Vist ongi nii, et mugavus, laiskus ja kehaline lõtvus. Ise 7 aastat sellisega abielus olnud, arvasin ka, et küllap on armuke, otsisin endast vigu, püüdsin järjest parem olla, et tal maksimaalselt hea oleks. Tulemuseks see, et harjus ära, et mina muudkui pingutan, näen atraktiivne välja, hoian end vormis ja pakun talle rahuldust 7-mel eri moel - aga vastu ei saanud midagi, tundsin end juba nekrofiilina, mees nagu laip, end üldse liigutada ei jõua, aga trenni teha ka ei viitsi.
Armukese jutu peale ütles, et no mis, ma ei jõua ju sinugagi... Sõbradki ütlesid, et kui firma pidu, siis enamik mehi ajab naisi taga, aga tema istub, libistab õlut ja ajab juttu. Ise ütleb, et selline ongi hea elu. Ükskord, kui mul kogu asi üle viskas, siis ta ütles, et kuule, võta endale armuke, aga mina küll ei tunne vajadust üle ühe korra kuu või paari kohta seksida. Läks mõnda aega, aga nii see kõik just läkski. Totter, aga kõik on rahul, mees rahul, et ma teda liialt ei tüüta, armuke selline, kes arvab, et pereelu elajat temast küll ei saa (aga voodis on muideks jube hea), ise tahaks muidugi, et kõik head omadused oleks ühes mehes koos, aga mis teha, kõik ei ole nii, nagu meie tahame. C'est la vie!