Shovinisti nurgake
Lapsega naise pihtimus
| ingliemme 28. veebruar 2002, kl 13.17 |
to Ruti ja teise: Ruti, sa said must õieti aru, et inglikese all mõtlesin ma lihtsalt kukupaid last (ei saa ju pooleteise aastane olla egoistlik ja ärahellitatud veel!). Ta on väikest kasvu, lokikestega õrn tüdrukuke, kes ei jonni peaaegu üldse, käib perfektselt poti peal, ei pirtsuta söögiga, ei roni kuhugile, ei käi kappides, jääb ise magama ja magab rahulikult kogu öö, laulab oma nukke magama, tantsib, kogu aeg suu naerul, seltsib kõigiga jne. Lihtsalt...inglike ;))) Et lapses ei tohiks viga olla, sellise lapsega on ju lausa lust suhelda.
ja ma ei ole temast püüdnud perfektset last kasvatada, kui ta tulevikus tahab puu otsa ronida, tehku aga, ta emagi veetis oma lapsepõlve poistega puu otsas indiaanlasi mängides ja möödakäijatele kohutava sõjakisaga pähe hüpates ;)
aga et ma tasse liiga hellitavalt suhtun...vaadake, isa on tal selline nagu on, ja ausalt-öeldes ei vaja seda last peale minu mitte keegi. ma pean üksinda kõige eest vastutama. ja ma püüan anda endast selletõttu parima, võib-olla kardan, et kui mina talle ka vähem tähelepanu pööran, siis tal ei olegi enam kedagi, kes temast hooliks. ma ise olen ka praktiliselt emata kasvanud ja ausalt öeldes on see väga raske olnud ning on mind tugevasti mõjutanud.
ehh, ma tahan tõesti liiga palju ja ruttu ja kohe ;) mis ei tähenda, et ma oma soovidest loobuksin. ma püüan ikka edasi.
to Kalle Kusta: mis minu egosse ja enesehinnangusse puutub...mul on kunagi olnud väga madal enesehinnang. algas kõik sellest, et läksin vanaema-vanaisa juurest, kes mind kasvatasid, otse kooli ja ei osanud teistega suhelda ega kollektiiviga kohaneda üldse. olin tõrjutud kuni põhikooli lõpuni (tead, eesti lapsed on väga õelad!), siis õppisin suhtlema, teisega arvestama, leidsin sõpru jne. aga enesehinnang jäi väga madalaks ikkagi, mul oli alati tunne, et pean sõpruse kuidagi välja teenima oma hea käitumisega, teiste meeleolu järgi olemisega. sellise enesehinnanguga läksin ka oma esimesse suhtesse, milles ei saanud olla midagi head muidugi: alkohoolikust mees, kes mind alandas, pettis ja ära kasutas. Teine suhe ei olnud parem: lusuerist mees, kes rääkis küll ilusaid sõnu, oli truu, hell ja heasüdamlik, aga kes oli samas ka täiesti otsustusvõimatu, tööl ei käinud, valetas ja elas lihtsalt põhimõtte järgi, kuidas võimalikult pahandusteta päev õhtusse veeretada. Lisaks terroriseeris mind oma pideva armukadedusega (ta kartis mind kohutavalt kaotada, sest kust ta veel oleks leidnud sellise lolli, kes teda tahab). See suhe kestis 7 aastat. Selle suhe ajal astusin ülikooli, lugesin ja harisin end palju, sain mitu prestiižset töökohta, astusin ühte erakonda. mind austati ja ma õppisin ennast austama. Kohtasin ka väga erinevaid oma endistega võrreldes mehi, nägin hoopis teistlaadi suhteid. Suhteid, mis põhinevad austusel ja mõlemapoolsetel kohustustel. Kasvasin oma mehest lihtsalt välja ja hakkasin asju nägema teise pilguga. Siis jäin rasedaks, sellel hetkel käis mu mees juhuslikult tööl, suhe oli rahulik ja stabiilne, ning kuna armastan väga väikeseid lapsi ja olen alati oma lapsest unistanud, otsustasin sünnitada. siis läks kõik muidugi allamäge, mees läks töölt ära, vahepeal oli aeg, kui meil ei olnud süüagi, kord oli isegi nii, et sõime nädal aega vaid ühte suppi, üks kord päevas, ilma leivata - kuigi ise kandsin sellel ajal last. sünnitasin lapse, sünnitus läks halvasti - lapse süda jäi seisma ja mulle tehti erakorraline keiser. õnneks siiski lõpes kõik lõpuks õnnelikult. laps oli pisike ja nõrk, sõi iga tunni-paari tagant, et kosuda, oli alailma rinna otsas ja seetõttu olin temaga väga seotud. Kuni 5. elukuuni elas süles, sest tal leiti 3 kuuselt puusade väärareng: puusad polnud jõudnud lõpuni areneda ja seetõttu pandi ta jalad konnapadja sisse (jalad lahastati harki, ja nii pidi ta veetma 2 kuud). Ta ei saanud end liigutada ja kandsingi teda kogu see aeg puusal, sest kes see tahab liikumatult selili voodil lamada. Ka see asi paranes. Eks see oli raske aeg meile. Ka mees sai sellel ajal aina sigadustega hakkama, kui lõpuks minu ja lapse elu hakkasid mingid kandid ähvardama, lõpetasin selle suhte ära. Mõtlesin väga kaua ja põhjalikult oma elu üle järele ja leidsin, et madal enesehinnang on just see, mis mulle selliseid suhteid kaela tõmbab ja et ma endaga nii käituda lasen. Ja vaatasin tõele silma - ma olen väärt palju, palju rohkem. Olen nüüd endassesuhtumist kõvasti muutnud (tegelikult tuli see ajapikku), ja ei kavatse enam kellelegi mehele emmeks hakata, vajan enda kõrvale tugevat meest. Ja asi polegi egos. Lihtsalt olen niimõndagi näinud oma elus.
ja ma ei ole temast püüdnud perfektset last kasvatada, kui ta tulevikus tahab puu otsa ronida, tehku aga, ta emagi veetis oma lapsepõlve poistega puu otsas indiaanlasi mängides ja möödakäijatele kohutava sõjakisaga pähe hüpates ;)
aga et ma tasse liiga hellitavalt suhtun...vaadake, isa on tal selline nagu on, ja ausalt-öeldes ei vaja seda last peale minu mitte keegi. ma pean üksinda kõige eest vastutama. ja ma püüan anda endast selletõttu parima, võib-olla kardan, et kui mina talle ka vähem tähelepanu pööran, siis tal ei olegi enam kedagi, kes temast hooliks. ma ise olen ka praktiliselt emata kasvanud ja ausalt öeldes on see väga raske olnud ning on mind tugevasti mõjutanud.
ehh, ma tahan tõesti liiga palju ja ruttu ja kohe ;) mis ei tähenda, et ma oma soovidest loobuksin. ma püüan ikka edasi.
to Kalle Kusta: mis minu egosse ja enesehinnangusse puutub...mul on kunagi olnud väga madal enesehinnang. algas kõik sellest, et läksin vanaema-vanaisa juurest, kes mind kasvatasid, otse kooli ja ei osanud teistega suhelda ega kollektiiviga kohaneda üldse. olin tõrjutud kuni põhikooli lõpuni (tead, eesti lapsed on väga õelad!), siis õppisin suhtlema, teisega arvestama, leidsin sõpru jne. aga enesehinnang jäi väga madalaks ikkagi, mul oli alati tunne, et pean sõpruse kuidagi välja teenima oma hea käitumisega, teiste meeleolu järgi olemisega. sellise enesehinnanguga läksin ka oma esimesse suhtesse, milles ei saanud olla midagi head muidugi: alkohoolikust mees, kes mind alandas, pettis ja ära kasutas. Teine suhe ei olnud parem: lusuerist mees, kes rääkis küll ilusaid sõnu, oli truu, hell ja heasüdamlik, aga kes oli samas ka täiesti otsustusvõimatu, tööl ei käinud, valetas ja elas lihtsalt põhimõtte järgi, kuidas võimalikult pahandusteta päev õhtusse veeretada. Lisaks terroriseeris mind oma pideva armukadedusega (ta kartis mind kohutavalt kaotada, sest kust ta veel oleks leidnud sellise lolli, kes teda tahab). See suhe kestis 7 aastat. Selle suhe ajal astusin ülikooli, lugesin ja harisin end palju, sain mitu prestiižset töökohta, astusin ühte erakonda. mind austati ja ma õppisin ennast austama. Kohtasin ka väga erinevaid oma endistega võrreldes mehi, nägin hoopis teistlaadi suhteid. Suhteid, mis põhinevad austusel ja mõlemapoolsetel kohustustel. Kasvasin oma mehest lihtsalt välja ja hakkasin asju nägema teise pilguga. Siis jäin rasedaks, sellel hetkel käis mu mees juhuslikult tööl, suhe oli rahulik ja stabiilne, ning kuna armastan väga väikeseid lapsi ja olen alati oma lapsest unistanud, otsustasin sünnitada. siis läks kõik muidugi allamäge, mees läks töölt ära, vahepeal oli aeg, kui meil ei olnud süüagi, kord oli isegi nii, et sõime nädal aega vaid ühte suppi, üks kord päevas, ilma leivata - kuigi ise kandsin sellel ajal last. sünnitasin lapse, sünnitus läks halvasti - lapse süda jäi seisma ja mulle tehti erakorraline keiser. õnneks siiski lõpes kõik lõpuks õnnelikult. laps oli pisike ja nõrk, sõi iga tunni-paari tagant, et kosuda, oli alailma rinna otsas ja seetõttu olin temaga väga seotud. Kuni 5. elukuuni elas süles, sest tal leiti 3 kuuselt puusade väärareng: puusad polnud jõudnud lõpuni areneda ja seetõttu pandi ta jalad konnapadja sisse (jalad lahastati harki, ja nii pidi ta veetma 2 kuud). Ta ei saanud end liigutada ja kandsingi teda kogu see aeg puusal, sest kes see tahab liikumatult selili voodil lamada. Ka see asi paranes. Eks see oli raske aeg meile. Ka mees sai sellel ajal aina sigadustega hakkama, kui lõpuks minu ja lapse elu hakkasid mingid kandid ähvardama, lõpetasin selle suhte ära. Mõtlesin väga kaua ja põhjalikult oma elu üle järele ja leidsin, et madal enesehinnang on just see, mis mulle selliseid suhteid kaela tõmbab ja et ma endaga nii käituda lasen. Ja vaatasin tõele silma - ma olen väärt palju, palju rohkem. Olen nüüd endassesuhtumist kõvasti muutnud (tegelikult tuli see ajapikku), ja ei kavatse enam kellelegi mehele emmeks hakata, vajan enda kõrvale tugevat meest. Ja asi polegi egos. Lihtsalt olen niimõndagi näinud oma elus.
| ka 28. veebruar 2002, kl 15.15 |
| eh 28. veebruar 2002, kl 16.21 |
Ma ka vaatasin, et palju mehi juba ära "pidanud" oma vanuse kohta. Sa pole siis päris üksi täiskasvanuna elanudki? See on väga tähtis eluetapp - üksi elamine, see peaks tingimata olema min. 2..3 aastat igaühel. Eriti kipuvad mehed, kes kolivad otse emme tiiva alt naise juurde, erilised memmekad ja mökud. Sina oled küll õnneks naine, aga siiski. Oleks hea, kui elaksid mingi aeg ilma meheta - saaksid isiksuseks.
| ingliemme 28. veebruar 2002, kl 19.13 |
to ka: ülikooli pole ma lõpetanud veel. aga sellel aastal kindlasti lõpetan ära.
aga jah, esimese mehega hakkasin suhtlema 15-aastaselt ja 16-aastaselt elasime koos...see suhe ei kestnud õnneks kaua, kokku 1,5 a. me ei olnud muidugi ka ametlikult abielus.
täitsa üksi olen nüüd lapse isast lahku minnes olnud. kuidagi...nukker. ei, täitsa võimalik ja reaalne, aga mulle ei sobi üksi elamine. on ju igasuguseid inimesi.
to eh: aga mis isiksusesse kujunemisse puutub, siis minu meelest ei saa seda piiritleda, selles mõttes, et elan paar aastat üksi, kujunen isiksuseks ja siis hakkan küpse isiksusena kellegiga koos elama. minu arvates on isiksus ikka selline arenev mõiste. no näiteks mina olen kujunenud selliseks isiksuseks nagu ma olen nende suhete jooksul, mind on mõjutanud ka paljud tegurid väljaspool neid suhteid. samas arenen kindlasti edasi, olgu ma siis suhtes või mitte.
to suller: vend on, 3 aastat noorem.
aga jah, esimese mehega hakkasin suhtlema 15-aastaselt ja 16-aastaselt elasime koos...see suhe ei kestnud õnneks kaua, kokku 1,5 a. me ei olnud muidugi ka ametlikult abielus.
täitsa üksi olen nüüd lapse isast lahku minnes olnud. kuidagi...nukker. ei, täitsa võimalik ja reaalne, aga mulle ei sobi üksi elamine. on ju igasuguseid inimesi.
to eh: aga mis isiksusesse kujunemisse puutub, siis minu meelest ei saa seda piiritleda, selles mõttes, et elan paar aastat üksi, kujunen isiksuseks ja siis hakkan küpse isiksusena kellegiga koos elama. minu arvates on isiksus ikka selline arenev mõiste. no näiteks mina olen kujunenud selliseks isiksuseks nagu ma olen nende suhete jooksul, mind on mõjutanud ka paljud tegurid väljaspool neid suhteid. samas arenen kindlasti edasi, olgu ma siis suhtes või mitte.
to suller: vend on, 3 aastat noorem.
| Suller 28. veebruar 2002, kl 21.51 |
Sul "ingliemme" on lihtsalt stress ja üleväsimus.Õnneks on päevad juba pikemad ja kevad koputab aknale.Tee endale yks vitamiinikuur ja käi mõned korrad solaariumis või ujumas-saad positiivset energiat ja kui väljas juba soojaks läheb,siis saad oma masendusest lahti.Nüüd on laps suurem ja annab sulle rohkem aega endaga tegeleda.Sul hakkab alles nüüd vist tagant järgi välja lööma see sünnitusjärgne raske aeg lapsega,siis üksijäämine ja raske talv pikkade pimedate õhtutega teeb ka oma töö.Kevad pole kaugel,saad sära silmadesse ja leiad ka selle õige,ära ainult kiirusta.
| Indrek 04. märts 2002, kl 08.51 |
| Bella 04. märts 2002, kl 14.31 |
Ära muretse, laps kasvab järjest suuremaks ja sulle tekib vaba aega rohkem. Pooleteise-aastane on üsna totu, kahe- ja poolene juba täitsa seltskondlik tegelane, kolme-pooleselt minnakse söbrannaga mängima ja emmele antakse "vaba pärastlõuna". Kõige hullemast oled ju läbi. Pealegi - kirjutasid, et laps on keisrilõikega. Keisrilõige on asi, mis ajab hormoonid sassi ja pöhjustab mõnel naisel sünnitusjärgset deprekat veel aastajagu või kauemgi. Igal juhul - sinu oma peaks kõigi meditsiinitarkuste järgi hakkama tasapisi leevenema. Edu Sulle!
| juta 04. märts 2002, kl 15.22 |
Lisa postitus