kujutle nüüd hetkeks: teie suhe on kehvakene, selle vastu sa ju ei vaidle. kui peaks juhtuma, et lähete laiali, m illine mõte ilmselt mõlemale pähegi on tulnud, siis - kuhu su naine läheb? kuhu tal minna on? tal pole minna mitte kuskile. arva nüüd 3 korda, kas see mõte ei tekita pinget? sul on maja. mis temal on? kelle maja see on? sinu maja. mina olin abielus. mees ostis maja. rõhutan - mees ostis. tema on rikas ja ostiski. minu poolest oleksime elanud ühise laenu eest ostetud korteris. aga ei - elasime majas, tema majas. mis oli tema nimel. abileuvara lepingu alusel. nüüd arva veel 3 korda, kas ma suutsin seda pidada oma koduks? loomulikult mitte. teadsin, et eluase, milles elasime, oli seaduslikult tema ja vaid tema oma. see jätab psüühikale oma jälje. ütleme nii, et mees toimis mõistlikult selles mõttes, et kunagi ei tea, mis naisele pähe võib karata, läheme lahku ja eidele lööb pähe piss, et temal pole kuskile minna ja hakkab oma osa nõudma. jutt jumala õige. ma ka ei soovita pärandatud kinnisvara naisega jagada, lõpuks oled sellest ilma ja kellel siis lõbus on? aga - siis pole ka midagi viriseda, et naine ei osale. milles ta osaleb? SINU majas? no way. teiseks - naine tahab vahel lilli ja valikku tunnustust. sa ei põhjendanud, miks ta neid väikesi asju sinult ei saa. need ei maksa palju, eriti avalik tunnustus. mina ka ei saanud. ja see on ERITI alandav. ERITI. nagu sa aru saad, olen ma tänaseks lahus. mees on üksi õnnelik oma maja otsas, aga perekonda tal enam pole. ja ütleks nii, et tühja sest kinnisvarast, aga karjumine ja avaliku tunnustuse puudumine, need olid asjad, mis abileu lõpetasid. kaks asja, mis midagi ei maksa. ära haletse ennast. anna, ja sulle antakse vastu. nii lihtne see ongi.