üks mees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ega mina ka kindel ei ole, et ma ikka last tahan.
> Üks on igatahes kindel - ma ei puudutaks last väik
> sena sõrmeotsaski, laps oleks ainult naise majanda
> da. Kui laps oleks juba vanem, selline, et suhelda
> saab, see on teine asi. Aga mingi väikese püksis.
> ..uva vääksu kantseldamine, selle peale oma aja ra
> iskamine, väljas vankriga jalutamine jne - no ei s
> oovi!
>
> Samuti on laps vastutus ja ma ei tea, k
> as ma soovin sellist vastutust võtta. Pole ka ühte
> gi kodulooma ega lille võtnud - ei soovi vastutust
> ja aega raisata.
>
> Kuna olen rahu ja vaikust a
> rmastav inimene, siis ÕU MAI GAAD ütleks viriseva
> väikese lapse peale. Mingis erilises lossis peaks
> elama, et laps silma (ja kõrva) all ei oleks. :) O
> len täielik pangalaenuvastane ja pole kindel, et e
> ttevõtlusest suudan sellise raha välja pigistada,
> et korralik suur "loss" osta.
>
> Naist mul ei ol
> e, kuid selle kõik ütleks kohe suhte alguses naise
> le välja ka - naine ise hakkab oma aega lapsesse m
> atma, mina väikese lapsega jännata ei viitsi. Võrd
> õiguslikkusest on mul sügavalt pohui. :) Šovinist
> olen ma nagunii ka. :)
>
> Samas mingi osa minust
> ikkagi tahab kuigipalju last. Vanuse kasvades see
> isu tõenäoliselt suureneb.
>
> Mida ma puhtavere
> lise šovinistina lapsega emade vaatamisest arvan,
> teise tondi kepilõbu üleskasvatamisest ja oma aja
> investeerimisest teise tondi järelkasvu, ei hakka
> parem kommenteerima. :) Siis oleks mingi teise ton
> di järelkasv veel minu naise ja minu vahel segamas
> . Ei saaks elada sellist elu, nagu paarid alguses
> omavahel elavad. Šovinistliku mölakana ütleks, et
> minu arvates on natuke alandav mehele teise keppar
> i kepilõbu kasvatada. Kui naine aga oleks lesk, si
> is see on hoopis teine asi.
>
> Pean naisi vastut
> avaks, millise tondiga nad lapse teevad. Naise val
> ik, millise piidri enda jalgevahele laseb. Kui las
> eb ennast panna jobul, kellel on oma järelkasvust
> suva, kes lendab nagu linnuke järgmise lilleõie ju
> urde - miks ma peaks naistele kaasa tundma? Oma lo
> ll pea on nuhtluseks, kui vastutustundetu ülelinna
> kepparist elumehega laps tehakse. Või joodikuga,
> või mehega, kes loomale jalaga annab, või mehega,
> kes sõna ei pea, kella ei tunne jne.
>
> Samas lo
> hutuseks naistele ütlen, et teised mehed pole nii
> hullud eksemplarid kui mina. Teistele on feministi
> de laterdamine võrdõiguslikkusest ja mehe rollist
> kodus kõvasti külge hakanud. :) Või on osadel mees
> tel nii raske naist saada, et seksi kindlustamisek
> s lähevad loosi ka lapsega naised ja eks nad siis
> kasvatavad mingi teise kepivennast tondi järelkasv
> u ning arvavad, et nad ongi mingid vinged isased,
> kuna naised kõrval kiidavad, et õige mees! Õiged m
> ehed ei näe selles probleemi! :)
>
> Aga ühte ma
> usun - kui mul oleks laps, siis vastutaks ma tema
> eest rohkem kui keskmine mees. Last kuhugi küla- v
> õi linnapeale ära ei unustaks, investeeriks aega l
> apse eluvaate suunamiseks ja loomulikult materiaal
> selt ka.
>
> Üldiselt panevad feministide jutud k
> odusest võrdõiguslikkusest, kodutööde võrdõiguslik
> ust jagamisest, lastega võrdsest tegelemisest jne
> mul lihtsalt pea valutama. Nagu näete, naised õnne
> ks ei kaota midagi, et minusugune šovinistlik siga
> ei tunne suurt soovi mõnel naisel järel joosta, e
> t siis naine ära kodustada ja koos pesa punuma hak
> ata.
>
> Kui ma aga peaks hakkama mõne naisega ko
> kku elama, siis enda vaateid ma ei varjaks. Ütleks
> kohe välja milline inimene ma olen ja eks edaspid
> ine on naise enda otsustada, kas ta sellise koopam
> ehega soovib koos elada.
Sa ilmselgelt ei taha last. Suurema lapsega niisama rääkimine on nagu sõbraga rääkimine, see pole siiski vanem olemine. Ka suurematega tuleb tegelikult probleeme ette.
Mina ei taha ka last, aga ei hakka üldse ette kujutama juhtumit, mis puhul oleks nõus. Et las mees kasvatab, elan üldse mehest eraldi, otsime välismaalt surrogaatema, mees maksab selle kinni jne. No milleks. Ma ei taha last, sest vajan väga palju omaette aega, mitte paar tundi päevas, vaid tund või paar päevas oleks see aeg, kus ma üldse suhelda suudaks ja sedagi mitte rohkem kui 3 päeva nädalas. Töötan omaette, ei suhtle ka töö käigus suuliselt ja vajan omaette ruumi, kuhu keegi ei tule. Muidugi ei saaks ma nii last kasvatada. Isegi kooselu ei taha, ei kannata, et mul pole oma korterit, kuhu keegi ei tuleks. Ei ole ju mõtet ette kujutada stsenaariumit, mida ma ise ei taha ja siis rääkida, milline naisšovinist ma olen.