Olen samas olukorras aga Sinust ees - nimelt on minu kallil kaasal see suur kirg armukese vastu üle läinud või jahtunud. Taolises olukorras olen olnud nüüdseks 2aastat - just laste pärast.
Leian, et kui on juba pere loodud, ei tohi sellest kergekäeliselt loobuda, et ikka ainult endal parem oleks ja keegi Sinu peal jalgu ei pühiks. Kui on naisel lapsed - nemad ja nende heaolu on tähtsam. See ei kehti muidugi vägivalla ja joomingute korral - siis on lastel parem ilma selleta.
Kerge on lõpetada - iga kell võimalik kohvrid ukse taha tõsta...
Tõeline kunst on sellest välja tulla ja edasi minna samade tegelastega...inimesega, keda tunned juba läbi ja lõhki ja kes on Su laste isa.
Teatud arengutasemel ongi perekond rohkem nagu AS, kus kõik osanikud annavad selle eksisteerimiseks oma panuse. Keegi ei ole kellegi oma, igal on oma valikuvabadus. See, et kui nüüd ollakse abielus - tähendab see igavest truudust????
Soovitus - leia endale, Eva, ka armuke. Mina leidsin ja ma ei kannata enam nii väga. Ühel hetkel peavadki illusioonid purunema ja Sa seisad tõelise eluga silmitsi. See, mida Sa näed, ei pruugi Sulle meeldida aga see on väga oluline hetk. Sellest peale muutub kõik ja sellest alates oled Sa palju elukogenum ja karastunum ja vahvam ja.....kui Sul praegu on halb ja raske siis tea, et peale halba tuleb jälle parem aeg ja aastatepärast Sa naerad selle mure üle. See ei ole mingi mure, anna aega ainult ja ära tee midagi mõtlematut. Sul on ju lapsed - kui nemad on terved ja õnnelikud - see ongi ju ÕNN. Keppi saab ka ilma rõngastamata.