tuli sellest naine lapsega teemast kysimus et kuidas naised suhtuksid mehesse kes kasvatab last yksi?naine surnud,minema läinud...voi siis lahutatud ja lapsed naise kasvatada ..et kas lastetul mehel on rohkem eeliseid kui lapse/lastega?

ma lausa otsin lapsega meest. mitte, et ma ise synnitada ei tahax/julgex, aga yxi last kasvatav mees on suisa imetlusväärne. Üksikemadega ollakse harjunud, neid on ju nii palju, aga üksikisad on haruldus. See, et mees suudab yksi last kasvatada minuarust näitab, et see mees julgeb võtta vastutust (kahjuks on selliseid mehi kah vähe).
Aga üks hirm (mingil määral ka kogemus) seoses üksi last kasvatava mehe suhtes ikkagi on. ja selleks on, et kui laps on juba piisavalt vana, võib tal tulla probleeme nn. "võõra emme" aktsepteerimisega. aga no, kes ei riski, see shampust ei joo.

Minule meeldiks ja sobiks küll. Eriti, kui tal peaks tütar olema, sest poiss on omal olemas. :)
Tegelt muidugi vahet pole, meeldiks ikkagi.

Muinasjutte kurjast võõrasemast teate? ;)

mul emal oli tema nooruses juhus kus mees pisikese lapsega tegi abieluettepaneku-et kasvataksid koos ta lapse yles jne...aga tema ytles otse et ei suudaks vöörast last omaks votta...et tahaks ikka OMA...

No miks lapsega mees sis ligitõmbav pole...nii ilus ja selge on see, et nad ei saa hakkama..nii hea emalikust üles näidata:)))

Feliks: ära aja hullu jttu nüüd! Mis emalikus siin... :)
Ja lapsega mehe puhul (minul vähemalt) sellist mõtet küll pähe ei tuleks, et nad ei saa hakkama. Mis see konkreetselt on, mis sellepuhul meeldib või meelitab, seda ei oskagi öelda.

Veider küll - viimasel ajal olen tutvunud lausa KAHE üksi last kasvatava mehega.
Mis puutub lapse olemasolusse ja üksi kasvatamisse, siis sellest ei muutu mees küll ei atraktiivsemaks ega ka vastumeelsemaks.

Chameleon: Ega see mõte peagi pähe tulema....see on alateadvuses...naine=ema. :)

algul tundub põnev aga päriselt pole selles midagi head.
võõras ei saa kunagi omaks, vaid võib muutuda aja jooksul hoopis vastikuks.
muinasjutt kurjast võõrasemast- ma saan sellest võõrasemast ka aru.
mis huvi on kasvatada kellegi teise naise last???
kes mehele veel igapäev meelde tuletab oma endist naist.
kui see juhtub veel tütar olema on tunne, et ta armastab on endisenaise väikest varianti!

Feliks: Ei vaidle vastu, kes seda teab, mis mu alateadvuses toimub. Aga oma lapse puhul on seda emalikust ja hoolitsemist niigi palju saanud, et meeshinge poolt sooviks rohkem, et keegi hoopis minu eest hoolitseks. :)

teanmisräägin: Igaüks rääkigu enda eest (isegi, kui teab mis räägib)! Minul oleks küll ikka päris kama, kes või mis selle lapse ema siis oli. Ehk on meestel see probleem, et naise väike põnn on liiga isa nägu jne. Endal suva, mis nägu ta laps oleks. TEMA laps ju! Kui sobib tema, sobib ka tema laps mulle.

egoistiga 100% nõus! alati imestan neid, kes ei suuda kedagi peale oma veresugulaste omaks võtta. inimene on inimene, nii väike kui suur - neid on sümpaatseid ja ebasümpaatseid. ise mõtlen hoopis, et kas suudaksin armastada oma lihast last, kui temast peaks kasvama selline inimene, kelle põhimõtted minu omadega vastuolus - vot see on küsimus.
võõras inimene, ka laps, muutub lähedaseks siis kui ta on oma olemuselt sümpaatne.

Oli kord juhus, kus teada saades,et mehel on teise naisega laps, muutis see mu huvi ta vastu 0-lähedaseks.
Mulle lihtsalt ei meeldi see mõte,et pean nägema pidevalt meeldetuletust mehe eelmisest suhtest (lapse näol).
Vabu ja lastetuid mehi on õnneks veel piisavalt-milleks endale võõraid kohustusi kaela võtta.
Aga see on ainult minu arvamus.

Chameleon: olen sattund korduvalt pealtkuulma (olen ikka suht sageli sattund naiste (töö)seltskonnas viibima, sealsed killud just ses stiilis vaat kuitubli mees, kuidas kasvatab last - mis see naine küll mõtle endast, et mehe-lapse ilma hoolde jätt, kuidas nad küll hakkama saavda" ja sest jutust kõlab läbi päris paras annus emaliku hoolitsust ja-muret....ja mul jälle põhjust irvitada...tasub oma kaasal kodunt päevaks eemal olla ei jõua neid telefonikõnesid vastu võtta, et kuidas ja mida süüa tuleb teha ja kuidas näljas ola ei tohi mitte:)))

to Valeria:
ma olen sinuga 100% nõus.
no kui ikka ei ole see laps armas mulle, miks ma siis peaksin oma vaba aega raiskama, et kasvatada teise naise last, kes oma vaba aega mujal kasutab.

eksole, et muidu oleks igavesti hea mees, aga laps on see, mis eemale lükkab...raiskame aega tema last last kasvatades või siis meenutab tema eelmist suhet...imelik, et sellised küsimused ei teki meie noorikutel, et mees on järsku kellegagi enne teda just selles voodis olnud või et maja/korter, kuhu sind viiakse, on oma jalaooga, ja selle peale tuleb aega raisata. Krt, ühised tegemised on need mis tekitab meie tunde. Samuti on laps see, kes on ühine, aga mitte ajaraiskamine.

endale väga meeldiks mees lapsega. et enne peab muidugi mehega tõmme olema. eriti meeldiks mulle kui ta laps veel minu lapsega üheealine oleks (aga pole ka vanema/noorema vastu midagi). nii tore oleks koos kasvada.

to valeria: õnneks eksisteerib meeste puhul ka variant, et sa seda teada ei saagi. et parem või?

Feliks: Mina olen siis vist lihtsalt veel liiga noor ja ei oska mehi nii emaliku pilguga seirata. Olgu nad siis lastega või ilma. Ja kõige väiksem mure mehe puhul, kellel käed-jalad küljes, oleks see, et kas tal ikka kõht täis on. :)
Aga muidu meeldivad mulle lastega mehed ehk sellegi poolest rohkem, et nad nagu mõistavad ka lastega naisi rohkem. Nad juskui teavad ja saavad hoopis paremini aru, kuidas ja mis põhjustel lapsed sünnivad, ega pea neid mingiks "tüsistuseks" asja juures, nagu enamus vabu ja vallalisi, vaid näevad lapsi elu loomuliku osana.

Ma toon Teile ühe näite tõsielust, see on seotud minu parima sõprannaga.
Nimelt sai ta tuttavaks mehega,kelle kasvatada oli kaks last üks 12 ja teine 5 aastane, sõprannal endal oli ka poeg 5 aastane. Alguses oli kõik ilus ja tore, mehe lapsed said endale ema ja sõpranna poeg endale isa. See oli niikaua kui tuli esimene kokkupõrge. Sõpranna tuli nuttes mu juurde ja ütles, et ei saa hakkama, sest mehe lapsed väldivad teda ja ei kuula tema sõna, kui saavad mingi lollusega hakkama, siis jooksevad kohe issi juurde ja ajavad oma teod sõpranna lapse kaela jne.
Pikemalt ma kirjutama ei hakka aga kokkuvõttes nii palju, et nüüd on neil selline perekond, et mul on minu lapsed ja sul on sinu lapsed.
Sellist elu ei soovitaks vihavaenlaselegi.

Chameleon: ega sa pole tavaline keskmine naine kah..keskmine naine satub siia harva...ja sis pole tal kah suurt palju öelda...kui sis aint stamparvamusi visata...aga need mu toodud ongi ju stampavamused.

TO mina ka: miks see nii hirmus elu on, et mul on minu ja sul on sinu ja meil on meie lapsed? Et võõrad teenagerid ei kuula sõna? Kamoon, isegi omad ei kuula sõna. Mis seal nii hirmast on?

hakkasin motlema et koik mehed kes last yksi kasvatavad-need keda mina olen kohanud -tunduvad kuidagi imelikult tossikestena...

Feliks: seda oli kuidagi imelik lugeda...tavaline keskmine naine...ja tavaarvamus ja... ja et siin on tavapäratumad ja keskmisest erinevamad ...nooh see oli nüüd üldistus, mida Sinu suust poleks küll oodanud kuulda...:-)
pealegi on mu meelest piisavalt stamparvamusi, milledel tõepõhi all on... ja millede põhjal me kõik elame:-)

to: Plaah

-"Krt, ühised tegemised on need mis tekitab meie tunde. Samuti on laps see, kes on ühine, aga mitte ajaraiskamine."-

asi ongi selles,et kui tegu on TEISE NAISE lapsega,siis see laps ei oleks minu ja mehe ÜHINE.Iga naine tahab ikka oma mehega oma lapsi,mitte "taagaga" meest.
Suhte algfaasis tulebki vaadata ja vaagida,kas selle mehe omadused vastavad su standardile või mitte (olen välja praakinud mehed,kes abielus olnud või kel eelmisest suhtest laps).Tihtipeale näitab lapse olemaolu ja eelmise suhte lahutamine seda,et inimene on püsimatu,ei oska suhteid hoida(kui just lesestunud mehega tegu pole või naine ära ei jooksnud)ja väärtustada perekonda.Ma küll sellist meest ei tahaks.

Valeriale. Miks sa praagid välja varem abielus olnud mehed? Kui saad öelda? Mina just vastupidi vaatan ainult lahutatuid-leski, sest kui ikka mees on veel vallaline ja mingi 32-35 aastat vana, siis on mu meelest neil miski viga küljes. Eriti jõhker, kui on emaga koos elanud kogu aja...

Tix-iga nõus. Vaatan samuti teatud vanude ületanud vallalisi mehi natuke kõõrdis pilguga. Ju siis olen niivõrd vanamoodne, sest samuti vaatan natuke kõõrdi ka üle kolmekümneste naiste poole, kellel veel ühtegi last ei ole.
Jah, tean, et tänapäeval uued tuuled ja trendid ja mis iganes!
Kuid minule on paljudki meesterahvad samad sõnad lausunud, et nad vaataks mind just siis imelikult, kui minu vanuses mul last veel ei oleks.

Gita: ma irvitangi ju:)

Valeria:
*Tihtipeale näitab lapse olemaolu ja eelmise suhte lahutamine seda,et inimene on püsimatu,ei oska suhteid hoida* - ei ole alati nii!
1 mu sugulane, kel 5 last, kasvatas neid üksi, sest naine laskis jalga, noorim oli siis 5-aastane, vanim 15-16, mässas mees mis mässas, selline elu käis tal üle jõu ja möödunud kevadel käisin 46aastase mehe matustel...
1 mu hea tuttav, kel 2 tütart, jäi samuti lastega üksi, sest naisel olid muud huvid - peod ja baarid. Kui mees uue elukaaslase leidis, läks vanem tütar, kes siis oli ca 13, mehe õe juurde elama, noorem üritas emaga leppiga
1 mu hea sõbranna sai koos abikaasaga kaasa tütre eelmisest abielust, kel küll kena nägu peas, aga vargakombed ja harjumus mitte õppida küljes. Ometi oli ta tüdrukule kui mitte just palavalt armastavaks emaks, siis heaks sõbraks ja abiliseks küll ja tüdruk sai õppimisegi korda, muude asjadega oli raskem. Aga siin pidas küll paika väide mehe oskamatusest suhteid hoida.

Nii et elu on keerulisem kui tahaks ja mehi, kes lapse kasvatamisega peavad toime tulema, polegi nii vähe. Ja arvan, et nad on mõistmist ja tuge väärt, samuti nende lapsed väärt armastust ja hoolimist. Ainult et see nõuab kõigilt osapooltelt suurt tahtmist ja tööd.

Jõudu kõigile isadele, kes peavad ka ema eest olema ja naistele enam mõistmist!

Minu suguvõsas on olnud mitu üksikisa. Üks sõbrants on ka, kes on kasvanud ainult isaga. Juhtumid on olnud sellised, et ema on läinud teise mehe juurde aga lapsed on juba nii suured, et keelduvad kaasa minemast. Normaalne ju, mina oleks samuti keeldunud minemast emaga koos mingi võõra onu juurde, kui selline valik oleks teha tulnud. Need minu tuttavad üksikisa lapsed, 3 tk, on ainult tüdrukud, ja tegelikult kõik väga kihvtid ja omamoodi inimesed olnud, ka lapsena. Vaimselt natuke küpsemad omaealistest, oskavad ja huvituvad igasugustest põnevatest ja erilistest asjadest, sest isad on neid nendega palju tegelenud. Nendel tüdrukutel võõrasemasid pole olnud, võibolla see on ka hea, sest isa on nende päralt ja pole olnud mingit armukadedust isa uue naise vastu. Võibolla postega on jälle asi teistmoodi. Poiss suudab ehk võõrasema ka paremini omaks võtta.