poetan kah vahele, et pole päris nõus sellega, et see eneseväljendus on -- pigem ütleksin,, et pidamatus (noh siuke meeste värk, teate:).
nojah, ilmselt on valdav enamus mehi muidugi sellised, kes kunagi ei kohku ja on endas kindlad ja valitsevad oma tundeid täiel määral ja nii edasi ja tõesti, aga -- nood vääega üksikud ülejäänud mehed (no ja ka naised) tunnevad vahel probleeme, mis altvööndist pärit ja mida mõistusega võib üsna masendavaks pöörata (s.t kui sissepoole pöörata -- kui väljapoole, siis on lugu muidugi banaalsem ja inetum ühtlasi). Ükski nimetatuist pole lahendus, muidugimõista. Seda enam on aga eriti piinlik, kui neid maapoolseid jõude osatatakse. Liiati kellegi poolt, kellel nende jõudude väljakutsumine käkitegu paistab olevat (n-ö 'tulid nüüd näitama et võid, jah...olen jah kole ja halb, toredalt näitlikustatud:[[[' vmt).
On juhtunud minugagi see inetu lugu, et mõtlesin, kuigi suutsin hambaid siiski osavalt risti paigutades vältida sõna pudenemist (mõistus jah pomises ka kusagil kaugel midagi ja kole raske oli kuulda; aga midagi targemat ta veretu seis ei võimaldanud ka välja pakkuda).
Ühesõnaga, on selliseid koledaid ja noilisi. Aga kole vähe, nii et väledad jalad viivad tuuletiivul kohe kindlasti kellegi täiesti kauni harmoonilise ja ohutu tulisesse embusesse. Muuseas, ma armastan seda tüdrukut endiselt väga (pehmelt väljendades!). Kui ei oleks, vaevalt mul oleks tulnud pähe nii palju põdeda ja niivõrd rajusegaseid mõtte(tuse)järgi ritta seada. Kui ma oleks selle välja ka öelnud, peaks ma endast muidugi veel vähem lugu ja ikka oleks üleliia; aga siiski: valikuvariandid olid sellised hästi lollid. (Põrgut, päris kole ju tegelikult, ma enam ei tee!)
Muuseas Näu, samune perekonnõpetuse õpetaja oli Sul vist asjalik -- ilus see lugu ei ole, aga samas on õigem seda teada, nii meestel kui naistel, eriti noortel, kes oma (või teise poole) raskeltallasurutavaid tunge millekski LIIGA isiklikuks kuradiks peavad.
üldiselt on elu muidugi lõbus ja päris tore, kas pole :)