Ega mina ka kindel ei ole, et ma ikka last tahan. Üks on igatahes kindel - ma ei puudutaks last väiksena sõrmeotsaski, laps oleks ainult naise majandada. Kui laps oleks juba vanem, selline, et suhelda saab, see on teine asi. Aga mingi väikese püksis...uva vääksu kantseldamine, selle peale oma aja raiskamine, väljas vankriga jalutamine jne - no ei soovi!
Samuti on laps vastutus ja ma ei tea, kas ma soovin sellist vastutust võtta. Pole ka ühtegi kodulooma ega lille võtnud - ei soovi vastutust ja aega raisata.
Kuna olen rahu ja vaikust armastav inimene, siis ÕU MAI GAAD ütleks viriseva väikese lapse peale. Mingis erilises lossis peaks elama, et laps silma (ja kõrva) all ei oleks. :) Olen täielik pangalaenuvastane ja pole kindel, et ettevõtlusest suudan sellise raha välja pigistada, et korralik suur "loss" osta.
Naist mul ei ole, kuid selle kõik ütleks kohe suhte alguses naisele välja ka - naine ise hakkab oma aega lapsesse matma, mina väikese lapsega jännata ei viitsi. Võrdõiguslikkusest on mul sügavalt pohui. :) Šovinist olen ma nagunii ka. :)
Samas mingi osa minust ikkagi tahab kuigipalju last. Vanuse kasvades see isu tõenäoliselt suureneb.
Mida ma puhtaverelise šovinistina lapsega emade vaatamisest arvan, teise tondi kepilõbu üleskasvatamisest ja oma aja investeerimisest teise tondi järelkasvu, ei hakka parem kommenteerima. :) Siis oleks mingi teise tondi järelkasv veel minu naise ja minu vahel segamas. Ei saaks elada sellist elu, nagu paarid alguses omavahel elavad. Šovinistliku mölakana ütleks, et minu arvates on natuke alandav mehele teise keppari kepilõbu kasvatada. Kui naine aga oleks lesk, siis see on hoopis teine asi.
Pean naisi vastutavaks, millise tondiga nad lapse teevad. Naise valik, millise piidri enda jalgevahele laseb. Kui laseb ennast panna jobul, kellel on oma järelkasvust suva, kes lendab nagu linnuke järgmise lilleõie juurde - miks ma peaks naistele kaasa tundma? Oma loll pea on nuhtluseks, kui vastutustundetu ülelinna kepparist elumehega laps tehakse. Või joodikuga, või mehega, kes loomale jalaga annab, või mehega, kes sõna ei pea, kella ei tunne jne.
Samas lohutuseks naistele ütlen, et teised mehed pole nii hullud eksemplarid kui mina. Teistele on feministide laterdamine võrdõiguslikkusest ja mehe rollist kodus kõvasti külge hakanud. :) Või on osadel meestel nii raske naist saada, et seksi kindlustamiseks lähevad loosi ka lapsega naised ja eks nad siis kasvatavad mingi teise kepivennast tondi järelkasvu ning arvavad, et nad ongi mingid vinged isased, kuna naised kõrval kiidavad, et õige mees! Õiged mehed ei näe selles probleemi! :)
Aga ühte ma usun - kui mul oleks laps, siis vastutaks ma tema eest rohkem kui keskmine mees. Last kuhugi küla- või linnapeale ära ei unustaks, investeeriks aega lapse eluvaate suunamiseks ja loomulikult materiaalselt ka.
Üldiselt panevad feministide jutud kodusest võrdõiguslikkusest, kodutööde võrdõiguslikust jagamisest, lastega võrdsest tegelemisest jne mul lihtsalt pea valutama. Nagu näete, naised õnneks ei kaota midagi, et minusugune šovinistlik siga ei tunne suurt soovi mõnel naisel järel joosta, et siis naine ära kodustada ja koos pesa punuma hakata.
Kui ma aga peaks hakkama mõne naisega kokku elama, siis enda vaateid ma ei varjaks. Ütleks kohe välja milline inimene ma olen ja eks edaspidine on naise enda otsustada, kas ta sellise koopamehega soovib koos elada.