Tööl põhimõtteliselt ei murra. Teadsin seda meest, aga ei tundnud. Hiljuti puutusime tööasjus lähemalt kokku, tundus, et see oli mõlemale väga tore päikseline kohtumine, aitasin teda, ta oli väga tänulik. Suur firma, palju osakondi, kuid kui enne kohtusime a la kord kuus kui sedagi, siis nüüd näen teda praktiliselt iga päev, kuid see pole kummagi poolt nii korraldatud. Ta naeratab ja käitub väga tähelepanelikult, kohvikus istub minu lähedale. Mõnikord vaatab kohmetult maha, kui kellegagi koos olen.
Nüüd naudingi neid väikseid põnevaid platoonilisi momente, nagu 17-aastaselt koolis :) Ei tahakski praegu enamat. Huvitav, et kas kui inimesed teineteisele meeldivad, satuvad nad kuidagi alateadlikult rohkem samaaegselt kokku? Selline mulje jääb :)