Olen 25 ja ka ikka vaba:S Olen norm ja mõistus korras, ei virise ega vingu, olen lõbus, aga õnnetu, et ei ole kedagi kellelt käest kinni hoida:S:S Elutempo ka nii kiire peal, et ega peale tööd ja kodu polegi aega kuskil käia, et tutvuda ja tänaval keegi niisama juurde jutustama ei tule:S Ei teagi enam mida teha, kas nutta või leppida sellega:S Vanaema koguaeg räägib, et kuidas sa meil nii üksinda oled, 22 viimane taks ja kõik on omale mehed saanud ja sina ei ole, sugulased kõigil paarilised olemas, ilusatel ja teistsugustel, aga kõigil, v.a sinul:S Tahaks väga oma ellu meest, aga mis ma teha saan kui ei ole:S Tutvumisportaalidesse eriti ei usu, rates on kas egolaksud, poisikesed või türklased, delfi dates aga väga kahtlased inimesed ja orkutis on lihtsalt tuttavad.
Ja kui ringi vaadata, siis üks tuttav (naine), kes on välimuselt alla keskmist (kui nii öelda saab ja võib), on mehi(ilusad,haritud,sportlikud, tõelised mehed) jalaga segada, jättis just ühe maha ja juba uus ukse taga. Neil, kel on, tuleb üha juurdegi ja neil, kellel pole, ei tule ühtegi:S Kurvaks teebki see, jätab ühe maha ja juba uus ees, aga mina kes armastaks ja oleks väga hea naine, ei leia kedagi:S Ja tuleb veel tunnistada, et minu tutvusringkonnas on väga palju vabu ilusaid häid naisi, kellel pole mehi:S kurb kurb, väga kurb:S Miks on elu nii ebaõiglane, et osadel on ja osadel pole:S Miks me õnnetud õnnelikeks ükskord saada ei võiks, kas me polegi siis õnne väärt?
Mehed, olge nüüd muhedad ja leidke mind ja mu vabu tuttavaid!