Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Shovinisti nurgake
jagamata mure...
 
female 27. veebruar 2002, kl 11.05
Enamasti olen ise olnud nõuandja lähedastele...sõpradele vahel ka võhivõõraile. Nüüd on omal mure ja jagada poleks nagu keskile.
Päris kõigile, kelle muresid ise kuulatud ning nõu antud, kõnelda ei tahaks. Miks? Olen üritanud ja kogemus on selline, et kas jäädakse üsna hirmunult põrnitsema ja poetatakse lause "kõigil on raske" või siis kiputakse hinnaguid jagama, kritiseerima ehk ohkama "seda oligi arvata".
Mured hakkavad sees juba kuhjuma ning ei tahaks kuidagi saada tänitavaks ega pirisevaks tädikeseks.
On keski leidnud end sellisest olukorrast ja mil moel ta sellega toime tulnud? Sest mul on veel olemas soov end läbi tirida raskest ajast ning leida tasakaal ja tugevus taas üles.
 
sandra 27. veebruar 2002, kl 11.16
Mul on sama mure aegaajalt. Sõbrannad jne. kipuvad nagu ära ehmatama kui mul mingi mure on. Nad nagu rohkem harjunud sellega, et võib kurtmas ja hädaldamas käia ning ma alati valmis neil kätt hoidma ja lohutama. Mõnikord tekib suisa selline prügikasti tunne. Kõik teiste rämps loobitakse sisse ja ise ei leia kuskilt kohta kuhu tühjendada.
Ma saan endaga ise suhteliselt hästi hakkama ja õnneks on mul ka supermees, sest ta on nõus mõnikord kuulama. Kui tunned, et see sind natukenegi võiks aidata siis meili.
 
ingliemme 27. veebruar 2002, kl 11.44
pane oma mure siin kirja! saad veidigi abi, kasvõi see aitab, kui sõnastad selle ja ennast välja räägid. siis on kergem ka muredele lahendusi leida, kui need on täpselt sõnastatud. viimane on ka dale carnegie nõuanne.
tead, minulgi on nii, et mul ei ole oma muredega kuhugile pöörduda. lähimad sõbrannad on kõik "hirmus ilusad, vaprad ja edukad", ja nende mõtteviis on, et kui näidata, et sul on mure, oled sa justkui viletsam ja äpum inimene. nad ei näita kunagi oma muresid ise välja ja püüavad näidata, et nende elu on maailma ilusaim. kuidas sa selliste poole pöördud?
teised sõbrannad elavad õnnelikku/rahulikku pereelu, neil kõigil on alla 3-aastased lapsed ja hoopis teised mured, minu muredest ei saaks nad aru.
meest mul ei ole, ex püüab küll sõber olla, aga tema on paljuski minu murede põhjustaja ja temale kurtmine kukub välja tema süüdistamisena. ja ta on tõesti luuser ja mulle nii palju haiget teinud, et ma peaaegu et vihkan teda.
vanemad on mul hirmus korralikud, isa eriti, tema elab "õigesti" ja leiab, et oma muredes olen ma ise süüdi.
ema teeb palju tööd ja kuulab mu ära, aga kahjuks kipub ta liiga palju nõu andma, mis mulle ei sobi, paraku (erinevad eluvaated, mis teha), ja pahandab, kui ma teda kuulda ei võta. ja vanematele nagu ei tahakski päris kõike rääkida.
psühholoog on hea variant, aga päris kallis lõbu, mina ei saa seda endale nii pikalt lubada, kui vaja oleks. aga korrast-paarist käimisest ei ole paraku eriti palju kasu.

nii et olen täpselt samas olukorras nagu sina ja nuputan, kuidas sellest välja tulla. äkki võtad ühendust, kaks pead on ikka kaks pead?
 
Elena 27. veebruar 2002, kl 11.48
Sama asi...

Kuid selles olen vist ise ka süüdi. Peaaegu kõik sõbrad ongi harjunud sellega, et mulle võib kõike rääkida jne. ja et endal mul polegi mingeid probleeme, muresid, ise tean alati mida teha. Vähemalt nemad arvavad nii...
 
Gita 27. veebruar 2002, kl 12.25
...teate, kui tahate kellelegi midagi rääkida, siis rääkige... oodata ja loota, et inimesed teie mõtteid loevad ja pilgust aru saavad, et mure on...nooh ei tasu loota! see on nagu kahe teraga nuga - kust need sõbrad/sõbrannad teie nõrkusehetki peavad tundma kui te neid iial ei näita...
vot siis on ehk probleem kui tunnete, et inimesi nagu ümber on, aga rääkida pole kellegagi... et kuidas nad teie kõrvale niimoodi sattusid, need rääkijad-aga-mittekuulajad?!
 
arvamus 27. veebruar 2002, kl 12.43
Et: "kas jäädakse üsna hirmunult põrnitsema ja poetatakse lause "kõigil on raske" või siis kiputakse hinnaguid jagama, kritiseerima ehk ohkama "seda oligi arvata".
Et sellised reaktsioonid sõbranna poolt sulle ei sobi? Et milliseid reaktsioone sa siis tahad? mida sina siis ütled, kui sõbranna tuleb sulle kurtma? Minu meelest on suht. normaalsed reaktsioonid need eelmpoolloetletud.
 
kil 27. veebruar 2002, kl 12.51
ingliemme, kas sul mingi muu teema ka mõttel mõlgub, kui ainult see inglist laps (sinu nimest ja varasemast jutust järeldades)? kõik lapsed on oma emale inglid, aga sellega ei tasu üle pingutada! pärast kujutad liiga palju ette ja lapsel on lõpuks sinu pärast häbi (tean täpselt muuseas, millest räägin)...
sry, et teemast väljas, aga lihtsalt häirima hakkab juba (mis siis veel nendsest MEESTEST rääkida, keda endale kõrvale soovitakse)...
ja teemast niipalju, et paljud inimesed kogu selles riigis kipuvad suht suure murekoorma all vaevlema ning seetõttu ei soovita midagi juurde (isegi võõrast mure). mul endal ka yx sõbranna ainult hädaldab ning on jube pessimistlik ja ausalt pean tunnistama, et sooviks vahel midagi rõõmsalt ka kuulata... yhesõnaga see väsitab meeletult ja lõpuks hakkan ma juba temaga koosolemise aega piirama... mõelge sellele.
 
female 27. veebruar 2002, kl 14.07
To: arvamus.
Selliseid reaktsioone olen täheldanud lähedaste...st vanemad vai lähemad sugulased (nad elavad samas linnas, seega ahvatlevalt lähedal, et vahel suu lahti teha ning lihtsalt rääkida nagu asjad on...kurtmiseni pole ma veel jõudnudki :) )
Ma ei ootagi reaktsioone. Kõnelda tahaks. Eelnimetet reaktsioonid on inimlikud. Pole ma väitnudki vastupidist. Kui mu poole tullakse...(hm..tihti ma ka ise läinud)...siis vahel lausa ärgitanud (mitte ei sunni) inimest kõnelema. Pole ma miski kõiketeadja...aga leian et kõnelemine ON vajalik.

To: Gita.
Ma olen oma nõrkushetki näidanud. Ja kõnelnud kah...Aga piinatud ehk hirmunud ilmega kuulaja ees läheb suu üsna ruttu lukku ehk lukustub ta ka kohe lause "kõigil on raske" peale. Vaidlema hakata...et mul on raskem? <muigab> See paraku minu murejagamise soovi ei rahulda ...vaidlemine nimelt.
Rääkijad-kuuljad on lähedased...kelle sattumine ehk mittesattumine pole minud teha...ntx vanemad, õde ehk pinginaabrist-lapsepõlvesõbranna & etc. Lihtsalt praegu on mu elus üsna keeruline aeg... Varem pole taolist olnud.

To: ingliemme.
Mind ei häiri niivõrd arvamine, et olen kas äpu või mittevapper&mitteilus.
Elan suhtelisest omaette. Töötan kodus, olen lahutatud, mul on kaks last (1 teismeline oma probleemidega; 2 värske kooliläinu).
Kõnelemine ja ärakuulamine peaksid teoreetiliselt olema "tasuta"... Ajuti tundub aga...et nii eelnev ja ka empaatia on kaubanduslik kraam. Et sina mulle ja siis mina sulle...ja aeg-ajalt peaks nagu veel revideerima...et kes sai rohkem ehk kes vähem. Mu meelest on igal meist elus vahel tuge vaja. Ja Jumal tänatud, et nii on.
Näen kui mõnel mulle kallil on probleem...ja lihtsalt tunnen, et ma tahaksin teda aidata. Olen vahel kulmud kukla taha imestanud...kui küsitakse, misk ma aitan...kuulan...tunnen kaasa.
 
Gita 27. veebruar 2002, kl 15.14
Female: jagan Su arvamust selles osas, et inimesed kuulata ei oska! ei oska jah eriti. ja kui kuulavad, siis sageli mitte selleks, et püüda aru saada, vaid selleks, et vastata... nooh kurtidele kõrvadele pole mõtet rääkima hakatagi... ja tead, need kõige lähedasemad... neile ongi tihti raske teatud asju rääkida -nad pole ju eriti objektiivsed kah! "kasuta ära" mõni võhivõõras, mh?!
 
female 27. veebruar 2002, kl 16.42
To: Gita

Tnx nõuande eest :)...aga vahel ei taha ega oska ka võõras kuulata. Aga muidugist...ega ma seepärast proovimata jäta.
 
Liza 27. veebruar 2002, kl 21.54
Kas sa oled ennast kunagi proovinud tühjaks tantsida tühjaks rääkimise asemel? Aitab alati.
 
female 28. veebruar 2002, kl 07.36
To: Liza
Aitab vahel ka puudelõhkumine :).
Nimetaksin seda valuvaigistiks. Ent probleemid tuleb sellegipoolest lahendada ja vahel on vaja kõnelda selleks, et näha end nende probleemide keskel läbi teise pilgu. Praegu tunnen end nagu udu keskel olevat ja udu ei taha kuidagi hõreneda. Nii ma tunnen. Ja seega ei oska ma enese heaks suurt palju ette võtta.
 
ise loom 28. veebruar 2002, kl 11.13
To: female ja sandra ja elena

welcome to the club.
Mina olen mõelnud seda asja nii, et elus on suht väljakujunenud rollijaotus ja mõned tyybid (meiesugused) on sattunud tahes või tahtmata sellesse ärakuulaja ja käehoidja rolli. Paraku tutvusringkond on täpselt nii suur nagu ta on ja inimesed, kes ise on kurtma harjunud, ei kipu sugugi teisi kuulama. Arvatakse, et oi, sina oled ju niiiii tubli ja sina saad hakkama jne. Aga endal on selline tunne, et ühe pea sees on teine pea ja sel välimisel on miski klamber ümber mis neid mõlemaid kokku kisub. Mina olen kasutanud ka ohralt neid "valuvaigisteid": mulle sport ja suur ühiskondlik sehkendamine.
Aga kirjutatagu mulle.
 
eeeeee 04. märts 2002, kl 16.15
kui oled olnud aastaid juba poolele tutvusringkonnale ärakuulaja-nõuandja käepärast, kellele ikka loodetakse, tundub kohatu endalegi omaenda muredega lagedale tulla...sest keegi nagu ei arvagi et sellel kes tundub kenasti hakkama saavat, muresid ollagi võib...ja see on veel kõikse hullem, et teades-tundes mõttemalle, tead ette, mida keegi sest arvata võiks ja et lahendus on niikuinii iseendas vaid, ja ainult ise pead selleni jõudma omaenda parema äratundmise läbi...ja mõtlema mõtlema mõtlema....tagajärgedele põhjused ette, et oskaks tagajärge suunata põhjusena iseeendale sobilikuma tagajärjeni....ja ei oskagi loota peale iseenda kellelegi, sest teised loodavad niikuinii juba sinu pääle....ja ikka muusika, raamatud, kirjutamine(muhvi kombel iseendale sahtlisse või meililt-meilile)juba)hingetuks jooksmine..ja igalt poolt otsid vastuseid, urgitsed lõputult iseendas, ja ikka on nii mõnigi küsimus õhus ja maandumiskohta ei leia....ja siis mõtled vahel, et kui kaua sedamoodi suudad, ja ometi suudad, veel....ja milleks iseennast kellelegi laiali laotada....ärakuulajana olen osa saanud nii mõnestki mõne inimese jaoks tegelt vägagi isiklikust, ja uskuge, liiga isikliku teave koormab, liigsed teadmised hakkavad häirima ja mingil hetkel hakkan vaid vältima inimesi, kes tulevad ja kallavad sinusse tühjaks kõik omaenda valu-ja vaeva ning oma sõbrannade omad ja naabrite omadki ning ise kõnnivad kergendatult edasi ja sina seisad paigal kui et ääretasa täis peller ja ei oska selle tegelt taagaga pääle hakata miskit (see on muidugi otsene ärakasutamine ja seda väldime, aga on ette tulnud )...nii et loota ikka vaid iseenda, kelle muu pääle!
 
female 05. märts 2002, kl 19.38
To: eeeeee 03-04-02 16:15

Tnx :)
Läks nagu rusikas silma auku. :)
Olen 3 päeva maadelnud väikese lapse kõrge palavikuga... vahetult enne seda saanud teada, et olen liiga naiselik naine (seega "not my type" - pärast paariaastast suhtlemist)...ja saanud mureliku (sic!) kirjakese eelnimetet repliigi omanikult...et tal seisab ees üks energiat sööv sünnipäevakülastus eksabikaasaga...
C'est la vie! That's socalled life :)! Hakkan vist varsti harjuma...ega muud üle ju jää :).
You made my day...really :))!
 
mirelle 06. märts 2002, kl 00.12
Ma arvan, et igat psühholoogi ei saa ka usaldada. Minu lähemas tutvusringkonnas on üks selline, kes on suutnud oma nn.psühholoogiliste nippidega nii mõnegi inimese elu põrguks teha. Psühholoog on ju ka oma veidruste ja nõrkustega inimene.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!