mina tean selliseid mehi nagu "üks mees". Läks aega, mis läks, aga lapsed ilmusid nende ellu. Ja nuta või naera, nagu saatuse tahtel, on neil kõigil tütred. Mees annab sõna, mees võtab sõna. Ja hullemat tütrevalvurit, kui taoline "üks mees" pole olemas. Igatahes, elu on lahe.

samas ei tasu sellega yldse hypata, et vot ei taha lapsi ja kõik.

on suur hulk naisi, kel neid nagunii ei saa olema ja keegi ei või kindel olla, et just tema on yks neist.

No pooltel juhtudel on ikka mees süüdi kui pere lapsi ei saa.

Ma-le Mis moodi see välja näeb et mees süüdi on ?

minu meelest ma-l on jummala õiglane statistika :))) ei ole mehed rohkem süüdi, ega vastupidi. pooltel juhutudel, siis tähendab, et fifty fifty.

See näeb välja nii et mees ei taha ja naine ei hakka talle sellega pinda käima. Või mingeid trikke tegema et laps ikkagi tuleks.
Mina ka ei tahtnud last, mees tahtis väga. Niikaua käis peale kui lõpuks jätsin raseduse alles. Nüüd olen mehele väga tänulik, kuigi polnud eriline lapsesaaja tüüp.
Samas tean, et kui polekski lapst tulnud, oleksin oma elu sellegipoolest õnnelikult elanud.

5+ Hr. Laurile ...

Lahutatud naisena kasvatasin oma lapsed põhiliselt üksinda v.a. nirused-ainult kohustuslikud alimendid. Mul on korralikud lapsed, aga siiski ei saa jätta mainimata, et palju muret ja vaeva nõudis nende kasvatus.Nüüd kui ma pöle enam esimeses nooruses, tunnen sageli, et olen noorte jalus, ei oskagi seda sõnadega väljendada, aga jagan selle matsu kohe ära. Õnneks on mul oma kodu ja eluks vajalik rahakott olemas, aga ei kujuta ette kui peaksin aastaid paluma omal pamperseid vahetada. Olen sellele mõelnud, et ehk ei tule see veel niipea, aga tõsiste vajaduste korral otsustaks vist küll hooldekodu kasuks. Kas olen ainuke selline?

Mul on laps olemas, sündis, kui olin väga noor ning praegu on varateismeline. Oleme elanud temaga kogu aeg kahekesi, seega oleme täiesti kokku kasvanud. Nüüd on mul esimene meessuhe pärast seda, kui laps sündis ning mees soovib mingi aja pärast last. Mina aga uut last ei taha, tunnen, et olen endast oma lapsele juba kõik andnud ega taha enam uuesti kõike läbi teha. Samas mehel lapsi ei ole, ning ta neid nii väga tahab. Väga raske on selle teadmisega olla, ning tunda, et ma lihtsalt raiskan tema aega, sest vastus on ilmselt ikkagi minu poolt ei.

tuleb sigida et kasu saada.mina küll tegin lausa arvestuse et sigin = rahaprojekt

Teie, kellel pole lapsi - miks te arvate et lapsed nii jubedad on kui teil endil lapsi pole? Minul on ja võin öelda, et lastest on ikka päris palju rõõmu ka. Titeiga möödub ruttu ja kõik on tegelikult kinni sinu enda suhtumises ja selles, kuidas sa oma elu korraldad. Lapsed ei pea tingimata olema mingiks takistuseks, ka emana saab enam-vähem kõike teha mida tahad, pead oskama ainult aega planeerida ja olema võimeline ka mõnedeks kompromissideks. Kõike saab kui tahta. Mina ei tahtnud omale lapsi sellepärast, et oleks tulevikus ,kes mind hooldaks. Lapsed on lihtsalt toredad ja tore on ka see tunne, et oled kellegi ema.

Oh, N26 jäta see roosamanna jutt nüüd, eks ole. Meelega lastetuid ei veena ükski inimene ümber, täpselt nii nagu tibuemmesid ei veena keegi.

Isegi kahekümnendate lõpus ja mina toetan igati teemaalgataja lähenemist asjale.
Üldse...ma hea meelega saaksin Mariaga tuttavaks? Lihtsalt, niisama...miks ka mitte :)
Maria?

No see vanaduses üksi jutt... kui mul praegu ei ole mehega kahekesi ja üksi igav, siis mida pagana pärast vanaduses peaks olema? kui tervis on *****s, siis on ikka paha, vahet pole, kas on sul kuskil laps(ed) või mitte.
Mina just ei taha tunnet, et olen kellegi ema - see ju tähendab, et keegi sõltub minust, et ma vastutan kellegi elu eest.
Mul iseenesest laste vastu midagi ei ole, aga mulle tundub, et nendega kaasneb rohkem jama/kohustusi kui asi väärt on. Näen sõbrannad ja töökaaslaste pealt, kui palju tegelikult kulub lastele aega, mitte et ma ise selle ajaga midagi tarka teeksin, aga kui ma ikka olen väsinud, siis ma lähen koju ja magan, mitte ei pea veel kellegagi arvestama.
PS: ei välista ümbermõtlemist, kuigi hetkel küll ei näe, mis selle põhjustama peaks.

Kindlasti on erandeid, aga mul on jäänud mulje, et laste saamine on enamasti naiste projekt. Kui ka rahaasjad ei suju hästi, omavaheline suhe ka mitte, kargavad sellegipoolest naised lagedale ideega - tahan ühte last veel ja siis veel....

Mehed, kes peavad peret toitma ja katma on sunnitud naise titesoovile järgi andma, sest nii oleks "normaalne". Kui siis mees ei suuda piisavalt raha teenida ja titekarja kantseldada, naist toetada, siis sõimatakse teda laisaks ja vastutustundetuks seaks.
Miskipärast arvatakse ka, et uus laps võib lörri läinud suhet parandada. Vale. See on sundseis ja sellesse seisu topivad mu suguõed mehi hea meelega.

Ma ei tea mida ma tunnen siis, kui vana olen. Kas kahetsen, et sünnitasin vaid ühe lapse või oleksin tuleviku kindlustamiseks pidnud vorpima neid hulgim.
Ma tean seda, et tee neid lapsi palju tahad, kuid kui sa ei suuda olla hea lapsevanem, siis ei maksa lastelt oodata, et nad sind vanaduses ka toetavad.

No ja mismoodi, see vanaduses siis välja näeb, kas praegused tibuemmed ootavad, et lapsed neil vastutasuks perset pühivad ja pampesrit vahetavad, kuna nemad ju tegid seda kunagi ja nüüd on laste kord? EI, te ei saa seda oodata ja nõuda lastelt, lapsed sünnivad rõõmuks teile, mitte mingiks äriprojektiks: praegu kantseldan mina sind ja sina pärast mind. Selle aja peale on lastel oma lapsed ja lapselapsed, kellele vaja pühenduda, et neist korralikud inimesed saaks. Mul just hiljuti üks tuttav noor vanaema teatas, et pärast kahetsed, et pole lapsi. Ma ütlesin talle, et ei kahetse, sina võid ju õnnelik olla emana ja vanaemana, aga minu jaoks on tähtsad teised asjad, mis mind õnnelikuks teevad. See on täiesti haige jutt, et pärast kahetsed, vot ei kahetse, see on minu elu ja elan seda nii nagu tahan. Kunagi siin oli juttu sellest, et lastega inimesed on ikkagi veidi või isegi palju kadedad lastetutele, sest meil on palju muid huve ja on aega tegeleda oma hobidega, mitte titeperseid pühkida.

Palun vabandust, nimi läks veidi valesti. :)

Tasub märkida, et neil laste mittetahtjatel ühelgi ka lapsi pole. Kui laps nii vastumeelne on(s*ttuv vääks jms), siis vist parem ongi kui sellised neid ei soeta. Ma ise tahaks küll lapsi, vanuse poolest peaks juba ammu olema, ent üksikul mehel on see välistatud. Kui üksik naine last tahab, siis selle ta ka saab, kui med. probleemi pole.

et surivoodil VÕIBOLLA keegi kätt hoiaks või korra kvartalis külas käiks, see nüüd küll pole mingi argument lapsi saada ja kogu seda vaeva näha. kui sisemine soov lapsi kantseldada puudub, siis ei peaks neid ka hankima. oleks õnnetuid lapsi ja rahulolematuid ning kibestunud lapsevanemaid vähem.

ise ei ole aastaid lapsi tahtnud, pole veel 20 ndate lõpus, ega ka keskel.
lapsed, naeratavad, mängivad.. on toredad, aga mähkmed, eluaegne vastutus, kõike võimaldada.. õud..
elu Eestis on suht raske, kas sul peavad olema hullud isikuomadused, et elus läbi lüüa või beebimaania, saja lapse ema armastus jms..

ei kujuta ette. võibolla kui haridused kunagi lõpuni kõik käes, töö leitud, raha kõrvale pandud + mehega oleme lapseks valmis 3-10a pärast, siis võibolla. hetkel aitab oma loomakeste eest hoolitsemisest. seegi ole väike algus enne lapsi:P. elus oma 3-4 loom juba kantseldada 14a + 10a otsa. iseseivamalt või mehe abiga juba 5a.

samas kes räägivad, ja kohe laimavad teisi, kes kohe lapsi ei taha saada on ise ka ..veidi ei mõtle asju läbi..kõigil pole võimalust ja seda tunnet veel.. + peavad veel teisi asju oluliseks, aga arvan, et enamus naistest võibolla 60-80% käib mingi vanus kõks läbi, et nüüd on valmis last saama. ja isegi kui ei jää enam rasedaks, saab lapsendada, n. ö. viljastada jne

kellelgi pole õigus oma arvamust ja elustiili suruda peale + maha teha. arukas võtab sõna, aga ei käitu matslikult. ei hakka üksteisi maha tegema. iga üks on omamoodi õnnelik:P:)

33 ja pole siiani lapsesaamise soovi tekkinud 10 suhteaasta jooksul. Ega lastekisa ka eriti ei meeldi tegelikult ega vastutus.
Samas ma üldse ei välista, et kui tuleb kõikehõlmav "suur armastus" peale ja mees ka väga tahab, siis 1 lapse ehk teen.

kui kasvõi tänaval, poes, külas, üritustel näed juba seda, millised lapsed on, siis juba sellest kaob isu ära!!!!tahaks tõesti pigem vastu kukalt mõnele tatikale anda...kasvatage siis oma lapsi, mitte ärge mulisege nende kallal, kes seda teha ei taha.
olete omale selle titekarja teinud, siis õpetage ja kasvatage ka neid-vb siis ümberkaudsetel tekib ka siiski mingi soov lapsi saada kui näevad, et nad ka normaalsed olla võivad....sellise nö vabakasvatuse puhul, mis tänapäeval aina hoogu juurde saab, on küll parem lapsi mitte muretseda. endal elu kergem ja muretum ja saab ühtlasi elada nii nagu tahad ja käia, kus tahad.

imestama paneb , kui palju on ikka nõrku ja ebakindlaid inimesi, kes kardavad vastutust võtta ja kohustusi kanda! endal lapsed olemas ja pole kunagi neisse suhtunud kui s.ttuvatesse vääksudesse. samuti on ka kõik muu olemas- pole midagi jäänud laste pärast tegemata ega ostmata. ja lapsed on hästi kasvatatud kaa- ei häbista vanemaid avalikus kohas :) tehke järele ,mitte ärge halage siin. mõnda kommi muidugi lugedes on kohe kahju ,et ta vanemad kondoomi ei kasutanud..

taaduke rahune maha, käid siin naistekas. igal ühel on õigus sõnavabadusele, kui sulle ei meeldi reaalsust kuulata ole tasa. jah sinu lapsed võivad head olla..agak õik pole ühe puuga. mis vastutust ja kohutusti..tuleb mõelda, võimalustele, õigele ajale jms..kõik ei vorbi iga sekund lapsi ja ei ole "nii andekad" kui sina taadu. et ole parem tasa. et kondoom katki ja miks selliseid saadi. nii õel. ole siis parem tasa, muidu näitad oma madalust sellise õeluse ja "tarkusega" et paha hakkab:D

kuumus hakkab vist mõnele pähe:D
mõni kohe peab oma arvamust peale suruma ja blablatama siin.
tuuleveskitega on mõttetu kakelda. lihtsalt totter. paremad jätavad järele ja teema on varsti kõigile unustatud.

Soovitan Mariale - võtta "lapsega mees" :) - ka selliseid on olemas. Nii et ühest küljest nagu oleks laps ja teisest küljest ei oleks ka. Väga mugav tegelikult :)

Ma ka lapsi ei ole kunagi tahtnudki, mäletan, et alates 10a-st kindlalt, sest ütlesin oma vanaemale, kes mulle uhke kuldsõrmuse pärandas, öeldes, oma pulmapäeval kanna seda, ma ütlesin, ei mina abiellu kunagi ega lapsi taha. Pole bioloogilise kella tirinat veel kõrvus ega hinges kuulnud kordagi helisevat, nagu nii paljud väidavad end olevat tundnud, aga ma pigem mõtlen juba pikemat aega, saamata ammendavat vastust, miks ma siis last ei taha.
Ometi on mu vanemad super vanemad olnud ja nüüd siis vanavanemad, mu venna laste hoidjad, mul on kõik suguvõsas lastekarjaga ja õnnelikud seejuures. Miks mina sis juba 10a lapsena teadsin ja tahtsin kaljukindlalt, et mingeid pulmi, valgeid kleite ja titte. Kas tõesti ongi saatus olemas ja ettekuulutus.

Mitte saatus, aga pigem midagi ajukeemias. Pole antud seda paljunemisinstinkti ja hoolitsemisvajadust. Aga ära karda, see instinkt ei tulegi kunagi, mul küll mitte. Vaatamata kisale, et ühel hetkel nutad ja kahetsed...mitte midagi sellist.

Teema jäi silma.
Esialgne küsimus teema püstitajalt oli järgmine: kas mehed kujutavad üldse ette kooselu naisega, kellega iialgi lapsi ei tuleks ja kogu elu oleks pühendatud vaid teineteisele?
Järgnev arutelu käis lastega kaasnevate plusside ja miinuste ümber.
Jäin mõtlema, kas mu elu on olnud laste pärast kergem või raskem, kas mul on olnud rohkem muret või olen tundnud heameelt, et olen isa. Ja kuidas üldse hinnata: olla pigem lastetu või olla lapsevanem.
Mul on kaks last. Isaks sain 21aastasena. 23sena olin juba kahe poja isa. Võtsin lausa vanad fotod kapist välja, et meelde tuletada seda aega.
Meeste jaoks (kuna olen mees, siis kirjutan jälle meeste vaatevinklist, naiste puhul võib olla kõik sama, aga seda ei oska ma öelda) muutus meie voodielu küll. Me olime tihedamini väsinud ja väiksed lapsed kipuvad vahel üles ärkama ja kuna me oline suht vaesed, siis polnud ka suurt elamist, kus lapsed eraldi ja meie eraldi. Aga ma ei mäleta, et see oleks olnud minu ja mu naise jaoks ebapiisav, sest ikka sai tehtud kähkukaid ja vahel pikemalt teineteist nauditud, kui lapsed magasid. Kui lapsed olid natuke suuremad, siis tihti hoidis neid mõni meie vanematest ja siis tegime puudujäägi tasa. ;)
Nojah, täislastud mähkmeid ma ei peljanud ja neid olen elus üsna suure hulga vahetanud. Kaasaegsed mähkmed imevad ju hullult kõik enda sisse, vahel olid ikka naljakad hetked, kui "pomm" jalgevahel üsna suureks paisus ja tuli kuiv asendus otsida.
Kokkuvõtteks - seksielu läks keerulisemaks, aga kuna mul on äge naine ja ma ise ka rahutu hing, siis puudu midagi ei jäänud.
Vaba aeg. Kui palju põnevaid matku ja sõite oleme koos perega teinud, neid ei jõua üles lugeda. Kuna lapsed kogu aeg kasvavad, on iga reis või matk olnud isemoodi. Ma ütleks, et arendav mõlemale poolele, sest laste lõpututele küsimustele vastamiseks pead ka ise EE-d või Wikipeediat uurima. ;)
Kui on olnud mõni karmim sõit süstadega või tsikliga või pikka ja kurnavam mägimatk, on lapsi paar nädalatt hoidnud vanavanemad.
Niisiis - jah, elu on muutunud tihedamaks, aga ma ei ole kaotanud midagi oma aktiivsest elustiilist. Pigem on olnud nauditavad lobisemisõhtud pärast päevast slaalomisõitu või seenelkäiku või hängimist sugulaste, tuttavate ja sõprade juures.
Kas mul ainult naisega kõike koos tehes oleks olnud huvitavam ja mõnusam? Vaevalt. Probleemi ja orgunnivabam - jah.
Mind hoiavad lapsed virgena. Neis pulbitseb elurõõm. Neil on lahedad sõbrad, kellega nad vahel muidugi teevad lollusi. Lastega on huvitav. On mõnus jälgida, kuidas neist kasvavad lahedad inimesed, kes tunnevad elust rõõmu.
Lõpetuseks veidi asjast, mida ma ise ei tea, kuid vaatan oma isa ja ema pealt. Mul on vanem vend ja noorem õde ja meil kokku on seitse last. Niisiis on mu vanematel 7 lastelast. Ja see rõõm, mida minu isa väikeste põnnidega tegeledes tundis ja kuidas see ta vahel pahurat iseloomu silus ja pehmendas, see on soe vaatepilt. Vanavanematele meeldivad lapselapsed. Selle järgi otsustades meeldivad ka mulle mu lapselapsed. Ja ma veetan oma suvemajas koos lastelastega kindlasti mõnusalt aega.
Mina ei ole teiste elude üle otsustaja. Minule klapib laste ja lastelastega elu. Selles on mingi side ja see annab mulle jõudu. Ma pole pidanud oma elus millestki loobuma, aga ma olen pidanud oma elu ümber korraldama. Lapsed kasvavad märkamatult.
Ja kui kellelegi meeldib elada ilma lasteta, siis tuleb vaid leida sobiv kaaslane ning püüda koos olla õnnelik ja elada hästi.
Vabandan, et jutt pikk sai. Lihtsalt teema jäi kuidagi sisse elama ja ma tahtsin selle välja kirjutada.
Mõnusat elu kõigile, nii lastetuile kui lapsevanemaile.
:)

jumal tänatud, kui need kes titeperseid ei taha pühkida ja lastest mingit rõõmu ei tunne jätavad nad ilmale toomata.

Ma ei viitsind lugeda. No kes viitsikski mingi perekonna heietusi lugeda.