ma olen ka kindel, et läheb veel paar kuud ja sa ei saa ise ka aru, et mida sa kokku soigusid. mul oli sama - meeletud tunded, arusaamatus, mõtlesin, et ei saa kunagi üle, aga kuu ajaga unustasin täiesti ära. uued asjad tulevad peale, eriti kuna ilmselt oled siuke keevaline, nats tasakaalutu ka (miks muidu hüppasid suhtest ühest äärmusest teise -a la kord ülim õnn, siis suur tüli). v-o oledki võrreldes uue mehega tiba hull, on selliseid dramaatilisi mehi /naisi, ise nad ei saa aru, aga koos elada nendega on raske, kog aeg oled pinges, et kas nn. "hullul" täna hea tuju või ülimalt kehv tuju. "hull" ise mõtleb, et aga ma olin ju nii tore, kui tüli polnud, aga sellest aru ei saa, et teine on ju ikka pinges, et millal see nö klõps käib ja jälle marutama hakatakse

Kas tohib küsida kui kaua te koos olite?

"Maha jahtunud" olite viimasel ajal ehk sellepärast, et naine oli juba sel ajal otsustanud ära minna ja ei viitsinud enam sinu peale oma närve raisata.

Ma ei lugenud kommentaare, aga tundus nii, nagu sa oleks ise naisterahvas.

olin mina noor ja suur armastus mehega, kelle lõpuks maha jätsin. riidlesime ja leppisime ja paksu armastust ja kirge oli jubedalt. Siis ma ei osanudki öelda, et miks ma mingi hetk hakkasin temast eemale hoidma kuni siis lõpuks täiesti lahku ...
Tema nuttis ja käis mul järele ja ärhvardas enesetappudega ja alandas ennast ni kuidas ma ei teadnud et üks mees oleks võimeline üldse tegema. Muidugi ega ma alguses ei tahtnud temast lahku minna - olid rasked ajad ja tahtsin hingetõmbepausi. Ta oli mul ju ikkagi esimene ja 20a vanusena ei tahaks veel peret ja täielikku seotust ... Kuidagi tuli mulle kätte uu suhe hoopis lihtsama mehega, kelle abil ma esimesest mehest üle sain. Tunded olid vaatamata sellele, et me lahku läksime minu algatusel mul ju ikkagi olemas. Siiamaani hoolin temast väga...

Praegu, üle 10a tagasi kogu sellele asjale vaadates tean, et tegin õige otsuse. Ta oli minust vanem ja surus mind alla. Ma ei oleks nii kaugele jõudnud kui ma praegu olen, sest tema arvates oleks ma pidanud olema kodune naine, aga oi kuidas ma ei ole selline KANAnaine. Olen iseseisev ja emantsipeerunud koll :) Tema on siiamaani oma mälestustes kinni kuigi tal on uus naine ja isegi laps. Vahest räägib kuidas tema elu oleks olnud hoopis teine, kui me oleksime koos ... muidugi oleks ... minu oma oleks ka ... ma oleksin hoopis teine inimene

Tahan öelda, et kasu oma asjad selle tüdrukuga selgeks rääkida. Võibolla lõid tal elumere lained üle pea ja ta oli liiga noor, et ennast siduda elu lõpuni ühe inimesega ... minule sattus ka suur tunne liiga vara kätte, ma ei osanud seda hoida ...

läksin lahku sellest teisest mehest, peale keda tuli veel kolmas ja nüüd on neljas, kellega olen väga pikalt vastu pidanud. me ei kakle, me ei kraakle, me ei nääguta, me respektime üksteist ja hindame, aga ma ei oskaks sellist sõprus-armastuse asja hoida kui ma poleks muid etappe läbi elanud ...

sinu jaoks on kindlasti olemas kusagil see ÕIGE. pime ja meeletu kirg ei ole ikkagi õige, saate uuesti kokku, aga sellisel kaklemisel pole mõtet. nii rikud ainult oma elu ära

To:autor
Kas elad eestis?
Sa räägid justkui meist:(
Ma tahaks loota,et see pole sina,aga su laused ja kogu su loo kirjeldus on täpselt see mis juhtus mõned kuud tagasi minuga....tean,et mees kelle juurest lahkusin ...igatseb mind ja siiani pole minust yle saanud...meie lahkuminek oli mõlemipoolne ..minu soovil....Selles kannatasime siis ..ja kannatame mõlemad ka pärast ja praegu...Minagi pole temaga nyyd suhelnud..viimased korrad olen öelnud,et mul nyyd uus elu ja Tema mind ei huvita.
Tegelikult ,aga tean,et ta armastab mind ja tegelikult armastan MINA teda ka,aga meie aeg lõppes ja sinna pole enam midagi teha....ilus muinasjutt...mis jääb mälestuseks..ja loodan et leiame selle ÕIGE.

Ma olen ilmselt selle mehega kohtunud,vähemalt see jutt on no nii tuttav,et...ja keegi küsis kas A tähega no irw täpselt minu küss

to minake:
sina armastad ja tema armastab ja mõlemad olete uhked masohhistid ja ei saa kunagi teada, mis võiks juhtuda, sest te isegi ei proovi. lihtsalt püüad ennast veenda, et teie aeg on läbi. kahju teist, sest äkki on pisitilluke võimalus, et sa eksid? minul näiteks jääb elu lõpuni kripeldama, et äkki oleks pidanud uuesti proovima, aga kahjuks teda enam pole.

Tahan ka teada kas see inimene on A tähega?
To:Femme...Ma loodan,et ma ei pea kahetsema ja tema ei pea kahetsema.Aeg läheb,aga tunne ei kao..aga võiks,sest lahku ikka läksime ju põhjusega(et enam ei saanud olla koos)Ma ei tahaks teha viga ,et oma armastust taga ajada..ja ma ei tahaks teha viga,et seda eluaeg taga nutta:(
Kas peale teda oled kedagi uuesti armastanud?

Püha jumal küll... Mulle tundub ka, et tegu on inimesega, kelle nimi algab A-tähega...
Või vähemalt meenutab mulle ühte vana lugu, millele ma olen mulla peale kraapinud, aga mis käib mind siiani öösiti kummitamas...

Kas kõik A-tähega algavad mehed on sellised? Või ehk räägime kõik ühest-samast inimesest:D Mis oleks eriti koomiline:D

:D:D:D
nohhh, on siis sama vend või?? mind ennast ka juba huvitab. kus kadusid nüüd, loo autor? lõid põnnama jah :D

...hehh, ei löönud kahvatuks.Pigem olin vahepeal üsnagi hõivatud. Ja loo autor ei ole naine-krt. mees 20bdate alguses!!!Millest üldse selline järeldus, et võiks naine tunduda:D Mul ikka testost. ülekaalus....

Koos olime tolle neiuga aasta lähedale, ja uudishimulikele kurvastuseks ei alga minu nimi palju kordi välja pakutud A-tähega! Täna kusjuures oma edasiste kiusatuste vältimiseks rebisin tükkideks meie ühise albumi pildid, mille kohalik jõgi enda voolu alla mattis...mis teha!, iga ese, koht, meenutus, kasvõi tema nimi, ükskõik, mis asotsatsioon tuletab ju meelde koosoldud aja! Sellest peab kuidagi üle saama, sest vastasel juhul jääb see väga pikaks ajaks hinge piinama! Võibolla jääbki, aga neid küsimusi on võrratult palju, millele vastust ei saagi.Eks see ole normaalne ja inimlik, et lahkuminnes vanad mälestused ei ole varmad kustuma, imestab vaid see, kuidas neiu väitis, et on mind juba ammu tegelikult maha jätnud ja avaldas, kuidas ta kõigest nädalaga priiks sai..noh, muidugi nüüd ehk enam haavad ei valuta, sest uus mees pakub hingesoojust..ehk lihtsalt üksinduse peletamiseks. Aga isklikult arvan, et elus ei ole võimalik palju mehi armastada( tema poolt vaadatuna)..mind armastas ta meeletult. Kõik selle ilusa suutsime koos ära rikkuda..jah, kusjuures koos, sest vigu tegid mõlemad pooled!

Lõpetuseks-lumepall veeres selles suunas, mis tappis meis palju tundeid, kuid armastusest loobuti liiga kergekäeliselt. On ka muid võimalusi suhtesse päikese toomiseks....

Autorile:

Minnalaskmine võib alata ka siis, kui tunded hakkavad hääbuma - kui pole tundeid, ei võeta ka kõike nii südamesse ja ollakse ükskõiksem ja nii minnaksegi lõpuks.. Aga naisena võin sulle öelda, et uuesti proovida tasub sul AINULT siis, kui tead, et sellel naisel on veel sinu vastu tunded. Kui ei ole, siis on see üritus juba ette nurjumisele määratud. Kuidas sa seda teada saaksid, seda ei oska öelda.

nii ka minul sama seis, tead mees sa saaksid oma naise võimalik et tagasi, sest vabanemine temal tglt sinust ei ole ka lihtne, sama mooodi mälestuste hävitamine jne. Minu mees ütleb ka et ei saa minust üle, et tahab uut võimalust- tean vaid et ei saa seda kergekäeliselt teha, kuid--- kui ta ikkagi väga oodata jõuaks, oleksin üks päev õnnelik temaga, niikohe väga õnnelik....vähemalt tahaks, pigem on inimestel uhkus ja eelarvamused mängus...

lugedes seda pikka arutelu, tean, et seda naist sa tagasi enam ei saa.
see rong on sinu jaoks jäädavalt läinud.lepi sellega ja ela oma elu edasi.

Huvitav!, miks sa nii arvad?!

Mul oli kunagi sama lugu. Täpselt sama. Loen ja muigan..irww. Siin uuriti, kes algab A-tähega? So what? Mina algan. See selleks. Käisin, halasin ja ulgusin samamoodi kuni sain aru lõpuks, et kõik on enda teha. Sa võid käia siin vaatamas mida arvavad teised, aga raiu omale pähe see, et siit sa vastust ei saa. Siin paraku on koos üsna kibestunud tegelased nagu juba oled kindlasti aru saanud. Sinu lugu meenutab mulle mu enda stoorit, millel-ÜLLATUS, ÜLLATUS - õnnelik lõpp. Justnii. Oli kokku-lahku lugu,enam ei ole. Me oleme koos ja ei mingeid tülisid enam. Lihtsalt pead oma südame ja hinge avama ning olema aus enda ees. Unustama need hirmud, mida tunned kas tal tundeid on jne. Viimane soovitus: Ära eelda, et tead mida see naine tunneb. Tea oma tundeid ja nendest lähtudki. Tunnete aususega sulatad sa suurimagi jäämäe ja siit lase parem jalga. Head tunnet sa siit ei leia. :) Hakka tegutsema mees.;) Kõik on võimalik seni kuni elad. Põhireegel.

berliini müür? või hiina oma?

Kusjuures eelviimane kommentaar oli vägagi sisukas ning andis sellise hea koguse julgust küll. Miks ma üldse siia tulin, oli vaid see, et tegelikult puudub endal tugev sisemine julgus talle selgeks teha, et siiski hoolin temast niivõrd sügavalt ja neeed tunded, milles on palju selgust tekkinud on ehtsad ja siirad.Ilma temata oleks justkui osa minust kadunud, osa, mida on mehel vaja, et tunda ennast mehena ning õnnelikuna! Temast ei ole saanud mingi kinnisidee, vaid olen meie tegemisi niivõrd palju analüüsinud ning leidnud millest said alguse meievahelised tunnete jahenemised ning, mis lõpuks ka lahkuminekuni viis. Keegi ei ole meist iromant ja raske on teinekord suhet kõrvalt vaadata..aga just aeg üksinda olles on see, mis annab selleks arutust.
Ma tean, et mul on sisemised hirmud ja kujutan ette, kuidas ta võib minu püüdluste peale vilistada ning vihaseks saada-et ma täitsa arust ära! Aga sinna ei saa ma midagi parata, kui antud hetkeni tunnen veel, et midagi ja väga palju jäi selles suhtes üttlemata--mõned nimetavad seda lõpetamata suhteks! Inimesed ei pruugi teatud asjades meeldida, aga kooselu on siiski mõlema püüdluste vili ja ilma nendeta see asi ei toimi.

Muide, mis sa ise ära tegid siis? Helistasid, läksid külla, saatsid üllatusi vms.?

Tegin kõike aga kõige olulisem, olin kannatlik, jätkasin võetud suunda ja mind saatis edu. usu, naised on ka inimesed ja hoolimata meid valdavast hirmust, et armastus otsas on - pole see sugugi nii hull. Kui ta sind armastas kunagi, siis teeb ta seda siiani. Naistel on selle tundemaailmaga hoopis teistmoodi kui meil meestel.
Sa pead kindel olema mida teed ja uskuma sellesse. Neid kägisejaid siinseid ära kuula.
Lillede saatmine on küll üks asi paljude seast, aga saata neid võid vabalt - lihtsalt niisama ja ilma põletava armastuse loota. anna talle teada, et lased ta vabaks, et oleks au, et ta su sõber oleks..siis helistad, et tahad vaid ta häält kuulda..nippe on veel. Aga ma ütlen kohe, tasakesi pead käituma. Sa ei tohi muutuda kärsituks. Nii, et jõudu ja ära unusta - su võimalused lõpevad alles siis kui süda viimast korda tuksatab.Ilusat pühapäeva.

...lahe :D...vat sellised inimesed mulle meeldivad!

Jätab mulje, et tegemist on inimesega, kellele meeldib käituda vähe ebatavaliselt ja teada oma eesmärke ning soove. Sinust kumab mõnusat ellusuhtumise joont...

challanges

Ma olin kunagi samasugune nagu sina. Samamoodi vaevlesin valudes ja hingepiin poris oli mõnus püherdada. Elu on elamiseks, sa elad päevas, hetkes ja unusta ära mis oli kunagi. Vaata ainult edasi ja ära eelda. Eeldamine on kõikide Fukkappide ema:))))
Lased südame ja hinge vabaks, aju lõdvaks ja tead mis juhtub-isegi õhk hakkab särama su ümber. Proovi ära ja sa ei kahetse. sa ei taha ju istuda kunagi vanurina kusagil tulle vaadates ja mõelda, et oleks pidanud ikka 24-selt proovima naist tagasi saada. Ei taha ju? Seega - aeg on asuda tegutsema mees. Aga ettevaatust - kõik tuleb omal ajal ja sellega sa kärsitu olla ei saa. Leia omale tegevust, käi trennis, tegele hobidega ja lase aju lõdvaks ja mis juhtub - naine tajub seda, et sa oled teine, et sa oled oma maailmaga edasi jõudmas. See on selline telepaatiline, mittemaine asi, et seda kirjeldada on raske, aga SEE TÖÖTAB:)
Viimane moraal: Päike paistab alati, isegi siis kui pilved on taevas on päike nende kohal olemas.

Kusjuures väga tark jutt, näen, et tegeimist on sisuka inimesega. See on õige, et elu elamiseks, ja kunagi vanurina ei tahaks tõesti õhtul kuud vaadates tunda, et miks noorena siiski ei leidnud endas seda julgust käituda teisiti. Lahusoldud ajaga on enesetunne palju muutunud, alguses ei olnud mingit soovi suhte jätkamise peale mõelda--ometi sain niivõrd palju haiget. Seda sai ka tema...väga valusalt, imestamapanev, ometi oli ju tema see, kes minna lasi.
On üks hea nipp, mis aitab väga palju inimestega suhtlemisel ning mõista nende hoiakut ja suhtumist sinusse--selleks on panna end teise inimese rolli..ja siiralt! süvendea sellesse ning aduda, mida see isik tunneb, mõtleb, mis tal hinges võiks olla, siis saad teada, milline pead ise olema! Aga endal on hinges küll selline rusuv ja suruv tunne, tahaks sellest kõigest vabaneda. Vahelduva eduga see toimib, aga ometi on "kõvakettalt" kustutamata need mälestused ja tõsiselt! see siiras ning puhas tunne..sinna ei saa midagi parata! See peabki nii olema-ja naised!, meestel on tunded. Siinne rahvas vist vaid koonsebki kibestunutest vms.!
Tean, et klammerdume on väär ja ei ole ka selline, kes nii käituks. Mulle meeldib suhetes asju ajada kergelt rõõmsameelse alatooniga ning mitte näidata oma suurt igatsust, kurbust, hala ja nuttu...ometi pean ma ju suutma ka ilma temata rõõmus olema. Selle kohta on välja antud ka üks väga hea raamat - siiralt!, see peaks kuuluma iga mehe loetava litearuuri alla, siis saaks elus palju püsivamaid kooslusi luua! Ja tunda tunnet, milleks me südame sügavamates soppides võime tunda. Igaüks peab ise selle raamatu üles leidma....;)

Viimane moraal oli tabav!

Kusjuures mulle väga meeldib idee teha asju nii nagu sa neid südames tunned ja mitte eeldada, et kellelegi võibolla see tundub veidi vastumeelne. Süda ning mõistus kooskõlas...

sulaselge @!#$ oled mitte mees. tule kapist välja homo

"Siinne rahvas vist vaid koonsebki kibestunutest vms.!"

Tulid abi küsima ja kukkusid hoopis ...

Loe läbi raamat "Emotsionaalne intelligentsus" ja kui oled lugenud siis tee seda veel, loe läbi ka need peatükid mis eelmisel korral diagonaalis sirvisid.

eee, kle a. , nii need asjad küll alati ei käi.
mina elasin mehega koos 4a, läksime lahku ja ta on üritanud juba pool aastat mind tagasi võita. no ta ei lähe enam korda. olen eluga edasi läinud. armastasin teda väga, aga ta tegi ka väga haiget mulle. ükskõik, mida ta ka ette ei võtaks- ma ei võta teda tagasi.

pigem on see kõik mulle kohutavalt tüütu.

aga play(m)-l soovitaksin loomulikult ikkagi proovida. tundub, et aega tal on.

Maailm on täis inimesi. Asjad käivad täpselt nii nagu ise teed.

No nii minu tuttava mehe moodi see teemaalgataja. Ega su nimi M tähega ei hakka? :) Ma sarnast soigumist varem ka kuulnud :P

nonii :))
kõik nagu hea, positiivne jutt ka olemas, koos õigete nõuannetega, kuid... miskit on veel, mis määravaks saab...
see on SOBIVUS. kui seda pole siis pole mõtet aega raisatagi.
üks tõde on veel mis kindlam ühest inimesest. kui on kaks inimest kes tõeliselt sobivad, ilma nende endi ilumõtete, et "ma armastan teda, ta see kindlasti see õige" jne.. enamalt ju ongi nii, et see "õige"- sellest saame alles hiljem aru, kuid vaid siis, kui on olnud nn. neutraalseis oma mõtetes ja alles siis kord oma peas "teema" arutlusele võtta.
ma väidangi, et see tõeline sobivus(keemia), mida inimesed tavaliselt, eriti armund olles, ei suudagi õigesti hinnata ja tähele panna, hoiab inimesed siiski koos. tehku kumbki pool mistahes põikeid, probleem, etteheiteid, anumisi, solvumisi, raevu jne. tegevusi. ükskord jõurtakse ikkagi uuesti kokku.
sellisele lootusele aga ei tohi puhkama jääda, sest see kehtib vaid siis kui on see tõesti see tõeline sobivus/keemia. peame pigem õppima, üritama endale tuvastamisoskust, mis võimaldaks meis selgust leida, kes võib see õige olla, kes mitte.
ka ilusate mõtete, õilsate eesmärkide saatel talatakse ühtlugu tuult. "edu" tagab siiski vaid elukogemused ja enda tundmine.
veel-kui täna kasutad sulle mitte omaseid nõkse, siis pead need nõksud endale ka igaveseks enasse pookima, kui alguses tunned nedest nõksudest kasuolevat ja enam neid ei kasuta, siis tea et varsti lähevad su pingutused jälle vettvedama, sest siis pole sa enam see, kellena tundusid olevat.

Olen viimase autori jutuga väga päri!
Miks ma üldse antud teemasse niivõrd sügavalt süübin on see, et olen seda suhet üksipulgi ja viimase detailini analüüsinud ja leidnud siiski, et see sobivus oli olemas. ma ei väida, et selliseid naisi poleks enam, aga siiski on tema üks neist. Ja need tülid mis tekkisid tunduvad praegu justkui liivakastimänguna ning kasvuraskustena...võibolla pole neis asjus veel niivõrd elukogenud, et kõiki detaile ja signaale pädevalt hinnata.

Viimase mõtte sisu on tabav! Aga, kui tagasi vaadata, siis arvan, et lahkuminek võis olla ainuõige otsus. Me tegime asju, mida suhtes ei tohiks teha, aga kõik vaid seetõttu, et eelnevad jamad olid pingeid-tekitavad. Loomulikult mõjutati teda ka väljaspoolt tugevalt...sinna ei saanud mina enam midagi parata! Lõppude-lõpuks on ilmselt saatuse otsustada, kas me saame veel kunagi koos olema või mitte, omalt poolt tahan vaid, et säiliks üksteise suhtes austav käitumine ning sõpruse-poole pürgiv õhkkond. Tahan näidata, et minus ei ole muutunud midagi ja hoolin tema õnnest siiralt! See saabki olla minu ainuke eesmärk...