Kuidagi naljakalt on see teemaalgatus välja kukkunud, üsna mitu mõtet on ühte patta sattunud.
Esmalt puudutas mind üks kommentaar meigituna riiete proovimisest. Oh, kui mitu ilusat asja on mul ostmata jäänud, sest kaelus on paksult pruuni-punase-roosa jm värviga kokku mäkerdatud. Kord ühe ostsin müüja õhutusel, et tuleb pesus maha. Ega ikka ei tulnud küll.
Teiseks see poevaatlus. :) Lihtsalt naljakas, nii need jutud tekivad, stiilis "nägin neid koos poes, nad KÄIVAD!!". Olen käinud vastassoost sõbraga ka pesupoes, mina otsisin endale, tema pruudile miskit. Andsin nõu ja puha. Kui me oleksime kellelegi tuttavale silma jäänud, oi seda klaarimist siis.
Või näiteks lähen peavaluga kaubanduskeskusse tabletti ostma, samal ajal mees-kui-mastimänd on kodus. Keegi saab siis järeldada, et "näe, kurnatud ja meeleheitel ilmega, sest tal pole meest!".
Aga kui asjast rääkida, siis juhtub mitmesugust. Oma elu saledatel, ilusatel ja sätitud perioodidel olen olnud üksi. Mehed olen leidnud hetkedel, kui olen väsinud, pisut käestlastud välimusega, kerges ülekaalus. Arvan, et inimesel on ettenähtud kaaslased ja see, millised nad ise parajasti välja juhtuvad nägema, on puhas juhus.