See on tõesti natuke ootamatu olukord, kui võhivõõras ligi astub ja tahab tutvuda. Minuga on seda korduvalt juhtunud. Ja ma tunnistan, et olgu see mees kuitahes võluv või šarmantne, ei usalda ma selliseid tutvumisviise, kuna tahaksin siiski enne otsest kohtumist temast mingi mulje kujundada. Olenevalt pöördumisviisist olen püüdnud viisakalt ära öelda. Kas vabandan, et kiirustan parasjagu kuskile, ootan kedagi või miks ka mitte: "Mul on parasjagu üks mõte pooleli, mille tahaksin omaette lõpuni mõelda." Tavaliselt ei järgne sellele ebameeldivat reaktsiooni, vaid vastuvabandus või naeratusega öeldud "Ehk siis mõni teine kord?"
Võib-olla hoidun sellistest kontaktidest võhivõõrastega seetõttu, et mu igapäevaelu ja töö on niigi täis suhtlemist. Ei taha ega jaksa siis juhuslikkusele rajanevat lisasuhtlemist enam. Hoopis teine asi on tutvuda näiteks reisil olles, kus tead, et pead nagunii nende inimestega mingi aja koos veetma ja hiljem saad ise valida, kas soovid ka pärast reisi kellegagi neist suhtlemist jätkata.
Kena mälestus on mul jäänud ka neist kordadest, kus täiesti võõrad noormehed on tänaval lilli kinkinud. Kui seda tehakse meeldiva hoiakuga, siis saavad nad ka minult naeratuse ja mõne lahke tänusõna.