Kulla Juhan.
Poolteist aastat kooselu on ikka selline asi, mida nii kalendrist maha kustutada ei saa. Ja kindlasti oli ilusaid aegu ja asju, mis veel aastaid hiljem meelde tulles naeratama panevad. Ja te teate teineteisest palju, nii muredest kui rõõmudest. Ja teil on ühiseid sõpru, kes teist mõlemast hoolivad. Jne jne.
No ja fakt on see, et "lovers always come and lovers always go, and no one's sure who's gonna start today walking away". Sama hästi oleks võinud sina mõne "sädeme" otsa sattuda, eksole.
Kui tüdruku sõprusepakkumine oli tõesti siiras, siis ära solva teda, vaid oota, kuni viha ja kibedus üle läheb, ehk suudad siis selle vastu võtta. Exid on tegelikult pagana head sõbrad! noh, koos läbielatu, teineteise tundmine jne, ja kes meist ei vajaks sõpru.
Viha ja kibedus tuleb välja elada ja selja taha jätta - muidu hakkad oma kannatusi perversselt armastama.
Juhuslikult ma tean, millest räägin. Minu exelukaaslane, kelle juurest ma minema kolisin mitte kellegi pärast, vaid sest lihtsalt armastus sai otsa... mängis arusaajat sõpra niikaua kui veel oli lootust, et ma tagasi lähen, kui see lootus aga kadus, hakkas mul kätega kallal käima. Midagi ta sellega ei saavutanud, aga kõige hullem on see, et nüüd on ta minu jaoks eluaeg naisepeksja ning kõik ilusad mälestused on... seal kohas. Ebasiirus hakkab ajude peale - minu point on, et ela oma tunded välja kedagi solvamata ja mine siis sirge seljaga edasi.