Tõesti kurb.

Ma 42 ja tunnen ka, et enam lootust pole neid sõnu kuulda. Viimane tõsisem suhe lõppes 11 aastat tagasi, pärast seda ainult 2 ühepoolset (minupoolset) armumist. "Parim enne" sai enne läbi kui kohale jõudis, et "parim enne" on üldse olemas.

diskvalifitseerisin kord mehe, kes eesti keeles vääratas vaid ühes fraasis, kuigi muus osas pettis täielikult ära, nii et vaid juhuslikult pihkusattunud passi tõttu (õnneks piisavalt vara!) sain teada, et ta on venelane

aga noh, ta polnud seksist kah eriti huvitatud, nii et...

vähemalt võin järeldada, et teemaalgataja on neid sõnu kunagi kuulnud vähemalt, kõigile pole sedagi õnne antud.

Lugesin poissmehe juttu selle kohani, "teeb n4ljast n4gu kui mehel midagi n4mmat kaasas on" ja siis jooksis juhe kokku. :)

Minu jaoks pole oluline, mis keeles ja kas keegi ilusaid sõnu ütleb, pigem on oluline, et mul on endal soov neid kellelegi öelda. Tunnen ma ju ikka ainult enda tundeid, õnnelikuks teeb armastus, mida ise tunnen.

Aga - igal omad prioriteedid.

Ma isegi ei tahaks selliste tühiste inimestega suhelda. Mingist prinsist valgel hopusel unistab inimene terve oma elu. Täitsa haige! Tunnen kaasa! "Keegi enam ei ütle mulle, et ta mind armastab" - jube, äkki on tegu kroonilise alkohoolikuga, need on pidevalt purjus ja enesehaletsusest nõretavad, et siis oma enesehaletsusele jälle viina peale kallata. Inimene on nii tühi kui tühi kartulikott. Sisutühi, ilma elu mõtteta. No ei suuda mõista ja ei taha ka.

Tegelikult selle teema üle ei maksa ilkuda. Me kõik ihkame armastust, aga ma kõik jääme ka vanaks.

vanaks jääme küll, aga elame me ju selleks, et mitte jääda 20 aastase tasemele. Kui see on juhtunud, siis pole inimene elanud õigesti, ta pole areneda suutnud, tal puuduvad õiged väärtushinnangud. kahjuks. tõde võib olla valus kuulata, aga tõde on tõde. ilkumisega pole siin tegemist vähimalgi määral. inimene tuleb siia ilma üksi ja läheb ka siit üksi ja kogu elu on tal aega end harjutada selle mõttega, et noorus on kaduv. sisemine hingerikkus aga ei kao iialgi, nagu ei kao armastus. armastus ei ole selline primitiivne nagu teemaalgataja siin ohkab - saaks meest, kes mind armastab. see on armastuse puudus, sisemine hingetühjus. armastus on sügavam, see on kogu inimese olemus, ja armastada võib kogu maailma nagu iseennast. kui ei ole seda pidanud oma elus oluliseks, siis nüüd hakata selle kallal vaeva nägema, mida mõni teine on kogu oma elu kogunud ja mille kallal vaeva näinud, on vast hilja, aga võib-olla mitte veel lootusetu.

poissmees Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> H4sti h4sti, j44gu sulle su 6igus. Mul pole sinuga
> vaidlemises peale v6i allaj44misega mitte midagi
> v6ita. Isegi kui ma pole su pessimismiga n6us. Aga
> samas 4kki olengi naiivne, vb kui sind paremini t
> unneks, siis n6ustuksin isegi - jep, shansid ei ol
> e sul kiita, vb ongi viimane rong sul l4inud.

No nii, poissmees nüüd näitasid oma nõrkust. Lasid ennast mõjutada, ärritusid ja kohe ründasid...:)

kui naine on terve elu kasvatanud lapsi ja andnud selleks kogu oma jõu, huvitav, kuidas tal meie kasinate võimaluste maal oleks üleüldse ülepea võimalik kuhugipoole 'areneda' nagu mõni siin väidab?

Mis te ohite. Ma pole neid sõnu kunagi kuulnud. Kõik mis ma kuulnud olen, on olnud halva tähenduslikud, a La kividega loopimine ja koerte kallale ajamine.

ma kunagi tutvusin ühe naisega, kes lihtalt lambist mingi hetk sõimama hakkas. siis ta ütles ka mulle kõige ebasiiramalt seda ja kukkus nõudma, et ma talle vastu seda ütleksin. väga jõhker ja ruineeriv oli, ei teagi miks ma nii kaua temaga suhtlesin.
siis aga kohtasin hiljem teist naist, kes oskas nii siiralt ja armastusega roppusid väljendeid kasutada, et ma uskusin et ongi tõeline armastus. kuigi ta armastust kunagi ei avaldanud.

Tekib küsimus, kas sa ise oled ikka mees ja kas teed vahet siirusel ja teesklusel.