Lugu on juba aastaid vana aga ehk paneb see mõnegi mehepoja mõtlema kas või korrakski.
Mul oli suhe ühe mehega, oli ta nüüd mis oli aga n.n. suhe kestis üle poole aasta ja sai otsa 10min.
Muigan siiani arusaamisi inimestel.
Olles paar kuud n.n. suhtes olnud hakkas mees rääkima mulle kuidas ma võiksin riietuda. Alustades pesust ja lõpetades üleriietega takka pihta soeng ja kosmeetika. Ei midagi ülemõistuse käivat ega ultra tegemist. Samas hinnaline ja stiilne. Täiesti normaalsed eelistused. Kuid nagu ma mainisin siis hinnaline.
Minule aga jäi see siiski klassi liiga kallis. Olen siiski üksikvanem ja eelistan oma võsukesi enesele. Ehk pole see päris õige aga nii see on ja teha pole midagi.
Olles veel kuid suhelnud istusime minu ühes lemmik kohvikus ja mõnulesime kui ta hakkas taas rääkima minu välimusest. Kuulates viisakalt ta ära ja tegin teatavaks oma arvamuse.
"Mitu krooni ta on investeerinud minu välimusse?"
Vastuseks oli segaduses pobin. Jätkasin.
"Teeme ühe asja selgeks. Nii kaua kui mina ise investeerin oma välimusse ja kosmeetikasse ei pruugi Sina suud selle kohapealt. Nii pea kui Sina hakkad ostma mulle seda võid arvustada. Sa pole kordagi teinud midagi et, see muutuks. Ainult räägid. Sooja õhu suust välja ajamisest ei muutu maailm soojemaks ega muutu ka Sinu ümbrus. Hakka ostma ja siis räägime edasi."
Kogu selle jutu ajal läks ta näost aina punasemaks ja punasemaks. Viha kees täiega. Siis ta tõusis ja röögatas üle kohviku.
"Ma ütlesin et, kõik naised on ainult raha peal väljas. Sina oled selle ehe tõestus. Värdjas mõrd selline"
Ja lahkus uksi paugutades.
Muigasin järele. Jõin oma kohvi lõpuni ja võtsin omaks teadmise et, olen raha ahne ja värdjas peale selle. No tore olen vähemalt keegi.