njah, lihtne on õpetada... minul endal ei ole tegelikult üldse sõnaõigust sellel teemal, teoritiseerida on lihtne.
Ühes asja olen küll veendunud, see et selliseid asju läbielanud inimesed ei julge rääkida, me oleme ise selles süüdi. Meie all pean silmas ühiskonda. Olen ise siin ja seal ringiliikudes täheldanud suhtumist: "ma ei taha selles tmidagi kuulda, minuga nii ei juhtu, ise oli süüdi et temaga juhtus," Ühesõnaga enemasti parastatakse või siis ignoreeritakse (pistetakse pea liiva alla ja ei tehta väljagi) Ja sellist suhtumist olen näinud kahjuks nii naissoost kui ka meessoost isikute poolt.
Selle kõige asemel tuleks toetada kannatada saanud inimesi (mitte haletseda) Ja otseloomulikult tuleks ka seadusi ümber teha, minu andmetel on 80% hektel kehtivast kriminaalseadustikust pärit 1963. aastast, no krt.
Kahju kui vanemad ei ole ka just kõige mõistvamad. Endal on mul selles suhtes vedanud vanematega, et kui ma üsna väike olin (6 aastane), siis vanemad lugesid mulle sõnad peale: "Me oleme alati Sinu poolel, ükskõik mis ka ei juhtuks, julge alati koju tulla, mei süüdista Sind kunagi"
Kui paljudele on üldse vanemad sellist asja seletanud :( ?