testi abil saab mõni laps endale isa ja mõni mees lapse. Mõnikord on see osapooltele kergendus, teinekord jälle tekitab paksu verd. Nii või teisiti aitab tuvastatud isadus vähendada üksi last kasvatava ema koormat.
Jaanika (20) sai endale isa kolm aastat tagasi. Päris pisikesena püüdis ema teda küll viia nädalavahetusteks isa juurde. Kuna aga tolle uus naine "sohilast" ei sallinud, muutusid külaskäigud järjest harvemaks, kuni lakkasid sootuks. Nõnda ei näinud Jaanika kümne aasta vältel kordagi meest, kes pidi olema ta isa.
Just nimelt PIDI. Mees ise polnud selles päris kindel. Ta kohtus Jaanika emaga tudengipõlves ning säilinud kirjad annavad tunnistust, et väga tihedat sidet nende vahel ei tekkinud. Kui naine jäi lapseootele, ajas mees vastu: "See võib olla mõne teise laps." Ja Jaanika ema andis alla: "Ise tead, kui oma lapsest ei hooli! Mina ei küsi sinu käest sentigi!"
Ei küsinudki. Ent mida aasta edasi, seda rohkem hakkas ta muretsema, et tütar kasvab isata. Pealegi päris väike Jaanika alatasa: "Miks mul pole isa? Koolis kõik imestavad: kuidas sul ei ole – kõigil lastel ju on!"
Tütre etteheidetele lisandus ema enda soov, et Jaanikal ei läheks samamoodi nagu temal – läbikäimist vanematega peaaegu polnud. Sestap alustas ema kohtuprotsessi. DNA analüüs näitas, et tegemist on tõepoolest Jaanika isaga.
"Kas tahad ikka minuga suhelda?" küsis vastne lapsevanem pärast tulemuste teadasaamist tütrelt. Jaanika lubas proovida, kuigi too poolvõõras mees polnud teda päevagi kasvatanud.
Täiesti tõrjuvalt suhtub asjasse isa uus naine. Suuresti just seadusliku kaasa hingerahu nimel kohtub mees oma tütrega tänagi vaid salaja. Jaanika ei saa talle helistada ega kirjutada, välja arvatud elektronposti teel. "Mul on halb tunne, nagu teeksin midagi keelatut," tunnistab neiu. Teisalt aga ei kaalu miski üles teadmist, et lõpuks ometi on ka temal isa.
Lõpp kõhklustele
Sajandeid võis mees jäädagi kahtlema, kas tema nime kandev laps on ikka tema sigitatud. Nüüd hajutab DNA analüüs peaaegu kõik kõhklused. Testi abil leiab isadus kinnituse rohkem kui 99protsendise tõenäosusega.
Eestis tehti isaduse tuvastamise testidega algust 1995. aastal Tartu Ülikooli Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituudis ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis Tallinnas. Tartus alguse saanud tegevusest kasvas välja Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo DNA labor. Tallinna labori tegevus jätkub politsei alluvuses olevas kohtuekspertiisi- ja kriminalistika keskuses.
Tartu laborisse jõuab DNA eksperdi Gunnar Tasa sõnul 1-2 isaduse juhtu nädalas. Enamasti algatab isaduse tuvastamise üksi last kasvatav ema, soovides saada mehelt elatist.
Koos isikut tõendava dokumendiga peavad korraga kohale tulema ema, laps(ed) ja testitav meesisik. Kogu protseduur kestab paarkümmend minutit. Üldjuhul võetakse verd näpuotsast. Need, kes vere võtmist väga kardavad, saavad anda proovi põse limaskestalt vatitampoonile. Jaanika aga mäletab, et temal võeti veri veenist. Algaja kitarrimängija sõrmeotsad selleks ei sobinud.
Kohtuarstlik ekspertiisibüroo ei analüüsi salaja võetud materjale. Isaduse tuvastamise soov tuleb kohtult või asjaosalistelt endilt ning sellega peavad nõustuma kõik osalised.
Kui aga väljaspool abielu sündinud lapsel pole sünnitunnistusele märgitud isa nime ja oletatav isa on mingil põhjusel surnud, saab kohtu kaudu taotleda, et lahangul võetud koetükkide või vere abil tehtaks DNA analüüs. Tõestatud isadus annab naisele õiguse nõuda toitjakaotuspensioni.
Lapse hinnaga
"Isaduse tuvastamine on kole närvesööv protseduur," ütleb Varje Taavet (34). "Tüüpiline eesti naine mõtleb: küll saan ka ilma isa toetuseta hakkama. Aga missuguse hinnaga? – Lapse hinnaga! Emad, kes teavad, kes on lapse isa, ei tohiks oma õigustele käega lüüa."
Varje teadis täpselt. Ta tutvus Reimo Pettaiga Tartus, ülikooli klubis. Noored olid käinud umbes aasta, kui Varje jäi titeootele. "Laps oli tellimise peale tehtud," räägib naine. "Reimo tahtis helesiniste silmadega blondi poissi ja täpselt niisuguse ta sai."
Isa tuli beebit sünnitusmajja vaatama, tõi Varjele sületäie roose ning kinnitas: "Mitte keegi teine ei vii minu last koju!"
Paraku ei soostu lapse isa Varjele ega ka Eesti Naisele vastama, miks ta oma lubadust ei täitnud. Oli rahavahetuse aeg. Ootamatult imikuga üksi jäänud ema vajanuks enda kõrvale tuge, ent tuge ei tulnudki.
Varje pöördus abi saamiseks mitme advokaadi poole. Alles kolmas võttis ta jutule. "Ütlesin kohe, et tahan õigust saada, aga raha mul ei ole."
Jäi üle teha DNA test. Esimene katse läks luhta, sest mees ei tulnud vereproovi andmiseks kohale. Viimaks said proovid võetud ja kohus mõistis mehelt välja elatise.
Oma kogemuste põhjal soovitab Varje hakata üksi jäänud emal mõtlema isaduse tuvastamisele kohe. Kuigi alla aastaselt lapselt verd ei võeta, saab varakult menetlusse antud asja eest raha tagantjärele. Samuti tasub alles hoida kõik tuvastamisega seotud maksekviitungid. Arved peab kinni maksma lapse isa.
Täitumatu unelm
Silver (9) hoiab rahakoti vahel pilti emast ja isast, ingel pea kohal. Varje annab endale aru, et poisi unistus näha vanemaid koos ei täitu kunagi. Emale meeldiks, et poeg saaks veeta mõne nädalavahetuse isa seltsis. Ent talle sobiks ka see, kui mees maksaks vähemalt elatist nii, nagu näeb ette kohtuotsus. Varjel on põhjust kahtlustada, et mehe sissetulekud on kaugelt suuremad kui avalikustatud palk. Seetõttu andis naine asja hiljuti uuesti kohtusse.
"Vähesed teavad, kui raske on olla hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni tööl," põhjendab Varje oma nõudmist. "Sel ajal, kui peaksin olema koos lapsega, pean teenima raha." Teine võimalus on ennast alandades nuruda mehelt välja lisaraha küll töövihikute, küll jalgratta tarvis. Tänu tuvastatud isadusele saab Varje rahaasjus loota kohtu abile.
Kuhu pöörduda?
DNA analüüsi tegemiseks Eesti Kohtuarstlikus Ekspertiisibüroos saab verd anda nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka Kohtla-Järvel. Lisateave internetiaadressil www.biomedicum.ut.ee/dna/
Neile, kes tulevad isadust tuvastama kohtu kaudu, on analüüs tasuta. Teised peavad maksma 4000 krooni.
Tavapärasele analüüsile alates DNA isoleerimisest ja lõpetades sagedusarvutustega kulub üks ööpäev. Arvestades, et vereproove tuleb transportida kõikjalt Eestist ja mõned tööd tehakse eelisjärjekorras, lubab DNA labor anda vastuse hiljemalt kahe nädalaga.