Kui mehega tuttavaks saime tundus ta alguses igati normaalne, kuni mõne kuu mööduded hakkas mind tema juures häirima, et ta kõik meie teemad oma emale ette kandis. Ükskord heitis ta mulle ette, et olin ostnud veidi kallimad kingad. Ilmaselt oli tal tegelikult õigus, sest raha oli tollel hetkel natuke vähevõitu, aga noh ütleme, et juhtus. Selle väikese peretüli käigus andsin talle lõpuks kõrvakiilu, millest jäi väike sinikas. Kujutage ette järgmisel päeval helistas mulle ta ema ja sõimas libuks, kuna olin ta pojakest löönud. Ta luges sõnad peale, et pojakest ei tohi niiviisi lüüa, sest sinikas on nüüd silma all ja tööl nüüd kolleegid räägivad ja et temal on nüüd nii paha paha. HÄSTI. Kodus läksin mehe juurde ja vabandasin, et olin talle kõrvakiilu andnud ja........andsin talle jalaga munadesse (samad kingad muide), sest see ei tohiks ju välja paista, tema koleege ja eelkõige EMA pahandada. Töötab - enam emaga probleeme ei ole :)