Minu arust on asi lihtsalt selles, et mõni inimene kohe ongi "sarvede mahajooksja" ja mõni kohe pole üldse.
Mina ja minu mees oleme koos olnud 6,5 aastat. Kohtusime siis, kui mina olin 16.a ja tema 18.a. Ja olime üksteisele igatmoodi esimesed. Nii esimene tõsine suhe kui ka esimene seksuaalkogemus. Aga meil pole kummalgi tulnud tunnetki, et nüüd peaks midagi muud proovima. Kui tahad proovida, siis proovi, aga samal ajal ei saa püsisuhtes olla (muidugi saab, aga järelikult pole siis rahuldav suhe).
Loomulik on, et inimesed vaatavad teisi ja selles pole midagi halba. Ja vahest tulevad ka muud mõtted pähe, aga nii kui tema käed minu ümber on, tean et temast paremat pole. Ja siiamaani pole kohanud kedagi, kes oleks kasvõi natuke nii hea kui tema.
Ja sina Feliks ajad küll jaburat juttu. Arvan, et kui inimesel tuleb tahtmine kellegi teisega seksi teha ainult sellepärast, et maailmas on veel mitu väga toredat meesterahvast, ei ole suhtes tõenäoliselt kõik korras. Kui sa tunnet oma elust räämu ja kõik korras on, siis ei taha sa küll kellegi teisega neid asju ajada. Ja see inimene, kes seda ainult proovimise pärast teeb, ei ole küll veel täiskasvanuks saanud. Ja ta võib vabalt olla ka 60. aastane, mitte tingimata 20nene. Vanus ei mängi mingit rolli.