eh...
olen terve oma elu olnud alakaaluline. peenike, kont, mõne jaoks ehk anorektik, mida iganes. igatahes peenike. söön korralikult, ma ütlen tõesti korralikult. (täpsustan, et kui mõne jaoks on kartul lõunal ja õhtul porgandike närida, korralik lõuna, siis ei pidanud ma seda silmas.)
Rinnad hakkasid kasvama mul siis kui sain 11. Ja enne kui olin 13 oli mul küljes 75c.
Otseloomulikult hakati mulle tunduvalt varem, kui vaja oleks olnud, tähelepanu pöörama. Naistarahvana ma otseloomulikult nautisin seda tähelepanu. Ja praeguseks.
Ma ei mäleta, et mul oleks sõbrannasid olnud. Siis kui kõik virisesid, et kellel laiad puusad, kellel pakkjalad, kellel väike rind, kes liiga lühike jne. Minul ei olnud millegi kohapealt kaasa viriseda. Olen peenike, rindadega, 172cm pikk.
Ja siis kui sõbrannatseti sain mina kuulda sellised lauseid - issand!! kui rõvedalt peenike sa oled!!
Võibolla olin natuke õnnetu, et omasugused(ehk virisevad neiud) minu seltsi ei tahtnud. Ja lõpuks ka veidike tüdinenud meesterahvastest, et nad minus nägid ainult kõndivat rinnapaari.
Aga tige,kuri,saamatu jne ma ei ole. Tegelikult, mida ma valetan. Ära tüütab see kadetsemine, näpuga näitamine, üldistamine. KÕIK peenikesed naisterahvad ei pea dieeti. Ei pinguta selleks, et olla peenike. Sama moodi ei sea KÕIK paksukesed endale elueesmärgiks- surra peenikesena. Ma ei tea siiani kaloritest mitte midagi, ma pole kordagi dieeti pidanud. Ja see, et ma tee sisse suhkrut ei lisa, ei pea töökaaslane kõrvalt mainima, et jälle dieet. Mulle EI MAITSE suhkur. Söön seda, mida tahan ja isuga. Ja olen rahul. Pole üldsegi mitte tige. Ei ole ka voodis lihtsalt kaunistuseks. Olen selline nagu olen, ja ärgu keegi kobisegu. Kui mehele midagi ei meeldi, siis on ta ise viriseja. Keegi ei käskinud, tal natukese liiga paksukesega või veidike liiga peenikesega koos elama hakata. Tõesti, kui midagi mõistliku öelda pole siis olgu vait.
(näed siis nüüd. ikka olen tige-peenike)