Tervist. Ütlen kohe, et ei küsi nõu vaid lasen auru välja.
Oleme abikaasaga väga erinevad inimesed ja meie kooselu ei ole ühegi loodusseaduse ega füüsikaseaduse järgi võimalik. Ainult EV perekonnaseadus loob vajalikud tingimused.
Hulluks ajab aga olukord, kus Buumi ajal sai laenatud ennast lõhki st võetud palju kohustusi omamata teadmisi tulevasest MASU-st. Siinkohal peangi mainima, et oleme kõige lollem majanduslik klass... st need, kellel elamiseks ei piisa kuid suremiseks on natuke palju...
Kohustused on täpselt nii suured, et jõuame need maksta hetkepalkade alusel, kuid peale seda elamiseks ei jää rohkem kui mõnisada krooni.
Siin hakkabki minu probleem mind häirima. Tulekul on ka esimene laps, naine tööl ei käi... Tervis pidavat olema liiga kehva, et rasedana tööl käia...
Kohustused, mis on pankade ja riiklike instansside ees tahavad aga maksmist ning loomulik oleks nendega tegeleda. Samas naisuke kallike aga keeldub maksmast. Väidab, et temal on savi, tema ei maksa. Las pannakse arved kinni, las tembeldatakse eluaegseks võlglaseks... Mida riik sellega saavutab? Aga naine ei mõtle, mida ta sedasi minu mainega teeb... minu eneseväärikusega...
Kodus on samamoodi kõik tööd minu kanda. Kuna elame vanas majas, siis püüan seda võimalikult kiiresti ent võimalikult odavalt korrastada. Seepärast üritan kasutada igast materjalist ka viimast, mistõttu olen remondiga igas toas korraga sees ning elamine on nii parasjagu "hüppa karguga"...
Sellest hoolimata olen mina see, kes pühib põrandad, töötab tolmuimejaga, peseb aknaid... pm kõik, mis tolmab või eeldab keemiat on minu töö. Lisaks ka nõudepesu ja söögivalmistamine. Kuna naine on ikkagi rase ning sellest tingituna päeval magab ning vaid öösiti saab üleval olla. Laps on unerütmi sassi ajanud.
Kuna minu abikaasa ei ole kunagi minule pärandatud maja (seal elab ka minu vanaema) koduks pidanud, sest kodu ei saa olla koht, kus sa ei tunne end koduselt, kus ei ole privaatsust jne... Siis ei ole ta huvitatud kodutöödest ega nn kodu rajamisest, kus sisekujunduslikes küsimustes anvaldaks ta arvamust kasvõi tapeedi valikus. Seega on kõik minu õlul nagu isaslinnul pesa punudes... tema, kui emaslind aga vaatab asja üle, säutsub, et talle ei meeldi ja ähvardab oma muna mujale muneda...
Üha kuhjuvad arved, üha kasvavad kohustused elamises, üha rohkem energiat läheb ainuüksi probleemide analüüsimisele ning lahendusteks enam ei jagu... See on Eesti Vabariigi keskmise mehe igapäevaelu. Just siin annavad kõige valusamalt tunda seebikad, kus naised on näinud, et üks "õige" mees ei sunni naist tööle vaid lubab tal "teeõhtuid" ja padjaklubi pidada. Üks õige mees omab teenijaid, kes proua eest hoolitsevad. Üks õige mees toob naisele iga päev lilli ja räägib tundide kaupa kauneid sõnu... jumaldades oma naist avalikult.
Kahjuks reaalsus on orjus. Eesti mees, kes tänapäevases mõisatallis on peksa saanud, tuleb laipväsinuna koju, toimetab kodutöödega, viimase raha on pannud kas arvete alla või ostnud pudeli kärakat, sest mingi lõbu peab ka elus olema... Seebiooperi Pedro või Hoseega niikuiniigi voodis ja armastuses oma naisega ei võistle...
Psüühiliselt on eesti mees suhteliselt nõrk, sest ei ole võimalik auru välja lasta... Aur ei välju mitte kontserdil lava ees hüpeldes ega pubis piljardit mängides... aur ei välju mitte karaookebaaris lauldes või väljasõidul rohelusse rõõmust hõisates... Aur koguneb ja koguneb. Tekib sisemine viha, et üksi rabad ja kuhugi ei jõua. Abikaasa on kaasa, kes sind kaaslaseks ei soovi ja abi ei osuta... Ainuke suhtlemine on, kui ta tuleb välja jutuga: "Miks sa mulle kunagi lilli ei too, mind restorani ei vii, reisima ei vii ja avalikult ei nunnuta"... Siis saab mõõt täis ja eesti mees röögatab. Ta karjub naise peale nii, et vähe ei ole, lastes auru välja... Ja see tunne on nii hea... Nagu kitsas king oleks jalast võetud...
Üllatav on isegi see, et naine hakkab peale seda pisut usinamalt end liigutama ja suhe toimib. Kõik on rõõmsamad... kuni jälle tuleb rutiin ja algab mossitamine.
Jälle koguneb aur ning varem või hiljem keeb üle...see hakkab olema nii üha tihedamalt ja tihedamalt. Ühel hetkel ei oskagi eesti mees enam teistmoodi käituda, kui karjudes ja iga pisiasja peale põlema minnes... Püüdes nagu rott rattas joosta ja sammu pidada Hoseede ja Pedrodega, kelle aupaistes meie naised end soojendavad... olgugi et see aupaistesära on hoopis TV kineskoop ning sealne soojus on raisatud elekter, mille eesti mees peab ise veel kinni kah maksma...
Ja nõiaring jõuab sinna, kusmaalt eesti mees käib alla. Ta rügab ja üritab, et võistelda väljamõeldud Pedrodega majanduslikult, kuid samas jätab naise unarusse nii vaimselt kui füüsiliselt, et veelgi enam majanduslikult võistelda... Seda enam õhkab naine TV poole ning seda enam püüab eesti mees võistelda, et oma naist tagasi võita, kuid see on jooks horisondi poole. Iga samm ligemale viib horisondi sama sammu võrra kaugemale...
Seda enam eesti mees kibestub, seda enam ta närveldab... seda enam ta joob, et pingeid maandada ning seda enam ta sõimab oma naist... sõimab armukadedusest, sest eesti mehe arust naine petab teda... küll Pedrode ja Hoseedega, küll telekaga ja raamatutega... küll laiskusega või haigusega...
Samas mida eesti mees endale ei tunnista on, et ta ise petab oma naist samamoodi... tööga... Ühegi naise unelm ei ole elada noorusaastad mehega, kes keskeas infarkti sureb.
Kahjuks on meieühiskond selline, mis näitab meile hommikust õhtuni rikaste ja ilusate elu. Kiidetakse takka, et jookse... jookse, kuni saad kah rikkuse ja jõukuse. Sa oled Euroopas, sa oled tulevane rikas turist... Kahjuks on see ühiskond aga võrreldav eeslivankriga. Kus vitsa otsas eesli nina ees ripub kott naeritega ning eesel sammub koti suunas, ise samal ajal kotti edasi lükates ja isandale raha kokku vedades...
Mina ei taha olla selline eesel, kuid kahjuks on meie ühiskonnas võimalik olla vaid kas täielik eesel või surnud eesel...
Mina olen eesel, kes on närvid kaotanud, röögin iga pisiasja peale... närveldan ja sõiman... ühtegi asja ei suuda korralikult lõpuni teha, sest juba on vaja midagi muud teha... elu on lühike ja teha on palju. Seks pole nauditav, sest pole aega... veel enne, kui naisest väljas, tuleb müts pähe panna, sest homseks on vaja puud tuppa tuua. Miks seda toitu mäluda laua ääres? See on aja raiskamine... teepeal paar ampsu ja kiiresti edasi, et jõuaks veel midagi ära teha...
Mida sellisest inimesest tahta? Mina ei tea. Ilmselt ei saa sellisest inimesest kunagi õiget abikaasat ega kindlasti mitte head isa. Milline isa ma oleksin, kui mul ei ole aega lapsega tegeleda, sest ühiskonna eeslina pean vankrit vedama?
Miks ei võiks mina olla see, kellel on arvetest suva? Miks pean mina jooksma, et kõik oleks korras? Ega minust ei sõltu maailm. Las pank jookseb, et osamakse ja las riik jookseb, et maksuvõlg kätte saada... buum oli ju ikkagi riigi ja pankade ühisviga... miks mina pean olema see eesel, kes selle ära klaarib?
Miks ei võiks see olla teisiti? Sest eesti mees ei oska eesti ühiskonnas teisiti. Eesti mees ei oma aega naise ja pere jaoks... Eesti mees rabab, rabab ja röögib... joob ja röögib ning kaotab oma pere. Kõik vaatavad teda, näitavad näpuga ja ütlevad, et vat see on jõhkard mees...
Samas ei tule kellelegi pähe, et eesti mees alustas seda kõike armastusest oma naise, oma pere ja oma kodu vastu... ühiskonna survel ja võistluses Pedrodega aga on lasknud ennast kaasa haarata nõiaringi, mis teenib ühiskonna rikaste mõju. Iga lagunev perekond on ühiskonnale kasulik, kuna asemele tekitatakse 2 uut kodu... Milline kasvav majandus.... Iga kodu vajab remonti, iga koduga kaasnevad arved... miks mitte laenud ja kõik algab uuesti otsast...

pikk jutt s.....jutt. kui kooselu pole võimalik, tuleb see lõpetada.

Oh, mõttetu targutamine, pisiasjade pärast ei pea küll kaaslase peale karjuma, mine peksa poksikotti või jookse mõned kilomeetrid.Hoidu esimesest tülist perekonnas ja kõik on hästi.

Äkkviha tuleneb sellest, et kogu aeg oled viisakas, tasakaalukas ja kannatad vaikides kõik ebameeldiva välja, aga samas midagi ei unusta, vaid kõik koguneb sisse. Siis hakkab naine närima, ümberkorraldusi tegema, suuremaid nõudmisi esitama, laps korraldab mingi jama jne.
Kannatad ikka vaikides edasi kuni ühel hetkel enam ei suuda ja surve lööb korgi pealt ära. Normaalne inimene hakkab ootamatult märatsema siis, kui keegi pole selle ajani tema mõtete ja soovide vastu huvi tundnud. Ega ta sellepärast enda jaoks tähtsatele inimestele kallale ei tule, peksabki arvutit või seina.
Aitab omavahel rohkem rääkimine, teise inimese mõtete ja soovide vastu huvi tundmine. Siis ei kasva surve kunagi nii suureks, et korgi pealt ära lööks, sest surve saab vahepeal välja lasta.
Räägin isiklikest kogemustest.

närvihaige n
13. september 2010, kl 18.27

Olen sarnane, võin täiesti tühjast kohast nii marru minna, et laamendan ja peksan jalaga vastu seina (eriti tase on see, kui näiteks jala vastu lauda ära löön ja sellest raevun ning jalaga sedasama lauda peksma hakkan), ja järgmisel hetkel olen jälle täiesti rahulik. Mis sellist käitumist põhjustab, ma ei tea, eks see mingi vaimne ebastabiilsus ikka on, aga millest tingitud, pole aimugi. Igastahes minu puhul aitab kõige rohkem see, kui mind selleks hetkeks täiesti rahule jäetakse. Ära räägi, kui võimalik, mine lihtsalt ära, ignoreeri täielikult. Kui keegi veel lisaks torkima hakkab, kestab "hoog" palju kauem, sest krutin ennast aina rohkem üles.
Ma ei tea, kas ma sellises seisundis ka mõnele elusolendile kallale minema võimeline oleksin, õnneks pole veel nii hullu situatsiooni tekkinud, kuna kui tunnen, et kõik üle pea keeb ja ärritav osapool järele ei jäta, lähen lihtsalt ise ära.
Aga see äkkviha on väga kole küll, vahel ajan endalegi hirmu peale, sest reageerin tühistele asjadele nii ebastabiilselt. Ja samas mõni olukord, kus teised (rahulikud) inimesed endast välja ajavad, ei sunni mind isegi mitte häält kergitama. Just see mu ettearvamatus hirmutab mind, sest tõesti ma ei kontrolli oma viha sellistel hetkedel, ja pärast on kohutavalt piinlik.

Tistaat:"Üha kuhjuvad arved, üha kasvavad kohustused elamises, üha rohkem energiat läheb ainuüksi probleemide analüüsimisele ning lahendusteks enam ei jagu... See on Eesti Vabariigi keskmise mehe igapäevaelu."

Ei see ei ole keskmise mehe elu, see on karjaloomast isase elu kes liisinguga omale pappmaja kaela võttis, paar last valmis tegi nüüd kogu maksu ja töökoorma all on pooleks minemas. Ennem kui hakatakse sigima tuleks mõelda kas ma ikka suudan oma lapsele kõike pakkuda mis lapsel vaja on? Aga no ega pööbel ei mõtle(no offence). Tehakse lapsi, võetakse pohhuilt laenu ja pärast ägisetakse. Kes majandusuudistel silma peal hoidis siis masu eest hoiatasid meid euroopa finantsgurud ja pankurid juba 2005 aastal kuid suure kinnisvara buumi kulminatsioonis ei pannud keegi midagi tähele ja arvati ennast rohkem teadvat kui rahamaailma siseringis olevad inimesed. Ja see ei käi ainult sinu kohta autor vaid ka meie valitsuse kohta sest ANsip&CO jõudsid enne masu Eesti riigile tohutud laenud kaela võtta, vaatamata hoiatustele.

Proloog....
Ma ei taha küll targutada aga ootaks valgelt inimeselt rohkem mõistust ja pädevust. Ei ole vaja iga naisega koosellu tormata, ei ole vaja ilma korralikult järele mõtlemata siia ilma elu sigitada ja ei ole iga panga meelituse peale laenu võtta. Selge on see et mees vajab naist ja naine vajab meest aga kohe peab järgnema kooselu ja lapsed? Kui palju on meil noori üksikemasid, sinu kirjeldatud peresid jne. See kõik on liigse tormakuse tagajärg. (Inimeselt käituvad mitte mõistuse vaid oma ajede järgi ja sealt saavadki sellised asjad alguse.

Olles ka ise naine ei suuda ma aru saada sellisest naisest! Kas tal on tõesti vaja meest ainult arvete maksmiseks... Minu jaoks on mees eelkõige sõber nö tiimikaaslane. Minu roll on teda igati toetada nii moraalselt kui materiaalselt kui võimalik. Sorri aga riik ja pangad on teie olukorras küll kõige vähem süüdi.

*Inimesed käituvad mitte mõistuse vaid oma ajede järgi ja sealt saavadki sellised asjad alguse.*

Täitsa hästi analüüsid ju ja päris kahju hakkas. Aga ilmselt naisel on mingi hoopis teine arvamus :) Mis juhtuks, kui su naine seda kirja loeks?

Ole MEES ja viska see naine välja ! Jah, ta on rase, kuid see ei vabanda absoluutselt tema käitumist. Muide, kas see rasestumine oli teie mõlema soov ja vaba tahe või ühel hetkel naine lihtsalt teatas, et ta ootab last ? Mulle nimelt tundub, et naine vajas omale kindlamat jalgealust ja säi seetõttu lapseootele.

ilmselt kõigil, kes seda teemaalgatust lugesid, tekkis kohe üks ja sama küsimus:
kui te läbisaamine nii jube on, siis MIKS ometi otsustasite lapse saada?
Erinevate pangalaenude ja maksude olemasolus nüüd küll su naine süüdi pole, sest ilmselgelt oleksid sa need kohustused omale võtnud ka vallalisena. Vähemalt selline mulje jäi sinu kirjast. Nii et maksa usinalt- seda teed ju enese ja oma maja pärast.
Üldiselt aga pakuks ma parimaks lahenduseks lahutust. Milleks elada inimesega, kellega pole võimalik normaalselt koos elada. Nonsenss.
ja veel..
arvan, et kogu teemaalgatuse kirjutas hoopis üks igavlev naisterahvas.Ehk siis liba.

olen väga sama meelt, kui teemaalgataja.
Täpselt nii ongi.
Mu lapsed on Eestist lahkunud, sest ei kannatanud seda elu ja pinget välja.
Kõik POLE lihtsalt rikkad ja ilusad, kelle esivanematel oli juhust ja põhjust olla varade kantimise juures.
Jaa, ka minu üks laps tahtis välja rabelda, tahtis olla rikas ja ilus. Käis koolid läbi, pingutas ja lootis. Kodust tal raha polnud saada, sest tema vanemad ei ulatunud varade jaotamiseni. Nii et tema pidi ISE suutma. Oli siis see ilus buumiaeg ja pangad lausa ise heldelt pakkusid võimalusi. Talle just nii pakuti. Alguses võttis ta veidike, aga pank leidis temas kliendi, kes püüdles helgema elu suunas ja suutis talle veelgi laenu juurde pakkuda. Ikka ilusa tuleviku nimel ja lootuses. Kes seda ei tahaks. Lootiski siis, et suudab ja saab ja on haritud ja võimekas ja mis ikka juhtuda saab.
Aga näe, juhtus. Masu tuli hoopis ja kõik need, kes püüdlesid parema suunas, kukkusid auku, said tünga ja petetud. Nüüd rabelevad mitte millegi eest, sest kogu teenistus on panga vara, kõik, mis neil on, on ka panga oma...
Inimesed kaotasid kordades, aga laenuandjad, kui ihutud mõõgad, on valmis neilt nülgima viimasegi nahakillu.
Ainult need, kellel oli, mida müüa, need jäid pinnale ja nüüd on valmis koos panga ja riigiga olema kohtumõistjad ja näppu viibutama nende õnnetute suunas, kes püünisesse jäid.
Miks inimene üksikult peab kinni maksma selle masu? See pole ju ometi konkreetselt tema süü. Pangad ei vähenda oma summasid, nemad juba ei kaota. Aga vaene laenuvõtja võttis miljoni, sest just buumihind oligi selline. aga nüüd on masu ja masuhind on hoopis pool miljonit. Laen on aga ikkagi miljon ja tagasi tulebki maksta just miljon/ koos intressidega on seda aga hulga enam/. Inimesed ongi lõksus, sest kui müüagi maha see õnnetu miljoni eest soetatud vara, saad lahti vaid poolest lenust, istud kuuse all ja maksad hullumiseni seda teist poolt laenu, nagu õhku.
Ei jäägi muud üle, kas leppida, osta nööri või lahkuda mujale, kus on inimlikumad seadused ja inimene ei ole eesel.
Niisiis, mu lapsed on läinud siit riigist ja jumal nendega. Endal on vaid valus siin üksi veel vegeteerida.
Ja üha sagedamini küsin endalt - kas selleks tasuski sündida.
Mis pagana elu, mis pagana õnn. Mis see elu üldse on - sünnid, kasvad, käid koolis, loodad, seksid, oled armunud , ikka loodad, saad lapsed ja rabeled aina. Lõpuks lahkuvad su lapsed laia ilma ja su pesa on hoobilt tühi ja jääbki tühjaks..
Nii vaenulik poliitika, nii väga vaenulik.
Kes sellest aru ei taha saada, tehku "Määääääää" ja jooksku aga valima. Keda aga, mina küll kedagi ei tea. Lollimäng.

aa, nüüd küsite, mis sel kõigel on pistmist perega ja läbisaamisega?!
On ja palju on - siit algavadki pinged, püüdmatud lootused, kaob armastus sinna rabelemise kuristikku, puruneb pere vaikselt, aga kindlalt. Lõpuks on vaid killud siin ja seal ja igal pool. Nagu sõjatander. Kes suutis, see põgenes.Kel vedas, see jäi. Aga läbielamiste košmaar jääb kummitama...

tore kirjatükk, mulle meeldis.

aga kommiks ka. kui on sinu eluase, st sinu nimel ja naisel pole selelle mingit õigust, siis tema näeb asja arvatavasti nii, et miks ta peaks maksma asja eest, mis tema oma pole. et suhted niigi halvad teil, ta pole vb kindel ka, et kokku jääte ja loogiline, et ta ei panusta nö. auku. mitte et ma arvaks, et nii on päriselt õiglane, aga see on elu paraku.

tööl käimisest - kui ta oli enne rasedust töötu, siis võid kindel olla, et ega rasedana on tööd leida väga raske, kes tahaks teda palgata? kui loobus töökohast, siis teine teema, siin ise tead, kas loobus nö laiskusest-mugavusest (et vilets töökoht, nt madalapalgaline, aga suure koormuega) mis ma käin seal) või siis tervise tõttu.

pedrode ja ilusa elu etteheitmine on julm. ma naisena ei julgeks ette heita sellist asja, sest mul kohe tekiks küsimus, kus minu panus on ilusasse ellu. aga lapseootel naine võib mõelda, et tema sünnitab ja sellega tema panus antud. pikemas perspektiivis sellest ei piisa, edukas mees näb tööl-kohtumistel edukaid naisi ja nõudliku kodukana juurest tõmbab leebet. eks selle teema mõistmine tal ees veel.

Mulle ka meeldis see lugu. Noh, lugemise poolest. Aga muidu ei oska muud kosta, et üks padulaisk emane on sitaks hea mehe saanud. Soovi minu poolt talle õnne ka!
Oleks ise mees, sellisega küll elada ei tahaks. Kohutav. Mitte kõige vähimatki perspektiivi paremale elule. Ainult kisa, kära ja vingumine. Minu arust see jama teil ainult süveneb. Kujuta ette kui selline ühel päeval sünnitab. Küllap on nii nõrk, et....arvata on, kes öösiti titega jaurama hakkab......

Jah, hästi kirjutatud. Nii see elu paraku läheb...
Aga - kallis mees - SA ISE VALISID JU ENDALE SELLISE NAISE, KELLE AINUKE ÜLESANNE ON OLLA ILUS! Miks sa siis nüüd virised? Miks sa valisid sellise tibi, kes tööl ei käinud? Natuke võiks ikka ette ka mõelda, kellega ennast seod ning kellega lapsed muretsed. Olukord on nõme, olen nõus. Aga naine oli selline juba suhte alguses, nagu ma aru saan. Milleks siis loota, et ta kooselus muutub virgaks-tubliks perenaiseks? Nagu vanad eestlased ütlesid - omad vitsad peksavad.
Nii et sorry, aga minul sinust küll kahju ei ole:(

kas sina oled elus vaid õigeid asju ja otsuseid teinud?
Inimesed ikka eksivad ja see ongi inimlik.
Kui me kõik oleksime ettenägijad, siis jah, oleks üksikud mittenägijad ehk pimedad ja ise süüdi.
Aitäh meediale ja rikastele, ilusatele ja pornotööstusele ja veel paljudele, kes ei väärtusta naist naise- ja emana, vaid nimme just tibu-libuna.
Keda me päevast päeva kasvõi oma kodumaa tv näeme? Kes meil staariks saavad?
Mõtleks veidi.

to ooo --sa, kell 09:18:
Ei, ma pole elus kindlasti õigeid otsuseid teinud:)
Olen see lollpea, kes läks "pahale poisile" mehele ning sain ka oma vitsad kätte. Ja päris valusad. Aga see oli mu oma viga ning oma valik, seega pole vaja siin nutta. Sama on ka selle mehe puhul - ise tehtud, hästi tehtud.

tean omast käest, et selline olukord võib viia afektiseisuni.

Süda tõmbas valust kokku kui Sinu postitust lugesin.Ehk kõik muutub veel paremuse suunas.Tänu tänapäevasele lennuühendusele on Euroopa paari tunni kaugusel,ehk paari aasta pärast on lood hoopis rõõmsamad.Elu on ju ettearvamatu ja pidevas muutumises ning seda mitte ainult halvemas suunas.Püüa vastu pidada,seniks soovin Sulle palju jõudu ja saadan virtuaalse kallistuse.

"Pangad ei vähenda oma summasid, nemad juba ei kaota. Aga vaene laenuvõtja võttis miljoni, sest just buumihind oligi selline. aga nüüd on masu ja masuhind on hoopis pool miljonit. Laen on aga ikkagi miljon ja tagasi tulebki maksta just miljon/ koos intressidega on seda aga hulga enam/."

Aga miks peaks pangad summasid vähendama? Mõtled ka, mille arvelt? Kas pank trükib raha sinu meelest või on need väljaantud laenurahad ehk hoopis teiste inimeste pangas hoitavad säästud? Hinda ei ajanud miljonini pank, vaid tegelikult ostja ise, olles nõus ükskõik, mille eest ükskõik, mida maksma. Mina näiteks ei ole nõus loobuma oma säästudest, sest sinu laps lolli peaga ja ettenägematult pangalt ulmesumma laenas, hoolimata kogu ilma kinnisvaraasjatundjate jutust, et Eesti turg on absurdselt üle hinnatud ja kukkumine tuleb karm. Ja kas sa siis ka ajaks võrdsust ja õiglust taga, kui su laps oleks enne buumi poole miljoniga ostnud, aga nüüdne hind oleks miljon? Kas ta siis maksaks õigluse mõttes pangale rohkem tagasi, kui laenu võttis, sest sai ju piskuma raha eest rohkem?

jälle üks pastakast väljaimetud lugu. no ei kirjuta meesterahvas nii...

Loen ja nagu alati, on ikka kaks vastastikust leeri. Üks tunneb, et asjad pole õiged ja õiglased, teine leer aga leiab, et kõik on rohkemgi, kui õige.

Mina pole ka nõus ja ei kiida heaks pankade poliitikat, samuti nende pagana pisilaenude andjaid ei kiida üldse ja paneks nad lausa pokri.
Küsin, kelle rahadega nad "mängivad" neid laenumänge?
Ikka väga jõhker.
Tegelikult olen ka mõelnud, et pangad ei kaota, nad ei peagi kaotama muide.
Aga neil just lasubki kogu inimeste kuristikku langemise süü. Väga kaval ja kalk poliitika.

Miks alati peab olema väike inimene see viimane tola, kes kogu krempli kinni maksab?

Tunnen, kuidas meie riigi valitsus oma rahvale laia kaarega pähe laseb - kasvõi kõige tavalisemate seadustega,siis nende seaduste muudatustega ja edasi veel nende seaduste muudaduste muudatustega jne.Edasi veel uute, mingite eriti ajuvabade seaduste vastu võtmisega jne. Ikka aga selleks, et "pump" viimsegi kätte saaks.
Lausa nullitakse lihtinimene olematuks rentslikolliks.
Ja ärge palun hakake õigustama, vaid tehke silmad lahti parem, siis näete isegi.
Need aga, kellele asi meelejärgi on, on ise selle tsunfti liikmed, ka nemad retsivad oma kaaskodanikke sadistliku naudinguga.

Ah tige olen.
Räägime progressist?! Kas on ikka progress, kui varematel aegadel saadi koristatud lumi, isegi hooviala kõnniteed tehti puhtaks. Nüüd ei pääse autoteelgi liikuma, ja seda lausa Tallinnas.
Mitte kesklinnast pole jutt, vaid tavainimeste rajoonist.
Ebaõiglus kuubis.
Samamoodi, see kurikuulus digi-tv, no pagan, igakord vihastan end poolsurnuks, kui pilt ruuduliseks muutub ja tekst kaob, vahel lausa kõik läinud.
Mis progress?
See on kaval nipp, et raha kätte saada - sunniviisil. Osta aga tobedaid, mõttetuid uuendusi, mis end ei õigustagi muul moel, kui vaid rahamaksmise rõõmuga.
Sama on ka nende laenude ja muude asjadega. Ikka sunniviisiline ja oledki end müünud rahaorjusesse. Märkamatult, lasid end lolliks meelitada.
Vaadake natuke ringi, see kõik on iga päev meie kõrval, see tavainimese tühjaks pigistamine ja ausalt öeldes, mõnitamine.

Pole eladeski end nii halvasti siin riigis tundnud, kui praegusel ajahetkel.

Sinu jutu järgi oled lihtsalt joonistatud mees ning elad koos kohutava mõrraga.

Kindlasti on sellel lool ka kaks poolt, sinu pool tundus selline mõnus ilukirjanduslik lühijutukene lugeda, aitäh meelelahutuse eest.

Majandusele oleks kasulik, kui inimesi sünniks juurde, lahkuminekute pealt palju kasu ei teeni, elanikkond vananeb ja juba 20 aasta pärast on veel veerand elanikkonnast surnud, peale sünnib aga vähe lapsi ning veel 20 aasta pärast on teine veerand surnud, juurde sünnib aga veel vähem lapsi.

Ma leian, et võiksitegi teha naisega nii mitu titte kui seebikates ning siis ükspäev koos teleka ees imetleda, kui kaunis on ikka 3 last sünnitanud lihtsalt Maria ja sinu naine on end telekavahtimisega nii käest ära lasknud.

Sunniviisilised laenud? Kes sundis? Vaesed laenuvõtjad? Miks vaesed, sest ei osanud lepingut lugeda, aru saada, et laen pole kingitus ja et aitähi eest pangad ei tööta? Pole vaja üle võimete elada ja polegi probleemi või mis? Laenu võib võtta mõistlikult, muusikakeskuse võib osta taskukohase või ka ostmata jätta, mis siis, et naabril on. Ära sa ise jumala eest milleski süüdi ole, las ikka olla teised, eks. Sina ole vaene kannataja ja virise edasi.

22:44
vaata, mina ei ole kannataja. Minul pole laenusid - õnneks.
Aga tean inimesi, kes uskusid, et töö, mida teevad, jääbki neile. Nad ei osanud unes ka ette näha, et, hopsti!, homsest pole sind enam vaja.
Ei ole sugugi KÕIK laenud võetud selleks, et üle võimete elada, et olla naabrist parem. Inimesed lihtsalt OLID SUNNITUD laenu võtma, et kuskil elada.
Kujutad sa ette, et neil ei olnudki kohta, kus elada saaks. Milleks maksta neile, kes olid endale kahminud mitmeid/ tean ka selliseid inimesi isiklikult/ kortereid ja siis üürivad neid kõva papi eest välja.
Oli tollel hetkel mõistlikum võtta enda elamise peale laen, sest töö oli, ja lõpuks maksid ju asja eest, mis kord sulle jääb. Mitte ei nuuma niisama tühja kedagi, kel ainult korterite kaudu teenimine eesmärgiks oligi.
Kas inimesed üksikisikuliselt on siis sinu arust nüüd süüdi, et nende töökohad koondati, et nad ei osanud sellist asjade kulgu ette näha?
*Ära aja jama. Keegi pole niipalju sensitiiv ja kui kogu elanikkond KÕIKI seadusi ja muid nippe tunneks nagu oma viit sõrme, siis poleks meil ei juriste ega taolisi tegelasi vajagi. Milleks, kui KÕIK niigi KÕIKE teavad?

Nii et, see pole virin ega pirin - vaata tõele näkku.
Meie riigi seadused on inimvaenulikud.
Nii hea on ju näpuga näidata ja sõimata pööbliks, vaesteks rottideks või veelgi veelgi hullemini - neid õnnetuid!!!!, jah just õnnetuid, kes oma rahva seas oma rahvale jalgu jäänud on, sest nad pole ei staarid, ei ärikad, ei kogulased - on vaid tavalised inimesed, kes usaldasid oma riiki ja julgesid osta oma kodu laenuga.

No pagan, miks iga päev kleebib mingi haige jänes mu kodutrepikotta plakateid, et võta aga laenu - küll parim credit24, küll smsraha jne.
Ütle mulle, miks siis seda lubatakse, miks??? Reklaami eest teatavasti on vaja maksta, aga näe nad trügivad jõuga võõrastesse trepikodadesse ja risustavad meie koduruumi. Võta aga laenu, võta aga laenu - parimat laenu jne...
Kas see polegi JÕUGA sundimine? Ah?
Aeg oleks tunnistada, et kogu see helde rahapakkumine oli räige äri ja ettenägelik lõks paljude jaoks. Ja õudus, see ikka veel kestab.
Või elame kuuse all, sööme rohtu ja laulame laulu, et eestlane olla on uhke ja hää, ja kõnnime sõnakuulelikult valimiskometit tegema. Kas sina tahaksid nii elada/ ja ära hakka ütlema, et sul oli kõik olemas, on praegugi jne./. Aga, kui sul polekski midagi, alustaksid nullist?! Kas sina, tarkpea, ei mõtleks siis sellisel juhul laenu võtmisele, eriti veel siis, kui seda nii heldelt pakutakse?

Isegi siis, kui veerandi usud, oled kolmveerand petta saanud. Polegi kedagi uskuda või usaldada. Seepärast tunnengi end Eestimaal väga halvasti, halvimalt üldse oma eluajal.

2 nu jah
No nii piinlik on sellist rumalat hala lugeda! Mitte kedagi pole sunnitud laenu võtma. Reklaam ei ole sundimine, tüütu küll, aga mitte mingi vägivald. Reklaamid trepikojas viska rahulikult minema ja unusta ära.
Ja teiseks, kuidas saab mõtlev inimene uskuda, et elus enam midagi ei muutu ja võtangi vastu kõik laenud, mida pakutakse? Isegi viimane suurem sõda oli siinkandis ju suhteliselt hiljuti, vanematelt ja vanavanematelt peaks ju kõik olema kuulnud, et elu võib ootamatult vägagi jubedaks minna. Majanduskriisid käivad maailmas ka tsükliliselt ja alati on neid, kes siis hammasrataste vahele jäävad.
Ootamatult on vist paljudele inimestele tulnud see, et väljaspool sotsialistlikku süsteemi on mõtlemine inimesele kohustuslik.

Kujuta sa ette, ostsin ka, ja ka laenuga. Aga selle vahega, et esiteks kõige odavama ja remontivajava pesa ja teiseks ei ostnud kogu laenumaksmise aja midagi muud - ei plasmatelekat, ei uut autot, ei nahkmööblit, ega käinud palmide all puhkamas (vaid eestlane peab seda elementaarseks nii ehk naa). Ja elamine, kas tead, suisa garderoobi ja saunata. Ja sai arvestatud ka sellega, mis siis saab, kui töökoht kaob. Minu arust erasektori igapäevatõde, et garantiid ei ole, kriis või mitte, ilma võid sa kohast jääda ettearvamatul ajal. Seetõttu jällegi laenuga inimene ei laia, vaid paneb võimalusel pisutki kõrvale, et kehvade aegade tulekul saaks ikka edasi elatud. Ma saan aru, et sinu arust pidi Riigikogu ülemaailmset majandus- ja finantskriisi ette ennustama ja Eestile kupli peale panema - sest kärssasid, kas tead, pea kõik. Aga kõige hullemini need, kel arbitraarselt ja mitte millegi arvelt palku oli pumbatud ning kes arvasid, et kullasadu kestma jääbki.
Nõukaaegsega nõus - uue aja 'puudus' on, et inimene peab mõtlema.

viimastele:
Oh sa tont, kus nõukaaegne nüüd õigustab praegust seisu. Kui sinul on hästi läinud, siis tore. Suudad sa mõista, et kõik pole sina.
Samamoodi sina ka, kes sa laenuga korteri võtsid ja nüüd kilkad, et pole tarvis ei seda ega teist. Tead sa, et paljudel just samasugune korter laenatud ja pole seal toaski miskit luksust, aga näe, tahetakse tänavale tõsta, sest ei jaksa inimene enam maksta, sest tööd ei ole.
Õnnelikud, kel töö on ja seda räigem on tunda, kuidas töö kaotanuid hukka mõistetakse. Väga vastik igatahes. Ja ometi räägivad nood hukkamõistjad eetikast ja muust imelisest.
Ah, praegu pole muud, kui vaid, mina ja maailma ja terve ilm väikseid maailmanabakesi täis. Kaua sa ikka nabatad? Pill tuleb pika ilu peale ja eks ennegi nähtud, kuidas uhkus ja upsakus upakile ajab.
Ja kui mõtlemiseks lugeda vaid mahhineerimisvõimet, siis ikka hale selline asi.

Selgita mulle, mis on mahhineerimist selles, kui võlg võetakse ja tagasi makstakse? Kus on upsakus selles, et kohustused said jõukohased võetud ja mitte mullile õhulossi ehitatud? Pigem on mahhineerimismaiguga see vingumine, et mina küll laenasin ja elan korteris, aga keegi teine (riik = maksumaksjad) maksku tagasi, sest minul ju viuviuviu. Argumente hakkab sul väheks jääma, selline proletariaadi jutt tuleb su poolt, ja kilkavana kõlad sa vaid ise. Niimoodi hüsteeriliselt kilkavana. Ja kui sa aru ei saa, siis ei kritiseerita mitte seda, et inimesed töö kaotasid, vaid seda, et nad sellist võimalust ette ei näinud - erasektoris pole töökoht iialgi garanteeritud, seega arvata, et just minu koht on igavene ja püsiv on naiivne, ülbe ja lihtsalt rumal.