nonii :))
kõik nagu hea, positiivne jutt ka olemas, koos õigete nõuannetega, kuid... miskit on veel, mis määravaks saab...
see on SOBIVUS. kui seda pole siis pole mõtet aega raisatagi.
üks tõde on veel mis kindlam ühest inimesest. kui on kaks inimest kes tõeliselt sobivad, ilma nende endi ilumõtete, et "ma armastan teda, ta see kindlasti see õige" jne.. enamalt ju ongi nii, et see "õige"- sellest saame alles hiljem aru, kuid vaid siis, kui on olnud nn. neutraalseis oma mõtetes ja alles siis kord oma peas "teema" arutlusele võtta.
ma väidangi, et see tõeline sobivus(keemia), mida inimesed tavaliselt, eriti armund olles, ei suudagi õigesti hinnata ja tähele panna, hoiab inimesed siiski koos. tehku kumbki pool mistahes põikeid, probleem, etteheiteid, anumisi, solvumisi, raevu jne. tegevusi. ükskord jõurtakse ikkagi uuesti kokku.
sellisele lootusele aga ei tohi puhkama jääda, sest see kehtib vaid siis kui on see tõesti see tõeline sobivus/keemia. peame pigem õppima, üritama endale tuvastamisoskust, mis võimaldaks meis selgust leida, kes võib see õige olla, kes mitte.
ka ilusate mõtete, õilsate eesmärkide saatel talatakse ühtlugu tuult. "edu" tagab siiski vaid elukogemused ja enda tundmine.
veel-kui täna kasutad sulle mitte omaseid nõkse, siis pead need nõksud endale ka igaveseks enasse pookima, kui alguses tunned nedest nõksudest kasuolevat ja enam neid ei kasuta, siis tea et varsti lähevad su pingutused jälle vettvedama, sest siis pole sa enam see, kellena tundusid olevat.