Soomlased on sisemisest uhke rahvas. Keegi ei taha, et temaga suheldakse üleolevalt või nähvates või et kaasvestleja lõpetab, huvi tundmata, kas ma temast üldse aru saingi, kas mul oli äkki veel midagi lisada jne. Seetõttu ongi välja kujunenud lugupidav, vestluspartnerile keskenduv ja temalt tagasisidet ootav suhtlusstiil. Eestlasele võib tunduda liiga pikaldane ja mämmutav, soomlane tahab aga kindel olla, et ta teist oma liiga vähese keskendumise või kärsitu lõpetamisega ei solva.
Soomlasega tõsiselt tülli lähed siis, kui ilmutad ülbust. Välismaalased võivad sellele mitte pihta saada ja valesid järeldusi teha (et soomlane on tuim või tossike), kui soomlane kohe ei vihasta. Ei maksa soomlase kannatust proovile panna, sest lõpuks ta vihastab ja tõsiselt.
Soomlane on mõnevõrra rohkem kui eestlane valmis nö. avansina inimesele heatahtlikkust osutama, olema nö. heatahtlik lollike omalt poolt. Alguses. Edasises suhtes avaneb siiski aeglaselt.
Soomlane on üsna aus, soodumust valetamiseks või selle rääkimiseks, mida ise ei usu, neil ei ole. Maha vaikimiseks aga küll. Nooremaid on kasvatatud vaimus, et maha vaikimisega ebameeldivuste edasilükkamine head ei too ja parem on suu lahti teha.
Kinnisusest ehk introvertsusest. Soomlane on sõnaliseks väljaütlemiseks rohkem valmis kui eestlane - hingab sisse ja ütleb asja kiretul toonil välja. Emotsioonide näitamisel aga veel kinnisem kui eestlane. Eestlast jällegi sõnad šokeerivad rohkem, mitte ei taha öelda otse. Emotsioone näitama aga heldem kui soomlane, kardab emotsioone vähem.
Melanhoolsust on mõlemas paras ports, ei oska küll ühte rahvast keskmiselt melanhoolsemaks ja teist rõõmsameelsemaks pidada.