Enamasti alguses on neil meri põlvini ja ei kripleda seal midagi. Pigem tuntakse end tegijana, sõidetakse uhkelt uue ja nooremaga kõik vnad sõbrad-tuttavad-sugulased läbi.
Lastega suheldes võib olla tuleb natuke kahetsus peale, aga naise puhul nad lausa imestavad, et miks ma põed, otsi omale ka elu. Ning ollaksegi super-rahul, ja kui ei oldagi, siis seda ei tunnistata ka iseendale mitte.
Et seega soovitan ka lihtsalt oma eluga edasi minna. Tagasi ei tulda nagunii, või kui tuldaksegi, siis paari aasta pärast minnakse uuesti. Kes kord petma hakkab jääb petma igavesti.
Mida rutem sa hakkad MITTE-LOOTMA mehe tagasitulekut või kahetsemist, seda kergem on.
Läind lumi, teha pole midagi, lapsed on küll veel väikesed, aga tagasikerimisnuppu pole.
Tee endaga tööd, mine kasvõi keeltekooli, mingitele hulludele enesearenduskursustele, aga igatahes sinu elu lihtsustub märgatavalt, kui suudad sellest kiiresti üle saada.
Katki pole tegelt midagi, isegi kui su ellu ei tule niipea mingit meest, siis elu on ikkagi elamist väärt.
Olen selle kõik läbi elanud ja tean, mis räägin.
Mida kiiremini enda sees lõpparve teed, seda kergem.
Läse see hirm minna, et mittekunagi äkki ei leia kedagi ja äkki jäänigi üksi jne. Kui see läheb, on elu täiesti ok. Usu:)
Kõige pimedam ongi enne koitu!:)