Shovinisti nurgake
nn alimendid - teisest vaatevinklist
| lilleke rohus 28. jaanuar 2002, kl 18.09 |
to ehee
ei arvanudki,et kõik käivad, lihtsalt siit kujunes selline keskmine suht kõrgeks. Ja loomulikult on siin avameelitsemine igaühe sügavalt isiklik asi. Täitsa nõus Sinuga !
to d
100 protsenti nõus, kui pole, siis pole. Seda olekski tahtnud teada, et kuidas, kas ka üle varju hüpatakse, ja kas siis eelmised lapsed paremad on, kui praegused jne. Eelpool keegi lausus ka seda, et oleks suht ebaõiglane, kui eelmisest abielust lapsed elaksid "priskelt", kuna on välja nõutud ülemäära suur summa, ja praegu elab mees nö peost suhu...
Teema üle võiks arutleda ilmselt lõputult, ja alati on nõnda, et naine arvab liiga vähe saavat ja mees, et naine saab piisavalt. Ja vist jäävad ka probleemid, et kuidas ja kui palju naine seda raha kulutab. Igavene dilemma.
ei arvanudki,et kõik käivad, lihtsalt siit kujunes selline keskmine suht kõrgeks. Ja loomulikult on siin avameelitsemine igaühe sügavalt isiklik asi. Täitsa nõus Sinuga !
to d
100 protsenti nõus, kui pole, siis pole. Seda olekski tahtnud teada, et kuidas, kas ka üle varju hüpatakse, ja kas siis eelmised lapsed paremad on, kui praegused jne. Eelpool keegi lausus ka seda, et oleks suht ebaõiglane, kui eelmisest abielust lapsed elaksid "priskelt", kuna on välja nõutud ülemäära suur summa, ja praegu elab mees nö peost suhu...
Teema üle võiks arutleda ilmselt lõputult, ja alati on nõnda, et naine arvab liiga vähe saavat ja mees, et naine saab piisavalt. Ja vist jäävad ka probleemid, et kuidas ja kui palju naine seda raha kulutab. Igavene dilemma.
| ehee 28. jaanuar 2002, kl 20.12 |
| Tova 29. jaanuar 2002, kl 12.14 |
Toetan Namedi. Kui ma ise leian teise, jätan mehe maha ja kolin lapsega mujale, siis ma ei hakka ju ometi mehelt, kelle ma ise teise pärast maha jätsin, alimente nõudma. Sel juhul oli ju pere lõhkumine minu teene ja ma pean oma tegude eest vastust kandma.
Kui äramineku põhjus on näiteks abikaasa truudusetus, väärkohtlemine vms, siis on teine lugu. Aga et leian uue, jätan vana maha ja nõuan vanalt pappi?!? Issand, kui mugavaks ma siis oma elu teeksin. Ja kui nõme see oleks. Minu otsus-minu vastutus.
Kui äramineku põhjus on näiteks abikaasa truudusetus, väärkohtlemine vms, siis on teine lugu. Aga et leian uue, jätan vana maha ja nõuan vanalt pappi?!? Issand, kui mugavaks ma siis oma elu teeksin. Ja kui nõme see oleks. Minu otsus-minu vastutus.
| kersti 29. jaanuar 2002, kl 12.30 |
Tova, mina arvan, et kui sina jätad oma mehe maha, siis on see tema süü, mitte sinu. Millegipärast on alati niimoodi, et kui naine kurdab, et ta mehel on armuke, siis on esimene asi, mis öeldakse, et ju sa siis ei suutnud mehele pakkuda seda mis ta vajas. Mis minu arvates on üldjuhul õige. Nii ka vastupidi. Nii et lähtudes sinu teooriast on mees teie lahkuminekus süüdi ja peaks seega kandma kogu vastutuse.
Iseasi muidugi, et ma ei saa aru, mis see vanemate jagelemine lapsesse puutub. Laps vajab mõlma vanema toetust, nii materiaalset kui moraalset. Väheste rahaliste võimaluste pärast kannatab minu arvates eelkõige lapse areng (huviringid, keeltekoolid jm.harrastused) ja miks peab laps kannatama sellepärast, et vanemad oma abielu lahutades on süü ära jaganud ja selle väljundiks valinud lapse heaolu.
Iseasi muidugi, et ma ei saa aru, mis see vanemate jagelemine lapsesse puutub. Laps vajab mõlma vanema toetust, nii materiaalset kui moraalset. Väheste rahaliste võimaluste pärast kannatab minu arvates eelkõige lapse areng (huviringid, keeltekoolid jm.harrastused) ja miks peab laps kannatama sellepärast, et vanemad oma abielu lahutades on süü ära jaganud ja selle väljundiks valinud lapse heaolu.
| Tova 29. jaanuar 2002, kl 12.35 |
| kersti 29. jaanuar 2002, kl 12.40 |
| Tova 29. jaanuar 2002, kl 12.57 |
| ehee 29. jaanuar 2002, kl 12.58 |
mina küll ei arva, et kui mina peaksin oma meha maha jätma, siis oleks mu mees selles SÜÜDI
süüa on enamasti ikka kahepoolne, otsuse aga teeksin mina, milleks siis meest süüdistada
ja aru ma ei saa, Kersti, mille all laps peaks kannatama? jutt käis siin alimentidest
ei ole raha kedagi õnnelikuks teinud ja ei tee ka edaspidi
raha vähesus võib vahel teha õnnetuks, kuid egas seepärast elu seisma jää
niiviisi lapse nimel rahapärast kemplemine on minu arust äärmiselt väiklane (oma materiaalsete õiguste taganõudmine üldisemalt)
süüa on enamasti ikka kahepoolne, otsuse aga teeksin mina, milleks siis meest süüdistada
ja aru ma ei saa, Kersti, mille all laps peaks kannatama? jutt käis siin alimentidest
ei ole raha kedagi õnnelikuks teinud ja ei tee ka edaspidi
raha vähesus võib vahel teha õnnetuks, kuid egas seepärast elu seisma jää
niiviisi lapse nimel rahapärast kemplemine on minu arust äärmiselt väiklane (oma materiaalsete õiguste taganõudmine üldisemalt)
| ehee 29. jaanuar 2002, kl 12.59 |
| kersti 29. jaanuar 2002, kl 14.08 |
Süü süüks, see on igaühe oma nägemus asjast.
Mis lastesse puutub, siis kas sinu arvates, ehee, ei peaks naine üldse oma lapsele elatusraha nõudma, sest see on väiklane?
Kui naisel on raha niipalju, et isa alimendid enam midagi juurde ei annaks, siis muidugi, aga tavaliselt see nii ei ole. Mina tean last, kes ei saa sõprade sünnipäevadele minna, sest lihtsalt kingiraha ei ole. Ja ema on nii uhke, et isa käest alimente ei nõua, mitte et ema kogu raha enda peale kulutaks, vaid maailmas on olemas asjad nagu miinimumpalk ja töötus jms. Ja laps ju kannatab sellepärast. Antud juhul sotsiaalselt. Ja kui trenni ei saa rahapuudusel minna, siis kannatab lapse tervis, sest kooli kehalist on liiga vähe jne. Ja muidugi, ema vastutab, aga emaga koos kannatab ka laps. Ja sellest ma aru ei saa. Kas ma nüüd selgitasin arusaadavalt?
Mis lastesse puutub, siis kas sinu arvates, ehee, ei peaks naine üldse oma lapsele elatusraha nõudma, sest see on väiklane?
Kui naisel on raha niipalju, et isa alimendid enam midagi juurde ei annaks, siis muidugi, aga tavaliselt see nii ei ole. Mina tean last, kes ei saa sõprade sünnipäevadele minna, sest lihtsalt kingiraha ei ole. Ja ema on nii uhke, et isa käest alimente ei nõua, mitte et ema kogu raha enda peale kulutaks, vaid maailmas on olemas asjad nagu miinimumpalk ja töötus jms. Ja laps ju kannatab sellepärast. Antud juhul sotsiaalselt. Ja kui trenni ei saa rahapuudusel minna, siis kannatab lapse tervis, sest kooli kehalist on liiga vähe jne. Ja muidugi, ema vastutab, aga emaga koos kannatab ka laps. Ja sellest ma aru ei saa. Kas ma nüüd selgitasin arusaadavalt?
| Timmu 29. jaanuar 2002, kl 14.55 |
| Feliks 30. jaanuar 2002, kl 08.06 |
| mina 31. jaanuar 2002, kl 16.14 |
| ehee 31. jaanuar 2002, kl 18.11 |
Kulla kersti
mina ei räägigi sellest, et iga hinna eest iseseisvalt ja ilma alimente nõudmata tuleks lapsi kasvatada - oleneb vääga palju lapsevanematest ikka, nende suhetest ja suhtumisest lahku mineku järgselt jne
ei ole ju mõtet ka iga hinna eest neid alimente taga ajada - see hind võib lõppkokkuvõtteks liiga kalliks osutuda
kas terve mõistus ei ütle siis, mis lapsele parem konkreetses olukorras
mis juhtuda võib kui (oma uhkust alla surudes) alimentide väljanõutamise lõpuks on laps(lapsed)
isaga "nugade peal" elu lõpuni ja pidevalt olla "kahe tule vahel" (ema ühelt poolt ja isa teiselt poolt)
no ei hakka siia rohkem näiteid tooma
kusjuures kui on tegemist sellise suure uhkusega, nagu sa kersti siin välja tood, siis enamasti on suure uhkusega inimesd üsna rumalad ja "lühinägelikud" ning ei oska olulisel ja ebaolulisel vahet teha
sellisele lapsele jääb üle ainult kaasa tunda, kelle ema ei ole võimeline midagi välja mõtlema, et laps ikka sõbra sünnipäevale saaks minna (kingiks-ei pea ju palju kulutama-on vägapalju võimalusi sõbrale rõõmu valmistada)
mina ei räägigi sellest, et iga hinna eest iseseisvalt ja ilma alimente nõudmata tuleks lapsi kasvatada - oleneb vääga palju lapsevanematest ikka, nende suhetest ja suhtumisest lahku mineku järgselt jne
ei ole ju mõtet ka iga hinna eest neid alimente taga ajada - see hind võib lõppkokkuvõtteks liiga kalliks osutuda
kas terve mõistus ei ütle siis, mis lapsele parem konkreetses olukorras
mis juhtuda võib kui (oma uhkust alla surudes) alimentide väljanõutamise lõpuks on laps(lapsed)
isaga "nugade peal" elu lõpuni ja pidevalt olla "kahe tule vahel" (ema ühelt poolt ja isa teiselt poolt)
no ei hakka siia rohkem näiteid tooma
kusjuures kui on tegemist sellise suure uhkusega, nagu sa kersti siin välja tood, siis enamasti on suure uhkusega inimesd üsna rumalad ja "lühinägelikud" ning ei oska olulisel ja ebaolulisel vahet teha
sellisele lapsele jääb üle ainult kaasa tunda, kelle ema ei ole võimeline midagi välja mõtlema, et laps ikka sõbra sünnipäevale saaks minna (kingiks-ei pea ju palju kulutama-on vägapalju võimalusi sõbrale rõõmu valmistada)
| mina 01. veebruar 2002, kl 13.10 |
| laps 02. veebruar 2002, kl 22.43 |
ei ole need uued isade naised nii omakasupüüdmatud midagi. ise olen nüüdseks juba oma palgale saanud lahutatud vanemate laps. alimente minu ema kohtus ei nõudnud (kohtusse mindi, sest isa muidu lahutust ei andnud), raha võitles välja isa advokaat (emal ei olnud juristi palkamiseks raha),iroonia missugune -500 eeku mulle ja mu õele. isa uus naine nägi aga head võimalust oma korter ära remontida ega varjanudki oma vaenulikku suhtumist meie suunas. imelik oli isaga salaja kohtuda, sest kui uus teada sai oli pärast kodusõda. viimasteks jõuludeks tegi ta meile kingituse: pudel kõige odavamat shampooni ja tükk pesuseepi (isa saab 10 000 - 20 000 palka pluss komandeeringud)
jätame talle hambaorgid ja jaladeodorandi kinkimata, aga...
isa, ma arvan ei teagi, mida kingiti, sest tal pole aega et ise kinke otsida.
nijet mõelge, uued ja vanad kaasad veits lastele ja klaarige asjad täiskasvanulikult ja valtult
jätame talle hambaorgid ja jaladeodorandi kinkimata, aga...
isa, ma arvan ei teagi, mida kingiti, sest tal pole aega et ise kinke otsida.
nijet mõelge, uued ja vanad kaasad veits lastele ja klaarige asjad täiskasvanulikult ja valtult
Lisa postitus