Shovinisti nurgake
Perevägivald
Ain 09. veebruar 2010, kl 17.07 |
Kas kellelgi on oma lähedastest või tuttavatest kokkupuuteid perevägivallaga või on ise sellega mingit pidi seotud? Seda võib natuke ka liigitada, nii füüsiliseks, kui psüühiliseks, samas eksisteerivad nad nii koos, kui ka eraldi. Kindlasti ei ole olemas inimest, keda perevägivalla teema ei puudutaks. Paljud inimesed lihtsalt ei suuda uskuda, et see võib tegelikult igaühega juhtuda.
Ükskõik kui ratsionaalne inimene te ka ei ole, võid(võite) siiski sattuda suhtesse, kus sind koheldakse vägivaldselt. Meil sageli süüdistatakse või parastatakse kannatanut-- ta ise abiellus ja sai lapsed sellise mehega. Inimesed ei arvesta, et kõik algab vaimsest vägivallast, mis hiilib ligi, nii et inimene ei saa arugi, kui ta on ümber sõrme keeratud, oma sõpradest ja tuttavatest ära lõigatud.
Edaspidi kirjutan ka ise oma loo, kui sellel teemal kandepinda on. Esiti tahaks vaadata probleemile kannatajate pilgu läbi.
Ükskõik kui ratsionaalne inimene te ka ei ole, võid(võite) siiski sattuda suhtesse, kus sind koheldakse vägivaldselt. Meil sageli süüdistatakse või parastatakse kannatanut-- ta ise abiellus ja sai lapsed sellise mehega. Inimesed ei arvesta, et kõik algab vaimsest vägivallast, mis hiilib ligi, nii et inimene ei saa arugi, kui ta on ümber sõrme keeratud, oma sõpradest ja tuttavatest ära lõigatud.
Edaspidi kirjutan ka ise oma loo, kui sellel teemal kandepinda on. Esiti tahaks vaadata probleemile kannatajate pilgu läbi.
Ain 09. veebruar 2010, kl 19.57 |
sten 09. veebruar 2010, kl 20.01 |
pean tunnistama, et olen vahel naisele kergelt laksu andnud küll - siis, kui ta asjadest aru ei saa ja oma ebaloogilist jura kaagutab. nii 3-4 korda aastas. midagi pole teha, naised on, nagu lapsed - mida rohkem õigusi annad, seda rohkem õhku tõuseb. siis tulebki jälle maa peale tuua.
tt 09. veebruar 2010, kl 20.15 |
, 09. veebruar 2010, kl 20.28 |
Tiit 09. veebruar 2010, kl 21.44 |
alabama 09. veebruar 2010, kl 23.24 |
n 10. veebruar 2010, kl 00.49 |
raamatukogust tasuks vastavat kirjandust otsida, eraldi raamat on eesti keeles olemas. Usun, et ka naiste tugikeskuse kaudu oleks võimalik spetsialistide kontakte saada. Neil ju enamasti seal see perevägivalla teema ongi. Muijal on lihtsalt üldisemate oskustega psühholoogid, juristid jne.
Üsna mõttetu on loota, et vägivallatseja ennast muudab, ikka ise tuleb ennast kehtestada ja sellisest suhtest välja astuda, lahutada kasvõi kohtu kaudu kui teine poole nõus ei ole.
Suitsiid mingi märatseva eide pärast oleks kuidagi mage, ma isegi oma mehele seda rõõmu ei teinud, läksin haiglasse ja sain sellest eriti kehvast seisust üle. Siis nõudsin lahutust ja sain ka, kuigi mees vastu puikles ja asjaajamist venitada püüdis. Muud asjad said ka jõudumööda kohtu abiga lahendatud.
Üsna mõttetu on loota, et vägivallatseja ennast muudab, ikka ise tuleb ennast kehtestada ja sellisest suhtest välja astuda, lahutada kasvõi kohtu kaudu kui teine poole nõus ei ole.
Suitsiid mingi märatseva eide pärast oleks kuidagi mage, ma isegi oma mehele seda rõõmu ei teinud, läksin haiglasse ja sain sellest eriti kehvast seisust üle. Siis nõudsin lahutust ja sain ka, kuigi mees vastu puikles ja asjaajamist venitada püüdis. Muud asjad said ka jõudumööda kohtu abiga lahendatud.
to sten 10. veebruar 2010, kl 12.23 |
mõmm 10. veebruar 2010, kl 13.38 |
lilli 10. veebruar 2010, kl 15.22 |
Seger 10. veebruar 2010, kl 18.06 |
Aga kui nüüd teemasse vastata siis, mul on elus sääne lugu, et mul oli nii neli aastat tagasi täitsa oma sõbratar, olime teineteisele ja suhtlesime igal tasandil nagu mees ja naine ikka. Siis kuskil 1,5 aasta pärast leidis ta endale noorema mehe. Nüüdseks on tal temaga ka juba kolme aastane poeg. Saame linnapeal aegajalt kokku ikka ja natuke pihib mulle, et tal eluke ikka kõige parem ei ole selle lapse isaga, võimukas ja ülimalt armukade olevat. Ja mis veel hullem, tal pidi kuskil teine naine veel olema kellega ka laps. Sõbranna mees olevat tal kõik meesterahvaste nimedega telefoninumbrid ka telefonist kustutanud. Sest ta peab nüüd kahelnaisel käppa peal hoidma. Mu sõbrants ütleb, ettal ei ole enam jäänud ühtegi lihtsalt meessoost sõpra, sest ta mees ei sallivat seda, kui ta teiste meesterahvastega suhtleb. Kui ta mees, ühesõnaga siis lapse isa näeb, et mu sõbranna kuskil kellegi meesterahvaga kuskil suhtleb, on pärast tal kuri karjas. Kodune papistel kindlasti. Tajun, et ta on isegi mehe võimu ja mõju all. Ütles, et valis kenama ja tol hetkel parima, aga mis lõpuks välja kasvas ei osanud ta arvatagi. Ükskord hakkas nutma, kui rääkis, et ta unistus abielluda ja harmooniliselt kooselu elada ei saa vist kunagi võimalikuks. Ta on suht kinnine muidu sel teemal, aga vahel ta ei suuda seda taluda ja ikka natuke suunurgast poetab.
sten 10. veebruar 2010, kl 19.04 |
stenile 10. veebruar 2010, kl 19.10 |
lilli 10. veebruar 2010, kl 21.19 |
Siri 11. veebruar 2010, kl 14.35 |
Segerile.Ma saan su kirjast aru, et su sõbranna siis tahaks isegi sinu juurde tagasigi tulla, kui ainult seda võimukat meest tal ei oleks, kes teda oma käpa all hoiab. On sul endal ka veel mingid tunded oma endise sõbranna vastu säilinud või tunned talle tema olukorras lihtsalt kaasa? Julgeksid sa võtta üldse lapsega naise, kelle lapse isa võib ka sulle oma võimu näitama hakata?
julms 14. veebruar 2010, kl 02.53 |
Olin ka veendunud, et kätega asju ei aeta. Ja miks peakski. Naine niikuinii nõrgem pool. Elu läks aga sedasi, et kuigi omandasin kõnekunsti kõrgemad sfäärid, lõppes asi füüsilise vägivallaga, sest sõnad ei jõudnud pärale. Niikaua näägutati, kuni kaitsme välja lõi. Hea et vigaseks ei jäänud. Sry kõikide naiste ees.
angelina 14. veebruar 2010, kl 09.22 |
julms,
seda teemat tuleb jälle vaadata laiemalt. ei ole ikka nii, et ainult mees on paha. naiste vaimne vägivald (pidev, salakaval) on täitsa olemas ja see veel hullem kui meeste oma.
ma saan täitsa aru, löömist ei õigusta miski, aga silme eest võib mustaks minna küll ja enesevalitsemine kaob.
hea, et suudad seda tunnistada.
küllalt neid juhtumeid, kus naine lihtsalt maha löödud ühe löögiga.
kui tunnete, et enam ei klapi, siis halva olukorra ennetamiseks tuleks ikka minna lahku.
seda teemat tuleb jälle vaadata laiemalt. ei ole ikka nii, et ainult mees on paha. naiste vaimne vägivald (pidev, salakaval) on täitsa olemas ja see veel hullem kui meeste oma.
ma saan täitsa aru, löömist ei õigusta miski, aga silme eest võib mustaks minna küll ja enesevalitsemine kaob.
hea, et suudad seda tunnistada.
küllalt neid juhtumeid, kus naine lihtsalt maha löödud ühe löögiga.
kui tunnete, et enam ei klapi, siis halva olukorra ennetamiseks tuleks ikka minna lahku.
killu 14. veebruar 2010, kl 10.48 |
lilli 14. veebruar 2010, kl 13.05 |
Seger 17. veebruar 2010, kl 19.54 |
To Siri. Jah õieti saad aru küll. See mees on tal ikka püsti armukade, ma sain ise eda enda peal näha, õnneks mitte tunda. Valmis hull, kuigi ma tean, et mu ammune sõbranna teda sel määral ikka armastab, kuna ta on lapse isa ja kunagi tutvuse alguses oli ta tast tugevasti sisse võetud, tahaks ta ikka harmoonilisemat suhet. aga ma suure tõenäosusega ei hakka sinna vahele segama, selline on lihtsalt tema saatus. Aga ta on jah, täiesti mehe tõugata, tõmmata. Kui me juhuslikult kokku saime mu sõbranna kodutänavas tema elukoha juures, siis mees nägi ja ütles kurjalt talle tule kohe ära ja vastuvaidlemata otsekohe kiirel sammul täitis käsku.
Tunded veel mingid kuskil hõõguvad, aga kuna ta mind selle mehe vastu maha jättis, pole mul enam sellist usaldust ta vastu.
Viimase küsimuse vastus oleneb kõik olukorrast ja mitmete asjade seosest, see pole nii lihtne, aga ka mitte võimatu. Kui ma võtan lapsega naise, siis ma pean ka kõigi asjaosalistega arvestama. Üldiselt ma arvan, et suudaks, aga kui on valikuvõimalusi, siis kaaluks esiti neid.
Tunded veel mingid kuskil hõõguvad, aga kuna ta mind selle mehe vastu maha jättis, pole mul enam sellist usaldust ta vastu.
Viimase küsimuse vastus oleneb kõik olukorrast ja mitmete asjade seosest, see pole nii lihtne, aga ka mitte võimatu. Kui ma võtan lapsega naise, siis ma pean ka kõigi asjaosalistega arvestama. Üldiselt ma arvan, et suudaks, aga kui on valikuvõimalusi, siis kaaluks esiti neid.
lilli 17. veebruar 2010, kl 20.34 |
Seger
leia endale parem uus naine. see naine peab ise arusaamisele jõudma ning mehe maha jätma. praegu võib ta sind lihtsalt ära kasutada, kui mingit hädavarianti - et sind küll ei armasta, aga noh, koht kus olla jne.
ei ole sulle sellist jama vaja.
tean, sest olen ise samuti mehi ära kasutanud, et ah parem ikka kui üksi, on vähemalt kellega väljas käia, lõbusam elu, kutt kes kodus meestetöid teeb jne, et küll ma ta siis maha jätan, kui selle õige leian jne.
annan sulle lihtsalt emalikku nõu, Seger, kuna olen ise poja ema:))
leia endale parem uus naine. see naine peab ise arusaamisele jõudma ning mehe maha jätma. praegu võib ta sind lihtsalt ära kasutada, kui mingit hädavarianti - et sind küll ei armasta, aga noh, koht kus olla jne.
ei ole sulle sellist jama vaja.
tean, sest olen ise samuti mehi ära kasutanud, et ah parem ikka kui üksi, on vähemalt kellega väljas käia, lõbusam elu, kutt kes kodus meestetöid teeb jne, et küll ma ta siis maha jätan, kui selle õige leian jne.
annan sulle lihtsalt emalikku nõu, Seger, kuna olen ise poja ema:))
kkk 17. veebruar 2010, kl 20.45 |
Sel teemal on eesti keeles väga hea raamat ilmunud "Miks ta seda teeb?", Bancroft on autor.
Selgitab väga hästi lahti, miks tihti kõrvalseisjatele vägivallatseja heana ja ohver pahana paistavad jne. Tõeliselt silmaringi arendav lugemine ka neile, kes lähisuhtevägivallaga kokku pole puutunud.
Selgitab väga hästi lahti, miks tihti kõrvalseisjatele vägivallatseja heana ja ohver pahana paistavad jne. Tõeliselt silmaringi arendav lugemine ka neile, kes lähisuhtevägivallaga kokku pole puutunud.
Priit 17. veebruar 2010, kl 20.48 |
egert 18. veebruar 2010, kl 17.44 |
Mul muide pole mingit viha naiste vastu, aga ükskord ajas mutt mul nii karika täis ja üle, et lausa raputasin ja tõukasin teda, kuna kaitsesin papsi tema tänitamisest ja sõimamisest. Ta ei salli, et me hästi papsiga läbi saame ja mina temaga mitte, muutkui vigiseb, aga kui mingit abi vaja, siis olen mina tal esimene. Tagantjärgi mõtlen, et vast polnud vaja nii füüsiliselt käituda, aga ma olen juba oma iseloomult ka selline, et andeks paluma küll ei hakka, mõtlen, et väike paika panek annab talle teadmise, et teinekord hoidku rohkem suu kinni ja ärgu käitugu provotseerivalt.
lilli 18. veebruar 2010, kl 18.19 |
Lisa postitus