Küsimus meestele, nii palju kui neid siin naistekas käimas on. Kuidas suhtuvad mehed naistesse, kes lapsi ei taha? Olen kahekümnendate lõpus, ei ole karjäärinaine, pigem isegi selline poheemlaslik lillelaps, nii et enese teostamise süüks oma laste soovimatust ajada ei saa. Juba maast madalast lapsepõlves mäletan, et kui sõbrannad kogunesid kellegi väikese õekese-vennakese ümber ja sussutama kukkusid, siis mina seisin õlgu kehitades lihtsalt kõrval. Praegu facebookis lugematul hulgal tuttavate beebipilte läbi klõpsutades ei suuda ma isegi ette kujutada nende inimeste emotsioone, kes pildiallkirjadeks tõsimeelselt minu jaoks tundmatus keeles mulinatlalinat trükivad. Kas mehed kujutavad üldse ette kooselu naisega, kellega iialgi lapsi ei tuleks ja kogu elu oleks pühendatud vaid teineteisele?

Mehena suhtun hästi. Mulle sobiks ja paljudele teistele meestele ka. Niipalju kui kuulda on, pole see tutipluti paljude naiste seas ka eriti populaarne.
Õudsed on need naised, kes lapsi teevad sellepärast et teistel ju on ja nii on kombeks. Siis sebivad ja meietavad nagu debiilikud nende ümber ja arvavad et kõik peavad neist vaimustuses olema.
Ei ole, määrige oma tited pähe endale!
10+ sulle, Maria

Mulle sobiks ka. Ei taha ka lapsi.

Ega mina ka kindel ei ole, et ma ikka last tahan. Üks on igatahes kindel - ma ei puudutaks last väiksena sõrmeotsaski, laps oleks ainult naise majandada. Kui laps oleks juba vanem, selline, et suhelda saab, see on teine asi. Aga mingi väikese püksis...uva vääksu kantseldamine, selle peale oma aja raiskamine, väljas vankriga jalutamine jne - no ei soovi!

Samuti on laps vastutus ja ma ei tea, kas ma soovin sellist vastutust võtta. Pole ka ühtegi kodulooma ega lille võtnud - ei soovi vastutust ja aega raisata.

Kuna olen rahu ja vaikust armastav inimene, siis ÕU MAI GAAD ütleks viriseva väikese lapse peale. Mingis erilises lossis peaks elama, et laps silma (ja kõrva) all ei oleks. :) Olen täielik pangalaenuvastane ja pole kindel, et ettevõtlusest suudan sellise raha välja pigistada, et korralik suur "loss" osta.

Naist mul ei ole, kuid selle kõik ütleks kohe suhte alguses naisele välja ka - naine ise hakkab oma aega lapsesse matma, mina väikese lapsega jännata ei viitsi. Võrdõiguslikkusest on mul sügavalt pohui. :) Šovinist olen ma nagunii ka. :)

Samas mingi osa minust ikkagi tahab kuigipalju last. Vanuse kasvades see isu tõenäoliselt suureneb.

Mida ma puhtaverelise šovinistina lapsega emade vaatamisest arvan, teise tondi kepilõbu üleskasvatamisest ja oma aja investeerimisest teise tondi järelkasvu, ei hakka parem kommenteerima. :) Siis oleks mingi teise tondi järelkasv veel minu naise ja minu vahel segamas. Ei saaks elada sellist elu, nagu paarid alguses omavahel elavad. Šovinistliku mölakana ütleks, et minu arvates on natuke alandav mehele teise keppari kepilõbu kasvatada. Kui naine aga oleks lesk, siis see on hoopis teine asi.

Pean naisi vastutavaks, millise tondiga nad lapse teevad. Naise valik, millise piidri enda jalgevahele laseb. Kui laseb ennast panna jobul, kellel on oma järelkasvust suva, kes lendab nagu linnuke järgmise lilleõie juurde - miks ma peaks naistele kaasa tundma? Oma loll pea on nuhtluseks, kui vastutustundetu ülelinna kepparist elumehega laps tehakse. Või joodikuga, või mehega, kes loomale jalaga annab, või mehega, kes sõna ei pea, kella ei tunne jne.

Samas lohutuseks naistele ütlen, et teised mehed pole nii hullud eksemplarid kui mina. Teistele on feministide laterdamine võrdõiguslikkusest ja mehe rollist kodus kõvasti külge hakanud. :) Või on osadel meestel nii raske naist saada, et seksi kindlustamiseks lähevad loosi ka lapsega naised ja eks nad siis kasvatavad mingi teise kepivennast tondi järelkasvu ning arvavad, et nad ongi mingid vinged isased, kuna naised kõrval kiidavad, et õige mees! Õiged mehed ei näe selles probleemi! :)

Aga ühte ma usun - kui mul oleks laps, siis vastutaks ma tema eest rohkem kui keskmine mees. Last kuhugi küla- või linnapeale ära ei unustaks, investeeriks aega lapse eluvaate suunamiseks ja loomulikult materiaalselt ka.

Üldiselt panevad feministide jutud kodusest võrdõiguslikkusest, kodutööde võrdõiguslikust jagamisest, lastega võrdsest tegelemisest jne mul lihtsalt pea valutama. Nagu näete, naised õnneks ei kaota midagi, et minusugune šovinistlik siga ei tunne suurt soovi mõnel naisel järel joosta, et siis naine ära kodustada ja koos pesa punuma hakata.

Kui ma aga peaks hakkama mõne naisega kokku elama, siis enda vaateid ma ei varjaks. Ütleks kohe välja milline inimene ma olen ja eks edaspidine on naise enda otsustada, kas ta sellise koopamehega soovib koos elada.

... aga vähemalt aus. Tegelikult niiviisi mõtlevad ja tunnevad paljud mehed, aga välja õelda ei julge!

Täpselt nagu siin keegi kirjutas. Laps on kohustus. Väga suur kohustus. Ja ilmselgelt ei hakka ma endale võtma kohustusi millega ma tean et toime ei tule. Mulle ei meeldi väikesed lapsed ja nende eest hoolitsemine veel vähem. Oma elugagi piisavalt tegemist. Milleks tuua siia ilma elu keda ei soovita? Vähemalt oleme ausad selles suhtes. Mitte nagu mõni kepivend kes naisele hulga lubadusi annab kõhu ette teeb ja siis kaob kui laps on sündinud jättes naise ja lapse plindrisse. Kui ma tahaksin lapsi ja naisele lubaksin et hoolitsen oma lapse eest siis ma seda ka teeksin. Kuna aga ma lapsi ei taha siis pole mõtet tühje lubadusi anda ning ümbernurga juttu ka ajada. Ühiskonna poolt on lihtsalt surve sest neid naisi ja mehi kellel teatud vanuses lapsi pole peetakse kas haigeteks või imelikeks. Samas las nad peavad pealegi sest lõppude lõpuks on see iga inimese oma asi ja ei puutu teistesse. Paljud aga annavad ühiskondlikule survele ja endas peituvale karjanstinktile alla ja teevad poolvägisi lapse et mingisugust kommuunset heakskiitu pälvida. Tulemuseks ongi mittesoovitud laps keda võetaksegi kui kohustust. Sellisel lapsel ei ole õnnelikku lapsepõlve ja ka vanemad kannatavad. Seega Maria talita oma soovide järgi ja ära pane tähele mis teised arvavad. Elame ju ainult ükskord ja kui siis peab ka kellegi teise järgi joonduma pole nagu üldse mõtet eksiteerida.

Ej mjina laapsi tahha ka. Kõik ei ole loodud instinktidega, järeltulijaid paljundada. Lapsed võiksid tulla juba suurematena su juurde. Näit 3a-d lapsed meeldivad mulle juba, aga imikud on aut. 3a-d on juba adekvaatsed, aga imikud ei oska peale mõttetu olemise midagi teha, ja on tüütud. Kui paljudel naistel on sünnitusejärgne depressioon, mõelge sellele, miks. Aga seks, et nii abitu järglane on nagu rist ja viletsus, kes sõltub täielikult sinust ja seob sind aastateks, võiks öelda kogu elu käsist-jalust. Ja paljud ei saa sest ohverdatud aastate eest lastelt isegi tänu, vanemad saadetakse pärapõrgusse. Ei mingit eluaegset hirmu mul pole vaja, karta koguaeg oma laste kasvatamise pärast paaniliselt. Ema olla on maailma kõige vastutusrikkam ja ennastohverdavam ülesanne üldse. Ja kuigi minust ei saa enam ema, siis oma ema oli minu jaoks maailma parim.

olete lihtsalt mugavad ja laisad. Ei taha kohustusi võtta? Millised kohustused teil veel on? Tegelikult on laps ime! Tema arengu jälgimine, kuidas ta kõike omandab, esimesed sõnad. See on suur looduse ime, inimene üldse. Praegu te mõtlete, et laps on tüliks, aga aastad lähevad........kunagi olete üksi. Naabrile tulevad lapsed ja lapselapsed külla, aga teie konutate toanurgas üksi ja unustatult. Ja ärge unustage, et ka teie olite kunagi seesama beebi, kelle si´´tast tagumikku pidi keegi rookima.

eelmisega sada prossu nõus,samas saan ka nendest aru kes lapsi ei taha.Mul kah üks tuttav naine kes ütles et temal ei saa iial last olema ja keegi ei materda teda selle pärast aga üks mis kindel-kunagi,vanemas eas,hakkavad need inimesed unistama lastest kuid teha pole enam midagi ja nii nende elu lõpeb üksinduses...Mul endal on kaks last ja ma olen üliõnnelik et nad mul on!!!

Mõni ema on ka siis üksi, kui tal on mitu last. Pole osanud õigel ajal EMA olla.

Elus on muudki kui trall laste ümber.
Kui inimesel on hobid, huvid, sõbrad siis sellest piisab. See hala vananeva ja üksildase lastetu ümber on ülepaisutatud.
Mõni laps ei tule vanemaid vaatama rohkem kui kord aastas, kui sedagi.

Lugesin neid vastuseid. Ikka taandub teema lõpuks põhjustele ja välja ilmuvad isehakanud psühholoogid, kellel on sada diagnoosi varrukast ette kanda minu vastutuse hirmust, egoistlikkusest ja laiskusest. Enamasti saadab seda haiguslugu ka kurjaendeline lõppvaatus õnnetust vanaduspõlvest ja üksildasest surmast. :)
Vabandan primitiivse väljenduse pärast, aga blaaablaaablaaa.
Ma võiks ju ise ka spekuleerida sellel teemal, et miks naised üldse lapsi teevad. Ma olen kindel, et enamusel on tõesti õilis eesmärk pühendada ennast uue elu loomisele, seda hoides, kasvatades, õigele teele juhendades. Aga kuidas on teiste põhjustega? See sama mainitud üksilsusehirm või mingisuguse tühjuse täitmine oma elus või lootus meest enda juures kinni hoida või hästitasustatud emaduspuhkus või kõige hullem - antakse järgi ühiskonna survele ja sünnitatakse laps, sest nii on ju kombeks ja aeg hakkab ka täis tiksuma. Ma ei usu, et ma rohkem saast naine olen, kui need viimati mainitud naisterahvad ja ka neid ei pea mina isiklikult saastaks vaid jätan otsustamise ja põhjused ikka igaühe enda südameasjaks.

Lihtsalt minu ideaalses maailmas tegeleksid lastega inimesed, kes ise tunnevad, et on selle jaoks loodud ja võtavad nii last kui oma ülesannet südamega ja täie pühendumusega. Mina tean, et mina selleks võimeline ei ole ja ei hakka riskima sellega, et toon maailma kellegi, kes võibolla ebaõnnestub oma hilisemas elus puuduliku lapsepõlve tõttu.

Tubli mees, aga - kõik inimesed ei pea samamoodi elama, samamoodi mõtlema, samamoodi tundma. Kui on inimesi, kes lapsi lihtsalt ei salli, siis mingit sellist juttu pole vaja neile ajada, kuidas laps on ime. Ja kas tead, on küll muid kohustusi ka, kui lapsed. See, et sinu prioriteedid on ühtepidi paigas, ei tähenda, et nad nii kõigil peaks olema. Ja loodetavasti ei lõpeta me sinuga samas vanadekodus, looda, et erinevalt trendist sinu lapsed ikkagi hooldavad sind kodus surmani, nii, nagu mina oma vanavanemaid aastaid nende surmani hooldasin. See, muuseas, oli ka kohustus, ja laste kõrvalt ei kujuta ma ette, kuidas ma seda jõudnud oleks. Ja muuhulga songi selline lugu, et mulle meeldivad vanurid. Nendega on huvitav, ja neil on vaja kellelegi oma lugusid rääkida. Kurioosne lugu, omal ajal olid need vanurid tited, keda üldsus arvab, et pidi ninnunännutama ja käsi nende kohal kokku lööma, aga kui neistsamadest imikutset on saanud väetid vanainimesed, siis neist ei pea needsamased ninnunännutajad miskit.

Irw jah need laste ja lastelaste külaskäigu teooriad on ikka suht ulme. Keegi ei taha aega veeta oma pensionärist vanematega healjuhul näed neid ainult sünnipäevadel. Lapselapsed tahavad veel vähem oma vanavanematega aega veeta, pigem nähtakse neid kohana kust vajadusel natuke raha nuiata. Ja lõppkokkuvõttes olete te lõpuks oma lastele koormaks kui väga väetiks jääte ja tõenäoliselt pannakse teid vanadekodusse. Sealgi käiakse teid kohustusest vaatamas ja olgem ausad eks ikka pärijad ootavad surijaid. Kes see tasub ema vaeva....

"ei ole karjäärinaine, pigem isegi selline poheemlaslik lillelaps,"

ei kujutaks elu ette taolisega ja rääkida selle juures vastastikusest hoolimisest. pigem oled see, kes mängib mehele terve igaviku last koos oma tujude ja tahtmistega, seades enda omad alati esiplaanile.

Lapsi peaks sünnitama ikka perekonda ja armastusest, mitte kui tulevast vajalikku tööjõudu enda tarbeks. See on väga omakasupüüdlik suhtumine. Vaatake kui palju elab meil üksikuid vanureid, kel kõigil kuskil lapsed..... kus need seltsipakkujad ja hooldajad neil siis on!?
Mariale - kui ei taha, siis ei taha ja pole kellegi asi. Lapsi peaks tegema mitte mõeldes enda- vaid laste heaolu peale. Kui tuleb sobiv partner, kellega koos elu jagada ja tekib lapse soov, see on õige aeg, aga mitte selleks, et tuttavatel on või muudel praktilistel kaalutlustel.

Igal ühel oma elu ja tegemine. Pole siin laiskuse või hoolimatusega tegemist.
Kõik naised ei ole ühesugused nagu ka kõik mehed. Kui tunned et vajad last siis sünnitad ja kasvatad. Kui tunnet ei tule siis pole kellegi asi muidas elad.
Kes patuta visaku esimene kivi. Vot.

no vähemalt 2 pauku tahan elus asja ees lasta

ja nii nad välja suridki.....

Olin 15 ja mõtlesin, et kunagi tahaks lapsi ja peret.

Olin 20 ja tahtsin oma suure armastusega väga lapsi...

Olin 25 ja ei olnud enam kindel kas ikka tahan.. kõik möödub ka see suur armastus.

Olin 30 ja hakkasin mõistma, et mees ja laps on paljude naiste jaoks "kohustuslikud kontrollpunktid", lisaks siia juurde veel abielu. Kui naine hakkab juba peale paari aastatst kooeslu tegema juttu lapse saamisest ja abielust - jookse ja kaugele!

Olen 35 ja olen õppinud ära tundma väga meeldivaid ja intelligentseid naisi, kes on avastanud, et elus on veel palju muudki kui teiste järgi abiellumine, teiste järgi laste saamine. Enamus halli massi ei suuda mõelda isegi, mida ta tahab vaid allub ühiskonna survele - teha asju nii nagu teised teevad.


Võimalik, et inimeste ühiskond on mõnes mõttes sarnane mesilasperele või siis sipelgate tööajotusele. Kellele mis...

Osa inimesi peabki hoolitsema selle eest, et meil oleks piisavalt ka järglasi ja mõnin inimene jällegi saab rohkem maitsta vaimseid ja füüsilisi naudinguid.
Kõige hullem on sallimatus - teatud seltskond arvab alati, et nii nagu tema teeb on õige ja teised peavad ka nii tegema (olgu selleks siis lapsi saanud inimene või lapsi mitte saanud).

Kõik ei pea sigima! Loodus on väga hea näide: siplegad, mesilased jne jne - ärge tulge ütlema, et neil asjad ei toimi.

"aga üks mis kindel-kunagi,vanemas eas,hakkavad need inimesed unistama lastest kuid teha pole enam midagi ja nii nende elu lõpeb üksinduses..." KINDEL? Sa räägid mingites käibeväljendites ja serveerid seda tõestatud faktina. Kuidas sa saad teada kuidas teised inimesed mõtlevad? Pihivad sulle? Ära aja naerma. Ma tunnen mitmeid lastetuid inimesi ja nende õnnetu elu on puhtalt sinusuguste soovmõtlemine.

Ka Kopli joodikul on enda jaoks loodud kenake ideoloogiline konstruktsioon selle kohta, miks ta joob ja mis seda põhjustab. Tavaline komponent selles mõtete skeemis on samuti võitlus ühiskondliku surve vastu ning hallist massist erinemine.

sellest vanaduspõlve üksinduse hüsteerikast ei saa mina ka aru ja ma arvan, et kui need hüsteerikud ise ka tõsisemalt mõtlema hakkavad, siis mõistavad, et kogu nende jutt on üks suur seosetu jura. mina näiteks näen oma vanaema ainult korra kvartalis, sest tema ajakava on selline, et rohkemaks meil oma graafikuid ühildada ei õnnestu (kuigi mõlemad elame tallinnas). kontserdid, teatrietendused, fotograafiaring linnaosa rahvamajas, rääkimata kodus käsitöö kallal nokitsemisest, lisaks sellele käib ta peaaegu iga nädalavahetus mõne sõbranje suvilas. Isegi mul, 34 aastasel inimesel, pole nii palju tegemist. mul on ikka siiralt kahju nendest sisututest ja vaimututest inimestest, kes peavad oma vanaduspõlve sisustamiseks mõned tited valmis sigima. ja hoidku õnnetust, kui te siis mitmekümne aasta pärast neid samu tittesid ainult korra aastas näete :D

Ka 35 aastasel pereisal on enda jaoks loodud kenake ideoloogiline konstruktsioon selle kohta, miks ta hambad ristis on koos naisega keda ta enam ei armasta ja miks ta talub seda halli rutiini ning on kaotanu dkogu oma kreatiivsuse. Tavaline komponened selles mõtete skeemis on samuti võitlus õhiskondliku surve vastu, mis üha rohkem soosib enda arendamise ja loomulike naudingutega tegelemist.

väga eluterve suhtumine. kui ei taha, ei taha. ainult oma kaaslasele peab ausalt ütlema, et hiljem pettumusi ei tuleks.
selleks inimesele aju ongi antud, et sellega mõelda, otsuseid teha. igale ühele meist on antud oma tee käia ja kõik ei peagi paljunema. selle tõttu inimene loomast erinebki, et ta saab oma elu ise otsustada.

4 lapse isa ja 22.47
teisi inimesi saastaks, mugavaks ja laisaks nimetada on ikkagi ülim rumalus. arengupeetusega olete mõlemad.

mäger ja ...
100% nõus.
minul on laps. aga ma ei tulnud selle pealegi, et sünnitasin nad selleks, et omale vanaduspõlves meelelahutust leida.
häbi peaks olema sellistel inimestel.

Kui mina oleks mees, siis mina naist ei võtaks, kes last ei taha. Laps on märk, mis sust maha jääb!

näide rumalast sigivast naisest. "Kui ma oleksin mees"??? meeste eest vastamine jäta ikka meeste hooleks ja nii palju kui mõistuse raasukest antud on, siis räägi ikka enda eest

Mul sama asi, et kardan, et laps on liiga suur vastutus. Väikelapsed-imikud ei meeldi üldse, natuke suuremad aga küll. Mul otseselt laste vastu midagi pole, kuid lapsesaamine eeldaks ikkagi, et kõrval on selline mees, kes 100% last tahab ning maast madalast temaga ka tegeleks koos minuga võrdselt.

jajah,vanaks jääte,visatakse teid vandadekodusse ja käiakse ainult vahel vaatamas,kui sedagi.
suures osas jääbki mulje,et lapsi tehakse aind seep,et siis kunagi vanemas eas oleks keegi kõrval-----olete ikka õilsad küll,eksole..ja teistele hõõrute nina alla!!!!oh seda silmakirjalikkust küll.

kui ei taha last,siis ei taha.ma ka ei taha!oma asi ja minu otsus.piisab sellest kui näen ja kuulen teiste laste pidevat kisa jne-NO THANKS!hea kui minema saab,pikalt ei kannata tõesti välja.paar h max.lapsed on tüütud,lärmakad,aega nõudvad jne.ma ei viitsi isegi reisile minna sellise inimesega,kes oma väätsusi kaasa sinna veab-siis käib kogu tants ja trall ümber laste....ei saa seda teha ega teist,see kellaaeg ei sobi,siis laps tahab süüa,juua,magada,siis on üleval-----------appppiiiiii.ilmselgelt viskaks ma mõne last lõpuks millegagi-see on pigem teiste puhkuse rikkumine.

see m35 on mingi kibestunud jobu kes omasuguseid troppe nagunii kuhjaga on siia juurde siginud.