Olen ka kaaluga pidevalt sõjajalal.
35 eluaastani kaalusin 48 kilo. Ise olen parajalt kääbuskasvu, 155 cm pikk-lühike.
Kaks korda kaalujälgija olnud ja peaaegu omavanuse kohta normaalkaalu saavutanud, aga viimased koerasaba kilod alla võtmata jäänud. Siis suvi ja grillid ja eneseõigustused, kehale puhkuse andmised ja jälle kaal üles ja nüüd loodan kolmas kord selle sõja kaalu vastu kord ka võita. Ega ta nii kerge kõigil pole nagu vahel mõned kaalujälgijad pajatavad, et küll läks kergelt ja oh küll on tore kaalu langetada.
Minul läheb ikka paraja võitlusega iseenda ja rasva vastu.
Imelik, et seekord lähevad keha mõõdud väiksemaks normaalset, aga kaal väga aeglaselt.
Aga see võitlus tasub igaljuhul võita, sest kergemana kergem astuda
ja see, kes peeglist vastu vaatab ka nagu rohkem sõber.
Kõik muud hea tuleb pealekauba paksust naisest saledaks programmiga.
Kaalujälgijatele jõudu ja muidujälgijatele ka püsivust ja usku enesesse.
Enne õhtut ma siiski ei hõiska.
Ehk suvel, siis...