Aga kes ütles, et mees peab naiseks paluma? Meie otsus abielluda sündis koos ja ometi on see sündmus, mida ma alati heldimusega meenutan. Videot vaadates nutan alati. See oli lihtsalt midagi maagilist.

mees peab ikka naiseks paluma-koos otsustamine asja juures ei meeldi.mees peab teadma, millal õige hetk-samamoodi nagu esimest korda tüdrukut suudeldes.
mis seal videos siis maagilist oli?

Mitte videos, vaid selles sündmuses. Video ju kajastab seda sündmust? Või ma eksin?
Sa oled loll või mängid lolli?
Esimene lause;"see on ka nõme, kui mees üksi otsustab, kas võtta mind ära või mitte"
Teine lause:"mees peab ikka naiseks paluma-koos otsustamine asja juures ei meeldi"
Märkad isegi ehk karjuvat vastuolu?

karjuvat vastuolu pole, saab ehk võtta karjuva vastuoluna.
mees üksi otsustab suhte edasisuse üle ja vaatleb-ja naisega pole ühel maal ja tundeid ei järgita.vaid mingi nõme mõte vaadelda, kas ikka piisavalt hea kraam ( naine siis)
kui mees kaua esimese suudlusega viivitab-on ka imelikku midagi-ma hakkaks astuma juba selle aja sees.
mees naiseks ei palu-siis astun ka minema.mees peab teadma kunas mõlemal tunded sealmaal jne jne

ühe lausega tahan öelda, et mees naist ei vaatleks kui kaupa kas sobib, võrdleb jne, siis otsustab kas tasub raha kulutada või mitte-suhtes nii ei käi.
teise lausega tahan öelda-e t mees olgu omal kohal ja täitku oma rolli kui asi sealmaal ja õigel rajal.mitte vaatluse tulemusel, vaid tunnete tulemusel.

Miks mul on tunne, et mind praegu provotseeritakse labaselt?
Ilusat õhtu jätku.

teate, meie abiellusime jah 10 aastat peale kooselu. :)) sinnamaani oligi tunne, et pole aega ja ei viitsi ja õudne jama ikka mingi pulmaga. mul isiklikult hakkas iga kord pea valutama, kui see teema üles kerkis. :)) samas olime väga lähedased ja kooselu oli põnev. selles mõttes ei saanud nagu ise ka pihta, et miks ma justkui ei tahtnud ametlikult abielluda ja lõkkasin edasi kogu seda pulmatralli.
aga siis ühel suvel, kui olime mehega taas puhkusel, armusime taas teineteisesse väga ja lõpuks siis otsustasime ka pulmad teha. kusjuures kõik laabuski suurepäraselt, ei olnud mingeid pingeid orgunni või asjadega ja oli tõesti tohutult tore pulm koos paljude sõpradega. ise olime ka väga õnnelikud ja pulmaöö oli mega! :D

ei usu uuesti armumisse kui õige armastus on-loogika vastane.

kui ei usu, pole vaja. :) aga kes pikalt koos, need teavad, kuidas see käib. et on sellised vaiksemad õnnelikkuseajad ja niisama tore ja siis on korraga nagu laineharjal, käime põskede õhetades ringi nagu totakad pubekad ja sex on ka korraga selline, et ohohoo. :)

ei usu -et kes pikalt koos, siis äkki nii-jama-armastus on rahulik ja tõsine.

No öeldi ju sulle, et kui ei usu, pole vaja. Kas arvad, et keegi hakkab sulle midagi tõestama või sind milleski veenma? Ei hakka.
Armastus on rahulik ja tõsine? :D
Issand, anna kannatust.

eks ma ka muigan natuke nüüd. kui kellelgi on rahulik ja tõsine, las ta siis olla ja see siis nende armastus. meil ei ole selline. meil on natuke teistmoodi ja see on meie armastus siis. :)

Abiellusime 7 aastat pärast "käima " hakkamist- siis kutsuti seda nii.Nüüd koos elatud üle 20 aasta.On olnud paremaid ja halvemaid aegu-praegu jälle selline nagu noortel armunutel.

stabiilne peab olema-mitte halvemad ja paremad ajad.

Aga paljudel paaridel nii on? Vastus: ühel tuhandest, kui mitte kümnest tuhandest. Elus on ikka tõuse ja mõõnu, selle vastu ei saa. Nii eluvõõras suhtumine "teadjalt"?

oh, see käsk küll nagu partei konverentsilt: stabiilne PEAB olema! :))
tegelikult meil ongi täiesti stabiilne ja hea. aga vahest on ka ikka täiesti ebastabiilselt kohe VÄGA hea.
seega ei mahu me sellesse etteantud "partei määrusesse", mis käsib kellegi teadja arvates olla kogu aeg ühte moodi. meie ei ole ja jumal olgu tänatud. :))

öö vaheldub päevaga, talv kevadega, kõik liigub, kõik muutub, loodus, ühiskond, protsessid.. miski ei seisa paigal ega ole lõpuni stabiilne. ükski nähtus, ükski inimene. ka armastus on areng ja dünaamika, muutused, tõusud, langused, energia vahetumine ja sellest uue moodustumine... armastus on elav vool, mitte seisev tiigivesi.

ja mitte ka äärmusest ärrmusesse liikumine. halvas lahutamismõtted-heas uuesti abiellumine.
kesktee peab olema-mitte emotsioonide laineharjal sõita. mulle see ei sobi isiklikult-emotsioonide järgi elamine.

paistab, et just sina nii eladki, et halvas lahutamismõtted -heas uuesti abiellumine, muidu ju selles teisi ei süüdistaks, kui ise selles ei piinleks, sm. "mõistuseinimene". :P

- kihlusin peale 3 kuud tutvust
- abiellusin 2 kuud peale kihlust, ehk 5 kuud peale tutvust
- koos hakkasime elama peale pulmi kohe.
Abiellusime kõige kirglikumal ajal kui me kõige rohkem teineteist armastasime.

Abielus olen olnud 3 aastat ja oleme teineteist piisavalt tundma õppinud selle aja jooksul, et teada me kuulume ühte. Lapsi otsustasime, et hakkame tegema nüüd, sest oleme olnud piisavalt juba kahekesi.

mhm on vist üsna noor, kas pole?
ja ülejäänud on 30+ ja 40+, eks ole?
20 idealiseeritakse jah seda abielu/armastuse/tunde värki kuidagi. Ei teata veel, et see on "nii heas kui halvas", kujutatakse ette, et ainult heas, roosamanna armastus, hingesugulased ja muu taoline kamm.
Armastatud inimesega saab ka nii vaielda vôi tülitseda ilma, et armastus kuhugile kaoks vôi et tegelikult keegi kellegagitülis oleks.
Ja esmapilgul ei saa veel midagi nii selgeks. Kinnistuma peab see veendumus teise inimesesse.
Ja teemaalgatajale: minu ôde tundis oma meest enne abiellumist umbes 2 kuud. Nüüd juba 12 aastat abielus ja nad saavad päris hästi hakkama.

Vaesekesed, kas armastus juba väiksemaks jäänud, kui varem? Uhh, mis siis 5 aasta pärast veel olla võib...

Koos 10 aastat aga ei kumbagit :-)

Jep ja Ate esindavad ka minu seisukohta asjas.

Kihlasõrmusest pulmadeni läks viis kuud, selleks ajaks olime koos olnud ligi viis aastat. Mis puutub suhte ammendatusse või tunnete lahtumisse, siis armastus tõesti ei ole Coca-Cola, et mull esimeste kordadega välja tuleb ja hiljem jääb imal ja maitsetu vedelik. Me olime tõeliselt õnnelikud ja ärevil sellest sündmusest, see oli nii ilus. Ma isegi ei arvanud enne, et see võiks tekitada meis nii tugevaid emotsioone. Aga tekitas.
Ka on täiesti mõttetu tahta ühelt suhtelt paigalseisu- nagu keegi ennist ütles, kõik liigub ja muutub. Armastus ei saa seista paigal, sest vastasel juhul ei oleks tegu enam armastusega- harjumus ja mugavus on need mis seisavad paigal. On täiesti reegel, et suhted on muutumises, kord halvemuse ja kord paremuse poole. Erinev on see kui kiiresti see toimub ja kui suures ulatuses. Igasugune muutumine ei võrdu automaatselt äärmustega, keskel on päris palju ruumi seda kõike teha, ilma, et asjale tuleks kliiniline maik.
Armumist üha uuesti samasse mehesse tean ma ka omast kogemusest.
Potentsiaalse partneri peale on minulgi üsna hea vaist, aga ma isegi ei tea, miks pulmadeni nii kaua läks- tegelikult tean, ma kartsin, et kui see on läbi, siis ei ole enam seda ootust :) midagi head oli kogu aeg alles ees. Aga tegelikult kõik hea on nagu nii koguaeg ka ees ootamas. Ahh,nii hea on elada koos tõeliselt armastatud mehega :)

Kaks aastat käimist ja siis tuli loomuliku jätkuna abiellumine. Meie jaoks oli see täpselt õige aeg. Nüüd saab varsti kakskümmend aastat meie esmakohtumisest.

Minu vanemad abiellusid 6 kuud pärast tutvumist. Ma ei olegi kindel, kui pikk see kihlumise aeg neil oli. Ilmselt siis alla 5 kuu midagi. Nüüdseks on nad koos olnud 27 aastat. Ja tundub, et kokku nad jäävadki.
On ju teada, et mingit valemit ei ole. Kes tunneb, et abiellumiseks on ôige aeg 2-3 kuud peale tutvumist, kes tunneb, et mitu aastat. Mingit garantiid kooselu kestvusest keegi ju ei anna.

veebruar 2006 tutvus, juunis kooselu, novembris rasedaks, dets kihlus ja praegu meil veebruaris sai aasta täis ;)
natukene haiglane kiirus ja ma ei ole veel kindel, et ei kahetse seda kiirustamist.

to jep
Autor: jep to keegi
Aeg: 02-26-07 18:10

ei maksa nii sarkastiline olla, kui sa must aru ei saanud ja kaasa tunda pole ka vaja, ma ei vaja seda.
Praeguse elukaaslasega oleme õnnelikud ja mõlemad veendunud, et elame koos kuniks elu antud, aga kuna mul 1 abielu, ebaõnnestunud, seljataga, pole nagu suurt soovi olnud kohe uude tormata, eelarvamus vist, et kui üks ebaõnnestus, siis võib teine ka. No ja kui lapsi ka pole tulemas ja 5 aastat juba koos elatud, siis minul küll pole stiimulit hakata pulmadega jantima, ma korra mehel ära käinud ja pulmad pidanud. Ühiskondlikku survet ka enam tänapäeval pole, igaühe enda asi, kuidas elab.

Mida pikem on eelnev teineteise "tundmaõppimise" periood, seda püsivam on abielu. Miks? Sest siis tead teise vigugi läbi ja lõhki ning ei tule ootamatuid üllatusi.
Soovitaks enne abielu vähemalt 3 a koos olla.

Meie mehega oleme koos elanud umbes 1a. Eelnevat tutvust oli umbes neli kuud. Oleme rääkinud nii abiellumisest, kui ka lastest. Kaks kuud tagasi ostsime maja ja oleme koos väga õnnelikud. Hetkel pole veel kindlalt otsustanud, millal abielluda, aga kindel on see, et me mõlemad tahame seda!