Kõige õigem tegu oleks järgi proovida vahel juhtub nii et mõned paarid ei saagi hoopis lapsi sest neile pole lihtsalt seda nende kooseluks antud.Nii et proovige.

Hämmastav, kuidas mõni pingutab selle nimel et last mitte saada....kui teised ei saagi saama, kuigi tahavad niiväga:(

to Feliks
Kas need kes ei taha peaksid siis sünnitama neile, kes ei saa lapsendamiseks? Meestele tundub muidugi kõik väga lihtne. Sünnitamine see on ju kukepea.

ei see laps meest kinni ei hoia, kui ta teistesse minna tahab ja kui armastab, siis mõistab ja maha ei jäta, hoolimata sellest, et sa talle last ei sünnita.

armastust millessegi sõltuvusse panna on üldse vale ja soov peab olema ühine.

aga küsi, kas mees oleks valmis lapsega 3 aastat kodune olema, et sa saaksid peale sünnitust oma eluga jätkata?

see on kindel, et laps ei hoia meest kinni. Aga teistpidi: kui midagi inimene väga tahab, midagi, mida saab anda ainult elukaaslane, ja seda ei anta, siis hakatakse reeglina mõtlema uutele võimalustele. Vaata kasvõi siitsamast näiteid, palju tühisemaid põhjusi uute otsimiseks: näiteks mees ei kiida piisavalt, mees liiga hea,....

Pille: ei pea...ma niisama retooriliselt küsisin - vastust soovimata...et tõdesin, kuidas laps osutub tõhiseks asjalikuks väärtuseks...me tahame teda või siis ei taha mitte...omistame talle väärtust, mõni ootab-loodab igavesti teda, mõnele tuleb ta ootamatu ebameeldivusena....looduse poolt on ka inimeseks nimetatud loomaliigile antud ju paljunemisinstinkt justkui....ei pea kommenteerima, ma lihtsalt mõtisklen kirjalikult.

to Feliks
Ma ei mõelnud ka midagi halvasti:). Lihtsalt lugesin ja näh, aju lihtsalt sünteesis mõtte, mis lausa iseenese trügis siis ka.

Pille: ega ma arvanudki, et Sa halvasti mõtlesid...ja ega see mõte halb polnudki ju...päris praktilise mõttena tundub:)))))

aga mis siis saab kui ma pean pärast kahte last üksi kasvatama?? Minu arust võib naine lapse saada ainult siis kui ta on veendunud et ta suudab teda vajaduse korral üksi kasvatada :)

JUta: et ju küsid minult jah
a vatsan Sulle hoopis vastuküsimusea..a mis sis saab kui juhtub hoopis miskit muud, või kolmandat või neljandat. Jah ma tean, et see emasloomale (inimene ju kah loom ja naine just see emane loom) üks olulisimaid küsimusi, et kas järeltulijad saavad ikka üleskasvatatuks. Vaat seehetk, et naine äkki enam ei suuda last üksi kasvatada võib saabuda suvalisel hetkel..ma ei hakka neid näiteid parem tooma, küllap aimad, mida mõtlen. Kas siis naised peaksid sünnitamise lõpetama? Absurd ju?

Ma pole yhtegi yksikema veel näinud koos lastega kusagil suremas, sellepärast et mees nad hylgas. On jah ette tulnud et nad hakkavd isegi paremini elama kui oleks ka mees kõrval olnud.Ja pealegi pole sa ka vanur kes ei võiks veel synnitada. Kui leiad et see on väga kole ja ei soovi enam ise synnitada tee keisri lõige.

on küll absurd. Aga miks ma pean riskima kui ma ise ei soovi. Tegelikult on lapse saamine ja kasvatamine suht isekas tegu. Minu ego on selle koha pealt rahuldatud. Ja ma rääkisin talle sellest et ma lapsi rohkem ei taha siis kui me kokku saime. Ise ta loodab selle peale et ma meelt muudan.

Juta: noh kui ikka ei soovi, kes see ikka Sind vabatahtlikult sundida saab.Ja ju ega te saagi, kui ta Sind ümber ei räägi...ja maailmalõppu sest ei tule:) Reeglna (kui nn "õnnetusjuhtumid" välja arvata) viks ju lapse saamine olla kahepoolse kokkuleppe (ja mis ilusad asjad sinna veel juurde käivad) küsimus...on old ju ka juhuseid, kus kokkulepe on vaid ühepoolne - naisel ses suhtes teatud eelis:))

Mina arvan, et ühine laps on igal juhul armas ning toob lisarõõme. Ja need kaaluvad kindlasti üles mured ja kartused. Laps ei saa ega tohigi olla manipuleerimisvahendiks või garantiiks suhtele, kuid uued mõõtmed annab see küll- kõigile pereliikmetele. Ja seda siis parimas mõttes:)

No ma ei saa aru, kui paljust see naine siis ikka loobuma peab kui lapse sünnitab, eriti kui perekond on materiaalselt kindlustatud. Naisel on ju võimalik minna varem tööle kui 3 aasta pärast. Minu tuttavad on kõik läinud 2 kuu kuni 1,5 aasta pärast (nüüd tahavad kindlasti kõik öelda, et lapsel on kauem ema tarvis). Lapsel on lähedast inimest tarvis, kasvõi hea ja hoolitsev hoidjatädi. Tunduvalt parem kui frustreerunud ja rutiinist tigedaks muutunud ema hommikust õhtuni kodus.
Mõtle niimoodi, et võib olla sinu mees suudab kuidagi praegu sinu soovi või mittesoovi aktsepteerida, aga kui tal näiteks 7 aasta pärast mõõt täis saab? Siis pole sina enam võimelinegi talle last sünnitama, aga sinust paarkümmend aastat nooremaid naisi on kuhjaga, kes tahavad endale ilusat kodu ja lapsele armastavat isa.

Mul ka tuli sellise probleemiga kokku puutuda,kunagi.Esimesest abielust laps,leidsin mehe(v6i 6igemini tema leidis minu) kes oli ka lahutatud,aga lapsi polnud.Elasime ja elame siiani koos ja turvalislt.Siis kui tema yhist last tahtis,siis olin mina liig ettevaatlik,et jalle mitte lapsega (siis juba kahega) yksi jaada.Mis mehel yle jai,ikka leppis kuigi tahtis oma last ka.Nyyd kui minul nagu vanus ei luba,nyyd tahaks mina ise et oleks ikka olnud kaks last vahemalt.Lastel koos parem kasvada,ka taiskasvanuna ei pea 6hkama,et pole vendi ega 6desid,kellega oma muresid jagada.
Kahte last on kergem kasvatada kui yhte.Tean nyyd seda kyll,aga tagantjargi tarkusest mis midagi ei muuda,kahjuks hilja.Ei taha pensionarina istuda lastevanemate koosolekul koolis,kus v6iksid olla vanaema rollis,noored emmed ymberingi.
Nii et arge m6elge kaua naised.Mina kahetsen!

Bioloogiline järeltulija on töesti vägagi oluline, eriti sellisel puhul kui köik muu on harmooniline. Mujal maailmas esineb sagedasti isegi esmasunnitusi 40-neslt. Leian, et mida varem järeltulija muretsemisega alustada on see tulevase lapse seisukohast parem.

Anne ja Juta on vist üks ja sama isik? Kui kaua Sa oma praeguse mehega koos oled elanud? Mul on ka laps eelmisest abielust, praeguse mehega elan koos kuuendat aastat. Tema sooviks oli samuti mult laps saada, kuid ma ei tahtnud justnimelt materiaalse kindlustamatuse tõttu uut last. Oma lapse kasvatasin üles üsna rasketes tingimustes ja mind hirmutas mõte, et mis siis saab, kui jälle pean üksi hakkama saama.Praegune mees on minust ka hulga vanem, kui laps sünniks, oleks mees talle nagu vanaisa.Olen talle ka öelnud, et lapsetegemise peale oleks pidand varem mõtlema, kui tervis korras,nüüdseks on rong läinud.
Arvan, et kui mees tahab järglast, siis tuleks selle peale mõelda ja tegutseda enne 40-ndat.

to ylenna: ei ole üks ja sama isik. Mind lohutab praegu vähemalt teadmine, et me võime lapse saamist vabalt vähemalt 5 aastat edasi lükata. Ma veel nõnna noor(26) ja mees ainult mõned aastad minust vanem. Koos olema nii üldises plaanis vaadatuna vähe olnud nii umbes 1,5a ja päris koos ei ela veel oma kodu puudumise tõttu. Põhiline probleem on selles, et ma usun tõesti et mu mees oleks suurepärane isa kui ta juba "võõrale lapsele" nii hea isa on. Muidugi vahe on selles et minu laps ei ole enam selline abitu imik ja kõige rasek on minuarust see aeg kuni 2a-ni