Tänud m39 vastuse eest. Arvata oli, et see topic kujuneb pigem duelliks lastega ja lastetute vahel ja käiku lähevad terminid (relvad) nagu "titepersed" ja "sittuv vääks" ja "õnnetu vanaduspõlv" jne jne. See kõnepruuk kahjuks või õnneks minule enam ei mõju, kuna täiskasvanud ja isemõtleva inimesena olen oma otsuse juba teinud ja mõistmatute sajatused minu suunas jooksevad nagunii mööda külge alla :) Mul ei ole midagi laste vastu ja ka lastele olen siiani mina väga meeldinud ja keeruline on selgitada oma otsuse tagamaid, kui põhjuseks ei ole lihtlabane mustad mähkmed, vastutus ja laste kisa. Ma lihtsalt ei suuda lapse saamise teemasse suhtuda samasuguse kirega nagu paljud teised naised. Aga see selleks, see polnudki küsimus, mille ma püstitasin. Küsisin, et kas on mehi, kes minuga sarnaselt mõtlevad ja sellele sain ka vastuse paari postituse näol :) Kindlasti ei oodanud ma meestelt vastuseid stiilis "mina ka neid jubedaid irisevad ja tüütuid vingatseid endale ei taha", sest selliste pessimistlike hädapunnidega pole mul samuti midagi ühist.

Ja ma endiselt saaksin hea meelega Maria sinuga tuttavaks :)

"Lastega on huvitav. On mõnus jälgida, kuidas neist kasvavad lahedad inimesed, kes tunnevad elust rõõmu."

eks tatid tulevad oma vanemate järgi. laps iseenesest ei pea ju rõõmurull olema, võib siuke uimane uimerdis või päris vait kah olla. muidu mõeldakse küll, et lapsed on sellised ja sellised. paskagi. tatid on oma vanemate sarnased enamasti - tahad koopiat või ei taha. uut kvaliteeti sünnib harva.

"Lastega on huvitav. On mõnus jälgida, kuidas neist kasvavad lahedad inimesed, kes tunnevad elust rõõmu."

eks tatid tulevad oma vanemate järgi. laps iseenesest ei pea ju rõõmurull olema, võib siuke uimane uimerdis või päris vait kah olla. muidu mõeldakse küll, et lapsed on sellised ja sellised. paskagi. tatid on oma vanemate sarnased enamasti - tahad koopiat või ei taha. uut kvaliteeti sünnib harva.

Mina viitsisin lugeda, kõigepealt endale ja siis ka mehele ette. Südamlik ja kena kõige selle saasta seas. Hästi armas ja mõnus, et on veel neid, kes nii mõtlevad. Mees ütles et sinuga tahaks tuttav olla, tundud mõistlik inimene olevat:)

Küsimus pole mitte selles, KAS (normaalne!) mees tahab lapsi, vaid MILLAL... Eks igaüks tehku oma järeldused ise.

anka sigis raha saamise eesmärgil

Kui naine saab lapse, on naise enda ISIKLIK elu läbi. Esimesed aastad on ainult 1 titekisa, sitaste mähkmete vahetamine ja lapse kantseldamine. Muidugi ei saa öösel ka magada ja kui magamatusest migreen tekib, siis ei tohi ju tablette ka valu avstu võtta. Ma ei kujutaks ette, kui ei saaks 5-8 tundi öösel magada!!! Kohe oleks migreen platsis. Ja naise välimus muutub ka koledaks, kuigi see juhtub ka vavanedes niikuinii.

Huvitav, et pole siin teemas märganud naljalt postitust, kus last juba omav inimene kahetseks, et lapse sai. Kuid nõustun endiselt, et kui ikka tõesti laps vastumeelne, siis ärge teda tehkegi, sest pole maailma vaja veel mõnd õnnetut, kellele kogu lapsepõlve heidetakse ette et sina oled mu elu ja karjääri kihva keeranud. Samas üks mu parimaid sõpru oli ka "õnnetusjuhtum" juhusuhtest, kellest bioloogiline isa ei tahtnud kuuldagi, ema tahtis teda lastekodusse anda ning üles kasvatasid teda tädid ja ema üks hilisem mees oma uue naisega. Loomulikult omad jäljed on see kõik talle jätnud, aga tast on siiski saanud sümpaatne noor inimene, kel on suht kindlad tulevikusihid ja tüdruk, keda väga armastab.

Ma olen küll noor veel, aga endale lapsi pole kunagi soovinud, kuigi lapsed meeldivad mulle isegi väga, ja usun, et minust võiks saada hea ema. Aga miks ma last endale ei taha... ehk sellepärast, et olen ise kasvanud õnnetus perekonnas. Ja muidugi kogu see rasedus ja sünnitus on hirmus. Kindlasti ei taha ma last saada teiste survel ega ka enese meelelahutuseks, hooldajaks või lihtsalt sellepärast, et lapsed on nunnud ja toredad või selleks, et oma geene paljundada. Otsus last saada peaks tulema kuskilt sügavamalt ja olema põhjalikult läbi mõeldud. Kindlasti peaks selleks ka valmis olema, nii vaimselt kui ka majanduslikult.

imelik, et inimesed ikka kipuvad teravalt vastanduma. seda otse loomulikult teiste valikuid solvates. muid argumente ei suuda välja mõelda?
ma austan inimeste otsuseid lapsevanemaks olemise või mitteolemise osas. tehke nii, nagu tunnete. ise olen kahe lapse ema ja võiks rääkida ysna samasuguse jutu nagu mees39. ma hetkekski ei mõtle, et lapsed PEAVAD hakkama minu eest vanaduses hoolitsema. nad käituvad nii, nagu tahavad ja tunnevad. kui nad mind vanaemaks ei tee, pole ma shokeeritud, vaid rõõmus, et nad julgevad elada endale meelepäraselt.
ärge tehke lapsi kui ei taha, aga ärge materdage neid, kes teisiti on teinud.
tõepoolest, nii kummaline kui see ka ei tundu: mu elu pole olnud tyhi pyhendumine kakastele mähkmetele ja nonstop orjatoo, oma hobisid ja sõpru unustades.....;)

No minu elu suurim rõõm on just lapsed. Nendega meeldib mulle tegeleda, igas vanuses lastega. Ja ma olen üliõnnelik et mul on kolm last ja ka üks lapselaps. Ja ausalt öeldes arvan lastest halvasti rääkivatest ja neisse halvasti suhtuvatest inimestest ikka väga kehvasti. Halb võib olla täiskasvanud inimene, lapses on veel vahetut rõõmu, nauditavat otsekohesust ja kõike muud ilusat. Ja tööga seoses näen pidevalt üksikuid vanainimesi, kes pole kunagi lapsi tahtnud, arvatavasti on nad olnud siis kunagi sama egoistlikud ja õelad nagu siinkirjutajad, ja nad on ikka väga kurjad ja kaebavad ja üksikud vanainimesed.

See, kas vanainimene läheb kurjaks ei sõltu absoluutselt sellest kas ta kunagi on sünnitanud või mitte.

to hehh: minu meelest sõltub küll. Panin juba kooliajal tähele, et kõige kurjemad õpetajad olid lastetud 40+ naised. Hiljem on elu seda tähelepanekut ainult kinnitanud. Erandeid on muidugi alati.

Mul on just vastupidine kogemust koolist. Kõige südamlikumad ja leebemad olid lastetud 40 pluss õpetajad. Nende jaoks olidki nende õpilased nende lapsed ja nad hoolisid südamega. Õpilased käisid neil ka kodus. Kõige soojem oli õpetaja, kellel endal mitu last sündis surnult. Võiks ju arvata, et peale seda kibestunud ja kade kõigi teiste peale, aga vastupidi - ta teadis lapse väärtust. Lastega õpsid olid kurnatud, tüdinud, neil oma laste probleemidega palju jändamist, polnud jaksu võõrastesse süübida. Iial ei kutsunud nad õpilasi koju. Õps, kellel endal oli kari krutskidega poegi, hoidis koolis tüdrukuid, poisse põlastas.

No enamus inimesi siiski soetab vähemalt ühe lapse. Neid lastetuid on suht vähe. Kui lastetu on kuri, siis on kõigil muidugi põhjus varnast võtta- kibestunud, sest tal pole lapsi, muid põhusi ei vaagita. Lastega vanurite hulgas on väga palju kibestunud isendeid, sest lapsed ei hooli neist või lapsed ei kasvanud sellisteks edukateks, rikasteks ja ilusateks nagu vanemad lootsid. Alles äsja üks kuulsuse kibestunud vanaemake esines Õhtulehes, kuidas ei saa lastelt piisavalt tähelepanu, miks nad iga päev vaatamas ei käi. Võid kasvõi iga päev vaatamas käia, ikka vanainimene kibestunud ja miski pole piisavalt hea.

ärge parem pyydke leida mingit toimivat mudelit a´la "need on kurjad ja need mitte". maailm on selleks liiga mitmetahuline. ma ise arvan, et lastetud pystitavad sarnaseid teemasid tõepoolest välise surve pärast ja justnagu enesekaitseks või teiste sarnaste arvamuste kogumiseks. mis jälle on justkui enesekaitse. rohkem tolerantsi ja mõistmist oleks lahendus, aga....siin saabki see ring täis - maailm on selleks liiga mitmetahuline. keegi meist ei peaks pyydma teiste elu elada ega teiste otsuseid otsustada.

Ka ei taha, hetkel võtsin koera ja olen selle tite üle äärmiselt õnnelik!! Siin saingi tunda seda tunnet, mida tähendab tahta, soovida ja oodata. Lapsesoov sureb iga päev aina rohkem, vihkan mähkusid ja titekisa! Ootan sõimu :P

oleks mees siis nüüd tahaks lapsi/last küll

mul endal 2 last, kes on kõige tähtsamad mu elus ja oleme sõbrad. väga head sõbrad.

kuna, aga olen mees ja pole ka vahenditest puudu siis mulle istuvad spermapumbad, kes lapsi ei taha. neid on hea nikkkuda. muidugi mitte kaua. kuu-kaks, sest lastetu naine on ikka aher mära nii ajult kui ka muult ja minu jaoks mõtetu elajas.

aga hea, et neid on, sest juurde ma hetkel väikseid inimesi oma ellu ei taha. aga ca 10 aasta pärast kindlasti kui praegused pudinad juba suured

Loodetavasti su kaks last on tulevikus ikka normaalsed inimesed mitte sinusugune "ajugeeniusest riistaori".

No kui juba koera võtad, siis see on sul kindlasti "laste asemel". Mul on 2 koera - oijah, kahe käe sõrmedest jääks vist väheks, et lugeda kokku teooriad, kuidas ja miks ma laste asemele oli sunnitud koerad võtma.
Aga ma olin siis veits bitch ja hakkasin kõigilt vastu küsima, et kas rahakott ei kannatanud koera osta ja siis aseaineks tegid lapsed:P

PS: tegelikult, võibolla kui mul oleks väga kindel ja hea suhe mehega, keda 100% usaldaks ja kes tahaks hirmsasti minuga lapsi - ma ei välista, et ma siis nad ka saaks. ja arvan, et minust tuleks ka täitsa hea ema.

On laps ja õnneks juba ka täiskasvanud,vähemalt paberite järgi.
Igati arukas ja korralik inimene.Polnud ka suuremaid probleeme tema
kasvatamisega .Siiski,kui saaksin uue valikuvõimaluse - jääksin pigem lastetuks.Ei ole küsimus selles,et laps oleks seganud suhteid
või lihtsalt suureks takistuseks olnud.Nagu eelpool öeldud - kõik ei ole lihtsalt vanemateks loodud.Hea ,kui mõistad seda varakult ja
ei torma vooluga kaasa.Mina ei mõistnud ja nüüd rõõmustan,et on poeg.Kui peaksid kunagi lapselapsed ilmuma,siis õnneks tegelevad
nendega enamjaolt naise vanemad.

kuidas ise suhtuksid mehesse, kes kogu elu oleks pühenunud vaid sinule?

Kui lõputu on teine inimene?
Võiks ju kuidagi lahedamalt olla, ilma erilise pingutus-pühendumiseta? Ja koos elus läbi aja minna.
Kas siis lastega või lasteta.

Varastes kahekümnendates must-valge ja kategooriline on veel enam-vähem normaalne olla, aga ära õpi pähe, et sa ilmtingimata oled seda sorti naine, kes lapsi ei taha.

Kui ennast kergemini võtad ja kaaslasele rohkem keskenud - kes teab, missuguseid igatsusi võib tekkida. Eriti kui sa seda kaaslast väga väga armastad, kohe kogu südamega.

Inimesed, kes pole emad või isad lihtsatl ei tea, mis tunne on olla ema või isa. Võime siia rääkima jäädagi.

Tavaliselt armastavale inimesele meeldivad lapsed, loomad, loodus ja elu üldse. Aga enne loomulikult peab inimene olema armastust kogenud.

Lapsed on nuhtlus.

Minul on laps (olen abielus), kes ei ole veel täiskasvanud, uuesti seda õike läbi teha - never.

üks mees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ega mina ka kindel ei ole, et ma ikka last tahan.
> Üks on igatahes kindel - ma ei puudutaks last väik
> sena sõrmeotsaski, laps oleks ainult naise majanda
> da. Kui laps oleks juba vanem, selline, et suhelda
> saab, see on teine asi. Aga mingi väikese püksis.
> ..uva vääksu kantseldamine, selle peale oma aja ra
> iskamine, väljas vankriga jalutamine jne - no ei s
> oovi!
>
> Samuti on laps vastutus ja ma ei tea, k
> as ma soovin sellist vastutust võtta. Pole ka ühte
> gi kodulooma ega lille võtnud - ei soovi vastutust
> ja aega raisata.
>
> Kuna olen rahu ja vaikust a
> rmastav inimene, siis ÕU MAI GAAD ütleks viriseva
> väikese lapse peale. Mingis erilises lossis peaks
> elama, et laps silma (ja kõrva) all ei oleks. :) O
> len täielik pangalaenuvastane ja pole kindel, et e
> ttevõtlusest suudan sellise raha välja pigistada,
> et korralik suur "loss" osta.
>
> Naist mul ei ol
> e, kuid selle kõik ütleks kohe suhte alguses naise
> le välja ka - naine ise hakkab oma aega lapsesse m
> atma, mina väikese lapsega jännata ei viitsi. Võrd
> õiguslikkusest on mul sügavalt pohui. :) Šovinist
> olen ma nagunii ka. :)
>
> Samas mingi osa minust
> ikkagi tahab kuigipalju last. Vanuse kasvades see
> isu tõenäoliselt suureneb.
>
> Mida ma puhtavere
> lise šovinistina lapsega emade vaatamisest arvan,
> teise tondi kepilõbu üleskasvatamisest ja oma aja
> investeerimisest teise tondi järelkasvu, ei hakka
> parem kommenteerima. :) Siis oleks mingi teise ton
> di järelkasv veel minu naise ja minu vahel segamas
> . Ei saaks elada sellist elu, nagu paarid alguses
> omavahel elavad. Šovinistliku mölakana ütleks, et
> minu arvates on natuke alandav mehele teise keppar
> i kepilõbu kasvatada. Kui naine aga oleks lesk, si
> is see on hoopis teine asi.
>
> Pean naisi vastut
> avaks, millise tondiga nad lapse teevad. Naise val
> ik, millise piidri enda jalgevahele laseb. Kui las
> eb ennast panna jobul, kellel on oma järelkasvust
> suva, kes lendab nagu linnuke järgmise lilleõie ju
> urde - miks ma peaks naistele kaasa tundma? Oma lo
> ll pea on nuhtluseks, kui vastutustundetu ülelinna
> kepparist elumehega laps tehakse. Või joodikuga,
> või mehega, kes loomale jalaga annab, või mehega,
> kes sõna ei pea, kella ei tunne jne.
>
> Samas lo
> hutuseks naistele ütlen, et teised mehed pole nii
> hullud eksemplarid kui mina. Teistele on feministi
> de laterdamine võrdõiguslikkusest ja mehe rollist
> kodus kõvasti külge hakanud. :) Või on osadel mees
> tel nii raske naist saada, et seksi kindlustamisek
> s lähevad loosi ka lapsega naised ja eks nad siis
> kasvatavad mingi teise kepivennast tondi järelkasv
> u ning arvavad, et nad ongi mingid vinged isased,
> kuna naised kõrval kiidavad, et õige mees! Õiged m
> ehed ei näe selles probleemi! :)
>
> Aga ühte ma
> usun - kui mul oleks laps, siis vastutaks ma tema
> eest rohkem kui keskmine mees. Last kuhugi küla- v
> õi linnapeale ära ei unustaks, investeeriks aega l
> apse eluvaate suunamiseks ja loomulikult materiaal
> selt ka.
>
> Üldiselt panevad feministide jutud k
> odusest võrdõiguslikkusest, kodutööde võrdõiguslik
> ust jagamisest, lastega võrdsest tegelemisest jne
> mul lihtsalt pea valutama. Nagu näete, naised õnne
> ks ei kaota midagi, et minusugune šovinistlik siga
> ei tunne suurt soovi mõnel naisel järel joosta, e
> t siis naine ära kodustada ja koos pesa punuma hak
> ata.
>
> Kui ma aga peaks hakkama mõne naisega ko
> kku elama, siis enda vaateid ma ei varjaks. Ütleks
> kohe välja milline inimene ma olen ja eks edaspid
> ine on naise enda otsustada, kas ta sellise koopam
> ehega soovib koos elada.

Sa ilmselgelt ei taha last. Suurema lapsega niisama rääkimine on nagu sõbraga rääkimine, see pole siiski vanem olemine. Ka suurematega tuleb tegelikult probleeme ette.

Mina ei taha ka last, aga ei hakka üldse ette kujutama juhtumit, mis puhul oleks nõus. Et las mees kasvatab, elan üldse mehest eraldi, otsime välismaalt surrogaatema, mees maksab selle kinni jne. No milleks. Ma ei taha last, sest vajan väga palju omaette aega, mitte paar tundi päevas, vaid tund või paar päevas oleks see aeg, kus ma üldse suhelda suudaks ja sedagi mitte rohkem kui 3 päeva nädalas. Töötan omaette, ei suhtle ka töö käigus suuliselt ja vajan omaette ruumi, kuhu keegi ei tule. Muidugi ei saaks ma nii last kasvatada. Isegi kooselu ei taha, ei kannata, et mul pole oma korterit, kuhu keegi ei tuleks. Ei ole ju mõtet ette kujutada stsenaariumit, mida ma ise ei taha ja siis rääkida, milline naisšovinist ma olen.

Suur tegur laste saamisest loobumiseks on ka raha. Sellest pole keegi eriti raakinud. Lapse kasvatamise peale kulub ju terve varandus. Synnist 21-aastaseks saamiseni umbes 200 tuhat EUR. Selle raha eest saab juba ilusa maja osta ja laenu tagasi maksta. Ja pensioniealisena laenuvabalt lahedalt elada. Talvituda abikaasa ja/voi sobrannadega Kanaaridel ja suvel oma aias roose kasvatada.

Pole nagu märgand, et need nn. rikkad või jõukad omale lastekarju kasvataks, pigem vastupidi, seega pole asi rahas peamiselt.

Ma tunnen aukartust inimeste ees, kes on lapsed endale hankinud. Ikkagi ca kümme aastat annad oma elust ära, lapse/lastega tegeled 24/7. Mina ei suuda ja seega mul lapsi ka pole. Aga ma arvan, et kõik ei peagi paljunema. Mul pole ka nii väärt geenid, mida hirmsasti peaks edasi kandma.
Ei oska kumbagi hukka mõista, ei neid, kes lapsi soovivad ega ka neid, kes seda ei soovi. Inimesed on nii erinevad, las nad siis olla. Laste või lasteta.