pane oma mure siin kirja! saad veidigi abi, kasvõi see aitab, kui sõnastad selle ja ennast välja räägid. siis on kergem ka muredele lahendusi leida, kui need on täpselt sõnastatud. viimane on ka dale carnegie nõuanne.
tead, minulgi on nii, et mul ei ole oma muredega kuhugile pöörduda. lähimad sõbrannad on kõik "hirmus ilusad, vaprad ja edukad", ja nende mõtteviis on, et kui näidata, et sul on mure, oled sa justkui viletsam ja äpum inimene. nad ei näita kunagi oma muresid ise välja ja püüavad näidata, et nende elu on maailma ilusaim. kuidas sa selliste poole pöördud?
teised sõbrannad elavad õnnelikku/rahulikku pereelu, neil kõigil on alla 3-aastased lapsed ja hoopis teised mured, minu muredest ei saaks nad aru.
meest mul ei ole, ex püüab küll sõber olla, aga tema on paljuski minu murede põhjustaja ja temale kurtmine kukub välja tema süüdistamisena. ja ta on tõesti luuser ja mulle nii palju haiget teinud, et ma peaaegu et vihkan teda.
vanemad on mul hirmus korralikud, isa eriti, tema elab "õigesti" ja leiab, et oma muredes olen ma ise süüdi.
ema teeb palju tööd ja kuulab mu ära, aga kahjuks kipub ta liiga palju nõu andma, mis mulle ei sobi, paraku (erinevad eluvaated, mis teha), ja pahandab, kui ma teda kuulda ei võta. ja vanematele nagu ei tahakski päris kõike rääkida.
psühholoog on hea variant, aga päris kallis lõbu, mina ei saa seda endale nii pikalt lubada, kui vaja oleks. aga korrast-paarist käimisest ei ole paraku eriti palju kasu.
nii et olen täpselt samas olukorras nagu sina ja nuputan, kuidas sellest välja tulla. äkki võtad ühendust, kaks pead on ikka kaks pead?