluks singid-vorstid-süldid. Nüüd ei maksa nende asjade üle mõnada.

linlaste sisukad kommentaarid

Nii ja naa, nii ja naa.
Eks ta ole tõsi muidugi, et see kartulikasvatamine on suhteliselt mõttetu tegevus, eriti, kui saak raisku läheb.

Aga teisalt ei maksa selliseid vanu oskusi ja teadmisi päris unarusse ka jätta. Maailm on piisavalt ebakindel koht, aga oma kahe käega suudab Eestis igaüks iseennast ja oma lapsi ära toita, kui mõned tööriistad olemas ja oskused käes. Eks tuleb ju veel oma 30-40-60 aastat elada ja kurat teab, mis juhtuda võib.

Ohjah, see vast paljudele teada asi.
Meie saime oma vanema pere sinnamaale, et kasvatavadki kartulit ainult endile söögiks ja tasub ära ka veel majanduslikus plaanis. Olgu siis neil see vajadus, hobi ja trenn üheskoos.
Ainuke, millega nad kohe üldse mitte mingisugust piiri pidada ei suuda, on õunad. Oma puudega võiksid nad küll vabalt kolhoosi astuda, nii palju on neid.

Esiteks: kas siia foorumisse on õigus kirjutada ainult linnainimestel oma linnamuredega?
Teiseks: kas enamikul linnainimestest pole ka mitte maal vanemaid või vanavanemaid? Ei usu, et me, eestlased, oleksime nii urbaniseerunud rahvas...
Pigem näitab "maakate" halvustamine halvustajate enda kompleksi, maakakompleksi siis täpsemalt. Hea näide on see, kuidas linna kooli läinud maalaps hakkab teiste külalaste suhtes kohe üleolevalt käituma - eks mõne maalt linna kolinud täiskasvanuga ole kahjuks sama lugu. Häbenetakse oma päritolu.

"Maakaid" halvustavad tavaliselt esimese-teise põlve linlased. Juurtega linnainimestel on rohkem sisemist intelligentsi.

Nii armas näha teid siin omavahel nääklemas :) Kardan, et see on viimane selline põlvkond. Varsti meenutame härdusega kõiki neid hulle vanaemasid.

kui eluasemelaenud hapuks hakkavad minema ja korteri sundmüük ähvardab, lähete ise maale ja kaevate labidaga vanaema kartulimaa suuremaks, et mitte nälga surra.

https://www.google.com/maps/@58.9001871,24.4264885,3a,75y,213.78h,97.87t
/data=!3m6!1e1!3m4!1sfRscm6j4DymIzu2ZxE-fSg!2e0!7i13312!8i6656

Mu vend käis üheksakümnendail Venemaal, mitte kaugel Eestist metsatöödel. 1 mail pandi kartul maha ja 9 mail võeti üles põhjendusega kusat nada ehk süüa on vaja Et niipalju siis venelaste säästudest Aga noh kui jaanipäevakski maha saab ja jõuluks üles siis on omadega mäel

lugeda siin 'Oodake ainult´ aastal 2007 kirjutatud kommentaari.
huvitav, mis arvamus tal tänasel päeval on? kinnisvara hinnad laes, ostetakse nii et tuli taga.
vot niipalju siis foorumis tänitajate ´ettenägelikkusest`.

kusjuures minnakse ka maale, aga olete neid maale ehitatavaid villasid näinud? kasvuhoone ja paar rohelist peenrakasti on täitsa olemas.

Villasid jah raisk aga kas ausa tööga. Ikka teise inimese ekspluateerimisega või siis valesti tagasisaadud metsaga mis peaks olema sotsialistliku rahva ja kommunistliku riigi oma siberi kandidaadid sellised. Praeguses nukuvabariigis võivad maal elada ainult kas väga rikkad või väga vaesed ausal proletaarlasel pole seal teha midagi