kuule ingliemme, sa ise armastad end ju nii väga, et meest nagu pole vajagi! ausalt, selline jutt nagu sul ajab küll hirmu peale- sa oled ikka niiiiivõrd perfect, et samaväärset meest, pealegi veel vallalist ei saagi olemas olla. sinusugusega ei julgeks niisama tuttavgi olla. katsu end vähem ülistada, ehk siis leiad endale ka normaalse mehe. katsu inimestele vähem nina alla hõõruda, kui megahea ema ja seksikas jne sa oled. see, et sa sellega kelgid, küll mingit erilist küpsust ei näita.

Ei ole see lapsega mehele minek nii võimatu midagi. Kui mina läksin oma esimese lapse isast lahku, ütles too mulle hästi õelalt: jääd elu lõpuni üksikuks, kes sind võõra lapsega tahab, ja tissid on sul ka ripakil! Aga mul oli sel hetkel kama, kui ma ka elu lõpuni üksi peaks olema. Aga juba aasta pärast tutvusin, muide töö juures, väga toreda mehega, kes on olnud sellele võõrale lapsele parem isa kui tõeline kunagi on olnud, ja nüüd ka väike vennake olemas.

Kui aluseks võtta kiri, julgen väita, et meest ei leia sa mitte sellepärast, et sul on laps, vaid sellepärast, et sa oled liiga suures sõltuvuses oma lapsest.
Sa määratled end juba inglikese emmena, mitte naisena, kellel on väike laps.
Oled sa kindel, et laps tahab olla inglike? Kas see ei ole liiga suur koorem ühele lapsele? Laps tahab olla normaalne laps, rüblik, mitte mingi inglike.
Miks sa arvad, et oled hea ema, kui võtad last igale poole kaasa ja ei jäta teda "vanavanemate ja võõraste tädide" juurde? Mida suurem on lapsele lähedaste inimeste ring, seda parem. Kui laps tädidega (olgu siis sugulased või lihtsalt sinu sõbrannad) koos olla ei saa, siis jäävadki nad võõraks.

Niisugune enda määratlemine läbi lapse (sa oled see, kes sa oled, seetõttu, et sul on laps, iseseisvalt sind nagu polekski)on koormav lapsele ja hirmutav meestele.
Üks tark soovitus ütleb, et parim, mida saate teha oma lapsele, on olla ise õnnelik.

Suur tänu kõigile, kes vastasid :)

to Mari ja teised, kes mõtlevad, et ma ennast ülistan: ma ei ole perfect! Panin need omadused kirja lihtsustatud kujul, nö. keskmisega võrreldes.
ilus - ma ei ole modell, olen 162/55, on minulgi mõni liigne kilo ja vinn olemas ;) Aga räägitakse, et ma olevat keskmisest kenam. Muidugi maitseasi.
haritud - no kõrgharidus küll, aga bakalaureust veel ei ole.
seksikas - ma tunnen end sellisena ja ju siis olen
olen hea kokk - mulle meeldib süüa teha ja erilisi roogi katsetada aga ka minul läheb vahest miski kõrbema ja vahest ei viitsi ma keerulisemat toitu kui kartulipuder viineritega teha!
olen hea ema - no minagi istun aeg-ajalt arvuti taga, selle asemel, et last arendada ja annan ta vahest täitsa hea meelega vanavanematele hoida, et ise napsu võtma minna. Ja hommikul, kui ta ärkab, lükkan eemale ja ütlen, et emme tahab veel kümme minutit pikutada, mis sest, et ta viriseb.
Seda loetelu võiks jätkata. Olen täitsa tavaline inimene. Äkki oleksingi pidanud nii hoopis kirja panema, et ma ei ole kole, oskan veidike süüa teha, olen suhteliselt hea ema jne.

Nii, nüüd tahab laps süüa (ja talle ei saa öelda, et oota pool tundi, ta peab kolm korda päevas sooja sööki saama ja see on kohustus, mitte ärahellitamine). Kui ta ära toidan, kirjutan edasi. Muidugi juhul, kui ta mu arvuti taha laseb. Äkki soovib ta, et ma talle laulaks, temaga raamatut vaataks või nukkudele lauda kataks ja neid ka toidaks. See ka ei ole hellitamine, vaid lapse elementaarsed vajadused. Pealekauba oli emme pool päeva kooli ja lapsuke hoidjaga, igatsus on emme järgi suur. Ja ma saan täiesti, täiesti aru, et mehel, kellele on see laps võõras, on raske kirjeldatud + veel sadu kohustusi, mis lapse kasvatamisega kaasnevad, päevast-päeva taluda (sry lauseehituse pärast, mu inglike tirib mind täiest jõust kööki)

kes minuga suhelda tahavad: suhtlen heameelega :)
lisasin meiliaadressi, ootan huviga kirju :)

kuule, inglikese emme!

lugesin su juttu ja tee, mis tahad, meel läks härdaks...lugesin veel korra ja...seebiromaani sündmustik jooksis silme eest läbi, lugesin veelkord ja...

võta nüüd kogu oma ääretu intelligents kokku ja katsu aru saada, et elad koos pisi-ingliga maa peal.
kahtlemata oled sa eriline ja ka sinu laps on eriline, aga vaata, siin maamunal elavad tavalised inimesed tavaliste vigade ja voorustega.
tegelikult ei saanud ma üldse aru, kas sa ikka lasksid(lased) oma uutel meestuttavatel endale öelda, mida nad sinu suhtes tunnevad või otsustasid ise ära, et nad sind lapsega koos ei vaja?

see, mis ma nüüd kirjutan, on ehk kole räige, aga...kui sa oma meelt ei muuda, siis halva stsenaariumi järgi võivad aastate pärast saada inglitest tänamatud plikad, kes, ise tegelikult süüdi olemata, emme elu tuksi on keeranud.

to ruth: sinulgi õigus. Olen tõesti mõnes mõttes "kana-ema", pabistan oma lapse pärast ehk rohkem kui vaja ja kui tast eemal olen, et suuda lõõgastuda, mõtlen kogu aeg, kas tal ikka hea on. See on ehk ka sellega seotud, et ega mul teda eriti kellegiga jätta ei ole, vanaisa elab teises linnas, vanaema on ise veel noor ja värskelt abielus, lisaks teeb väga palju tööd. Endise mehe vanemad ei taha temast midagi kuulda. Ja endine mees, kes on lapsele heameelega issi, ei talu mõtet, et ta hoiab last, kui mina kuskil väljas käin. Tema hoiab vaid siis, kui ma koolis käin või poodi tahan minna.
Ja tädid-onud - mu laps on imikust saati selline memmekas (võib-olla ka minu kasvatusest tingituna), et kardab võõraid. Ei taha päris võõraid inimesi tülitada ka.

to Valeria: mõtlen ka Sinu sõnade üle järele.

to tädi anni maalt: on minulgi vooruste kõrval vigu, ära sellepärast muretse ;) aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt siiski ei tohiks nad nii räiged olla (suhtumise asi, muidugi), et ma ühelegi normaalsesle mehele ei kõlbaks. Pigem olen praeguse seisuga veidi kibestunud, sest olen kohanud mitmeid pealtnäha normaalseid mehi, kellele ma meeldisin, aga kui jutt lapsele läks, siis ei soovinud nad minuga (pigem lapsega) midagi ühist omada. Või tegelikult, mis ma ikka keerutan: üks mees rääkis mulle suud-silmad ilusaid sõnu täis (naiivitar olen, eks ole?), kuidas ta mind armastab ja kui imeline ma olen, aga kokkuvõttes tahtis ainult muidu koos olla, laps ei mahtunud tema maailma, ta ei püüdnudki temaga suhelda või teda omaks võtta (issand jumal, ma ei oleks iialgi nõudnud, et ta lapsele issiks oleks, vaid lihtsalt seda, et ta aktsepteeriks teda ja sõbraks saaks). Ning kui nägi, et ma last "ära ei kavatse kaotada", lasi lihtsalt jalga.
Muidugi ei põhine minu arvamus vaid selle ühe mehe käitumisel, olen piisavalt ringi vaadanud ja inimestega suhelnud ja nagu nii mõnigi teine siis leidnud kurva tõe: lapsega naine on "teine sort".

Ära nüüd põe-pole neil lastega naistel häda midagi. Olen ise lapsega koos mehele läinud ja õnnelikult pealegi, nii et võimatut pole siin midagi. Aga kui sa üritad mehele last kaela määrida" siis iga mees jookseb selle peale vastassuuna, see on üks mis kindel. Asjad nõuavad kõik oma aja, nendest ette pole mõtet kiirustada. Ja ma ei saa lõpuks aru, kas sa tahad omale meest või lapsele isa?

Jõudu sulle igatahes! Lugesin nii sinu kommentaare kui teiste omi. Osad on väga arukad: pole mõtet väga kultiveerida neid eelarvamusi meeste ja lapsega naiste suhtes. Teed endale asjata vaeva ja tõsi see ka pole. Mehi on igasuguseid ja lapsega naisi ka, usu. Kõik ei ole ikka nii must-valge.

Mulle aga hoopis tundus, et sul on lapse suhtes syymepiinad, sest oled pooled päevad loengutes ja vahel annad teda vanavanematele hoida, vahel ei jaksa kõiki tema pisikesi nõudmisi kohe täiya. Siis on selge, et vaba aja pyendab end talle topeltinnuga.

soovitaks seada paika prioriteedid ja vastavalt sellele käituda: kas on see lapse edukalt lasteaia-koolini viimine, ylikooli lõpetamine või hea mehe leidmine.

Kõike korraga lihtsalt ei saa.

tõesti parimat

to kass: lapsel on isa olemas, kes teda väga armastab (iseasi kui hea isa ta on - aga mina ei võta oma hingele seda pattu, et ei luba neil suhelda omavahel - laps otsustab seda tulevikus isa. Pealegi kui ex lapsega on, on ta hooliv ja hoolitsev ja armastav igatahes, muu ei ole nii väikese lapse jaoks oluline veel). Nii et otsin ikkagi endale meest, aga kuna kavatsen last ise kasvatada, siis eeldan, et ta aktsepteerib teda ja saab lapsele sõbraks.

to Mari: enamiku aja olen ikka lapsukesega, mul vaid mõned loengud nädalas ja needki enamasti siis, kui tips magab.
Aga see mis sa ütlesid prioriteetide kohta on muidugi õige. Samas ei saa ümber lükata, et kurb on päevast-päeva üksi magama minna ja üksi ärgata; kurb, kui pole kedagi, kes küsib, kuidas sul läks, kui pole kedagi, kellega jagada oma õnnestumisi ja äpardusi, kellega kallistada-suudelda, kellega kuhugile romantiseerima minna...kellega lihtsalt olla ja elu jagada.

Punkt 1. Olen ise lahku läinud ja uue mehe leidnud, mul oli kah laps. Parimal sõbrannal on kaks last, leidis ka mehe. Mitu paari lastega tuttavaid on lahku läinud, meeste uued kaasad on lastega eelmistest kooseludest ja nende naised, kellele jäid lapsed, on ka uued mehed minu teada leidnud. Minu meelest sa paisutad üle, tänapäeval käib see kokku-lahku väga kähku ja mitu ringi elu jooksul, kui mehed ei võtaks lastega naisi, oleks nad varsti päris kuival. Nemad kasvatavad teiste meeste lapsi ja mõni teine mees aitab jälle kusagil nende lapsi kasvatada.
2. Nagu siin paljud on juba märkinud, sa sead demonstratiivselt oma elus esikohale oma lapse. Lõhnab natuke märterliku eputamise järgi. Ja pealegi, võta elult, mis ta pakub: st, kui mees tahab ainult sind, siis käigi temaga väljas, kepi mehe korteris korra nädalas võid ju öö lapsest eemal olla, 3a on juba suur. Ja võta palgaline hoidja, pole vaja sugulasi ja exi lunida.
3. Ja natuke eksperimentaalpsühholoogiat: aga mis laadi mehed sulle meeldivad? Võibolla on asi selles, et sulle meeldivad elumehed, kellega on küll lõbus, aga keda ei saa tõsiselt võtta? Aga pereeluks sobivad mehed, kes respekteeriksid ka sinu inglikest, pole äkki sinu maitse.

Ingliemme!

See paanika mehe leidmise pärast, mis Sinu kirjutistest vastu vaatab, kiirgab Sinust kaugele küllap ka päriselt. Kui Sa nii paaniliselt endale kaaslat otsid, põgenevad kõik mõistlikud mehed Su eest minema. Sa võid ainult mõne libekeelse kakerdise ohvriks langeda. Nii et ole ettevaatlik.

Võta asja rahulikult. Alles siis, kui Sa ei vaata iga meest kui võimalikku partneri kandidaati, hakkavad väärikad mehed Sinu vastu huvi tundma. Unusta ära, et Sa kedagi leida tahad. Lase ennast leida. Pealegi saad mehe jaoks olla väärtuseks Sina, kelle lisväärtuseks on laps. Mitte vastupidi.

Ometigi on laps Sinu ja Su uue mehe puhul omamoodi otsustajaks. Kui nad omavahel ei klapi, olgu põhjuseks mis iganes, pead alustama otsast. Juhul, kui Sa ikka tõesti lapsest hoolid.

Rahune maha ja kõik läheb korda. Paanika võib asju üksnes rikkuda.

to ulla!

tahtsin ingliemmele veel kirjutada, aga...sa tegid selle minu eest ära (02,26,02 23:4o). ka sõnastuse jätaksin samaks.
tänan! :):):)

Ulla: Väga hea soovitus küll, et lõpeta paanika, aga kui inimesel on tõesti kõrini üksindusest ja õhtul enne magama minekut kipuvad silmad tilkuma just sellest, et tohutu soov oleks kellegagi oma elu jagada? Hea öelda, et lõpeta paanika. See oleks sama, kui öelda mõnele, kellel põis hädast lõhkemas, et võta (ma tean, et kohatu näide) nüüd vabalt, sedasi sa ei leiagi õiget kohta, kuhu ennast kergendad! Inimene võib ju ennast rahustada ja oma soovid, tunded teiste eest ära peita, häda see tal kaelast ära aga ei võta ju.
Ja kui pikka aega teha kõigile nägu, et ma ei otsi ega looda midagi, elan nii nagu läheb... siis läheb lõpuks nii nagu minul praegu, et nii mõnigi teeb mingil avameelsuse hetkel hirmus suured silmad: aga mina olen kogu aeg mõtlend, et sind mehed üldse ei huvita ja oled oma eluga raskelt rahul?!
Ingliemme: Ole selline edasi, nagu praegu oled! Hoolitse oma ingli eest ja igatse ning otsi ikka edasi oma armastust. Ära peida oma tõelisi soove ja tundeid mingi teeseldud heaolumaski taha. Jah, inimesed arvavad seda, mida näevad. Ehk jookseb mõni mees tõesti sinu eest hirmuga eemale, nähes, et sa tahad midagi ilusat, tõsist ja kestvat. Ja mis siis? Sellist, kes nende asjade ees hirmu tunneb, pole sulle vajagi. Jooksku edasi!
Aga teisel variandil näevad nad seda, et sulle pole neid üldsegi vaja ja nad ei üritagi. Jää iseendaks!

See on ikka inglikese emme enda viga,et mehed eemale peletab.Tyypiline pedagoogide tuimus ja enesekesksus.Juba see jutt inglikesest lapsest.K6igil on lapsed,aga oskavad nende k6rval margata ka teisi.Sa kipud ehk mehi liiga suunama.Sul on ehk kava valmis tehtud millist kaitumist sa meestelt ootad ja selleparast ei lahe k6ik ootusparaselt.Minule hakkas meeldima naine lapsega,v6tsin ka lapse omaks,sest nad vajasid kaitset ja armastust,ja mul lasti olla mees,ise otsustada ja pere eest hoolitseda.Mehed tahavad ka peret,olgu siis naine lapsega v6i ilma.K6igetahtsam on siiski naine ja tema kaitumine,laps on tema juurde kuuluv lahutamata enesestm6istetav osa.

to Ulla: sul on täiesti õigus

to Ingliemme: mul kah 3a laps. Aga kui mina lapsega üksi jäin siis ma olin selle üle üliväga õnnelik. Ja kui ma oma praeguse kallimaga kohtusin siis ma üritasin talle mitu nädalat tõestada, et me ei saa mingit muud suhet peale sõpruse luua. Tema oli see kes endale kindlaks jäi ja on ka praegu endale kindlaks jäänud kui ma aegajalt torme veeklaasis tekitan ja teda maha tahan jätta.
Lisaks veel seda, et sa ei pea lapsega päevad otsa koos olema ja talle 3x päevas sooja sööki tegema. Vähemalt minu laps on üliväga rahul lasteaias käimisega ja nädalavahetusel ei viitsi ma kah talle alati süüa teha. Lisaks sellele on ta juba piisavalt suur, et teda kaasa võtta paljudesse kohtadesse ja selle üle olen ma ainult uhke, et mul laps on ja keegi ei suhtu minusse nii et ma ainult ema olen ja üldse mitte naine.

mul on 1,5 aastane laps, mitte kolme aastane, nagu millegipärast paljud siin aru said.
aga jah, suured tänud kõigile vastajatele, teie abiga saan oma elu ja probleeme erinevatest vaatenurkadest jälgida ja ehk avastan ka midagi, mida enda juures muuta. üks on juba avastatud: mõelda tuleb positiivselt :) sest tõesti olen õnnelik: mul on hea tervis, oma korter, saan mat. hakkama, lõpetan ülikooli armastatud erialal, töökoht on olemas ja tööpakkumisi tehakse kogu aeg, laps on tubli ja terve, pole näiteks kunagi elus haige olnud, mul on häid sõpru jne.
olen siiski paljude põhjuste tõttu praegu sügavas depressioonis (olen ka psühholoogi külastanud), ning seetõttu ehk ka nii mustad mõtted viimasel ajal. võib-olla loodan alateadlikult, et mehe leidmine aitab mu sellest deprekast välja, samas ei pruugi see nii tegelikult juhtuda, depressiooni põhjus on arvatavasti minus eneses, mitte mehe puudumises.

juta: Siis on sul lihtsalt väga vedanud. Ja vahe suur selles, kas üksi jäämine teeb inimese õnnelikuks või õnnetuks. No sina olid siis õnnelik, teised ei pruugi seda olla.
Ja ma arvan, et lapse omamise üle on iga naine uhke.
Aga mis puutub siia ikkagi see lapse lasteaias käimine? Tavaliselt selles ajal, kui laps seal on, on ema ometigi kah tööl või koolis vms, mitte ei "pühenda" oma tähelepanu mehele. Täpselt nii, nagu ühtse perekonna puhul, kus kõigil omad käigud. Mees tööle, naine tööle, lapsed aeda ja kooli... öhtul kokku ja siis pühendatakse natuke tähelepanu kõigile. Tavaliselt probleem selles ongi, et tutvumise ja suhte loomise alguses vajavad mehed tõesti sellest enamat tähelepanu ja koosviibimist, mida aga tihti väikese lapsega naisel paraku ei õnnestu pakkuda.
Sinul on siis vedanud, et ilmus keegi, kes ei kavatsenudki enam mingil tingimusel lahkuda.
Neid ei ole siiski kuigi palju.

See on küll õige, et pead depressioonist omal jõul üle saama. õpi selgeks võtted, kuidas leida hingerahu ise. Keegi ei taha hakata depressiivset inimest august välja tirima, ikka tahetakse saada osa hoopis teise optimismist ja elurõõmust.

nojah, alguses kiidad end taevani, pärast hakkad vabandama, et oi, olen nii ja naasuguste vigadega.
aga mis meestesse puutub, siis minuarust mehele, kel on juba küpse ja omab kindlat soovi luua pere, oled sa küll sobiv. Mees näeb, kuiväga sa oma lapsega tegeled ja hoolitsed, siis on ju suur tõenäosus, et sa ka hilisemaid ühiseid lapsi hooletusse ei jäta. Alles siin oli üks mees, kes hädaldas, et elab koos ilusa naisega, aga see ei taha lapsi. Mingite noorte elumeestega pole sul kindlasti midagi peale hakata, ka muidu piiratud mõistusega meest peletab vast eemale teadmine, et sul on juba teise mehe laps olemas, aga no ega sellepärast asi lootusetu pole.
aga mis selle lapse isaga siis on: ühes kirjas räägid, et mees lasi jalga, kui kuulis, et rase oled, järgmises kiidad, et isa armastab last väga ja hoiab teda heameelega. kas on ikka ühest ja samast inimesest jutt??

to mari lapse isast: ei lasknud jalga, kui ma rase olin, aga suhted läksid siis halvaks. ma nüüd ei hakka teda siin süüdistama, aga kokkuvõttes keeras ta mulle niipalju sitta (sry), et lapse 9-kuuseks saades ei suutnud ma enam sellise inimesega koos olla ja viskasin ta välja. ta tahab tagasi ja armastab last ja jutu järgi ka mind, aga ma ei armasta teda ja ei suuda andestada tema sigadusi. samas last ta tõesti hoiab ja armastab (kui otseselt võtta).

to mari veel: kas depressioon on suur viga?

ehk on sul hoopis lapse isaga asi lõpuni klaarimata ja see takistab uut suhet loomast? Võib-olla mõjub tema tagasikippumine sulle kuidagi (alateadlik süütunne vms?) Püüad nüüd meeleheitlikult lapsele imehea olla, kuna sinu otsuste tõttu jääb laps ilma isaga koos elamisest? Vms süütunded?

Jummal küll!
Teie, "ingliemme" peaksite küll tõsiselt peeglisse vaatama ja mõtlema, kus on mõstlikkuse piirid.
Esiteks - ääretult eemaletõukavana tundus minu jaoks selline kiidukõne, mida Te enda kohta esimeses kommentaaris esitasite.
Ja selline napakuseni lapse ninnu-nännutamine - sellest ei tule kohe kindlasti head nahka! Mina arvan samuti, et kõik lapsed väärivad äärmist tähelepanu ja armastust oma vanematelt, aga kui sellega liiale minnakse, tehakse karuteene nii lapsele kui endale (lihtsalt ühiskond ei kohtle meie lapsi nii nagu meie seda sooviksime jne.jne)
Arvan, et asi ei ole siin sugugi meestes, kes teid teie lapse pärast ei taha. Asi on teis, et te nii meeletu joovastusega ainult oma last ülistate - unustades praktiliselt kõik ümbritseva. See on hirmutav - see mõjub kõrvaltvaatajatele pisukese hullumeelsusena.
Arvan, et kui näiteks mõni mees, kes on lapsega üksi jäänud ja soovib uut suhet luua, samas aga ülistab ainult oma last ja suhteid temaga, peletab samuti kõik tema kõrvale kandideerivad naisolevused minema.
Seega:
1. Pisuke tagasihoidmine selle ülevoolava enesearmastuse ja -kiituse osas tuleks ainult kasuks.
2. Üritage näha oma lapse kõrval ka teisi inimesi - mõjub tulevikus hästi nii lapsele kui võimaldab leida enda kõrvale ka tubli ja tugev meesinimene.

Yks mes ajab väga mõitlikku juttu, loodan, et täpselt samad sõnad ütleb ka minu mees. Nii, et Inglikese emme, ära tekita endale ise probleeme. Küllap pole veel Sinu aeg ja õige mees tulnud. pealegi ei ole vaja liiga ruttu uude suhtesse tormata ja oletada midagi keegi Sinust arvab või mõtleb on liiga Ladina-Ameerikalik.Räägi inimestega.

ingliemme: millest sinu depressioon tingitud on: kas
a) eelmine suhe mõjutab veel, ei ole nagu päris selged sotid
b)ei leia uut meest- mis iganes põhjustel?
c) ülikool vaja lõpetada ja hea emme olla- kAks suurt asja korraga koormab

minu nõuanne oleks sama, mis kellegil eelpool kõnelenul: pane prioriteedid paika ja katsu oma eesmärke saavutada üksteise järel, mitte korraga mitmel suunal veheldes. siis pole ka depressiooni üle vaja kurta.

Mrs. ingliemme, Sinu kiri jättis väga kummalise mulje: kõigepealt jumaldad ja kiidad sa iseennast ülivõrretes siis oma lapsukest. Tundub, et oled selline igas asjas liialdaja tüüp. Edasisi selgitusi lugedes, tundub, et kohe mehe ilmudes sead ta fakti ette: võta mind koos "komplektiga".
Anna ikka aega "atra sääda". Kui saad mehega tuttavaks, võtab aega, enne kui mees kohaneb Sinuga (sama ka Sul, mis?), siis võtab aega kuni ta kohaneb Sinu (mitte tema!) lapsega, siis võtab aega ka see, et teha otsus: hakkan teiega kokku elama. See kõik on mehe psüühika jaoks piisavlt raske, samas jääb mulje, et Sa teed ise asja veelgi raskemaks: nagu ülal kirjaski kindlasti idealiseerid oma last ja sunnid meest samuti teda tingimusteta armastama.Ka armastus lapse vastu toimib nagu iga teinegi: tekib, siis kulmineerub ja lõpuks stabiliseerub.
Igale emale on tema laps kõige kallim, see on OK, aga vaata tänaval ka teiste lapsi - kas oled nõus suvalise neist omaks võtma ja jagama selle lapse ema arvamust, et just see võõras laps on kõige, kõige, bla, bla ,bla... Miks siis mees peaks seda sinu jutu peale tegema? Mh? Ah?
Sul näikse olevat tohutu ego ja omad kindlad nõudmised. Vähe sellest, et sellised tüübid, kes aina korrutavad: "mina tahan seda, soovin et Sa..., minu reeglid siin peres on...jne." peletavad mehi eemale nagu elektrilöök, rikuvad oma tagurpidi suunatud egoga ka lapse ära.
Ära pahanda, kui ütlen, et maksimalistlikud, kõrgendatud enesehinnanguga inimesed omavad pea alati vastikuid egoistlikke ja ülbeid lapsi. Aga sul pole veel hilja! Edu Sulle!

P.S. Võtsin endale võõra lapsega naise, kui laps oli 2 a., nii et räägin oma kogemustest, mitte ei pane niisama pläma.

Kirjutad, et sul on depressioon. Depressioon viitab sellele, et sa pole rahul enda ja/või oma eluga.
Tavalised viisid, mida tehakse depressiooni leevendamiseks on näiteks teravate elamuste otsimine või kellegi teise elu elamine.
Kardan, et sina leevendad oma depressiooni emaks olemise läbi.

Katsun põhjendada, miks mulle tundub ohtlik "inglikese emme" olemine.
"Inglikese emme" tähendab väga suuri ootusi lapsele. Sa ei pruugi nendest ootustest rääkida, laps tunneb seda õhust.
"Inglike" on puhas, viks ja korralik, ei roni naabripoistega puu otsa ja ei mängi kasvatamatu naabritüdrukuga.
"Inglike" käib parimates koolides ja saab ainult viisi, lisaks käib veel muusikakoolis.
"Inglike" peab olema alati parim, sest muidu kurvastab ta oma ema.

Oletame nüüd, et laps pingutab, on tubli ja ongi niisugune, nagu talt oodatakse. Laps on ära õppinud, et ta peab alati olema parim ja seda selleks, et kellelegi meeldida.
Ja ta astub ellu... Ja oled sa kindel, et kõik teised kohtlevad teda inglikesena...
Aga see šokk võib tulla ka varem. Mis siis, kui laps õpib kolmedele? Ja ei ole musikaalne ega kunstiandeline? Ja teda tõmbab kasvatamatute naabrilaste poole?

Minu arvamus on, et sa peaksid endaga tööd tegema eelkõige lapse pärast.
Usun ka, et need muutused on niisugused, et sul ei teki enam probleeme tubli mehe leidmisega.
(Püüdsin pika jutu lühidalt kirja panna, ei tea kas õnnestus. Ja ei tahaks sind hirmutada. Tundud aus ja tore inimene, lihtsalt küpsust veel natuke vähe)

to Ruth: pole siin midagi imelikku selles kasvatuses. kõik lapsed õpivad alguses vanematele. ja inglikese all mõtleb see emme ilmselt lihtsalt väikest armast last, mitte viksi, viisakat, musikaalset jne. sellel ingli nimetusel pole siin tuleviku ja kooliskäimisega küll veel midagi pistmist (ja hea tahtmise juures on ka kolmelistel õpilastel võimalik vähemalt neljadele õppida). lapse kasvatamise koha pealt on imetore kui selliseid emmed oleksid kõikidel lastel (neid alkoholilembelisi ja suitsetavaid rongaemasid, kelle kõrval lapsed lihtsalt kasvavad, ilma et neid kasvatatakse, võiks meil küll vähem olla). mis aga elukaaslase leidmisesse puutub, on hoopis teine teema...olen nõus, et kõike ühel ajal hästi teha ka ei jõua (loe:last kasvatada ja HEAD meest otsida).

ingliemmele aga jõudu ja ole sama tubli edasi. kunagi saab sinu hool ja vaev kuhjaga ainuüksi lapse poolt tasutud. tean, mida räägin, kuna olen ka ise ingliemme (nüüd juba suur)laps. ja mu emme on minu üle väga uhke ja õnnelik...ja mina tema üle.