Mul on kahtlused et mu abikaasa petab mind kahtlased telefoniköned öösel , hilisedsöpradega olekud jne . kuidas kindlaks teha.????

Njah...

Mees korralikult letti võtta ja välja pinnida. Ja kui see ei aita, siis järgi hiilida, ise telefon vastu võtta, sõprade juurde kontrollima minna!

Detektiiv?

näppa ta telefon, vaata kellele helistab ja mis sms-e saadab/saab

Sel teemal on palju arutletud, et inetu on teiste järele nuhkida. Mina seda arvamust ei jaga (teatud juhtudel), kui ikka kahtlused on ja mees ise ei tunnista, siis tuleb faktidega kindlaks teha. Aga piisavalt kaval tuleb olla, juhul, kui on valehäire, pole soovitav vahele jääda. Avalikult kontrollima ei maksa minna, aga väikest jälitamist võiks harrastada küll, seda ei pea sa muidugi ka ise tegema. Aga naiselik vaist tavaliselt ei peta, kui sa tunned, et asi pole õige, siis ta seda ka suuremalt jaolt pole.

Just viimast "Annet" lugedes (otsustasin, et lõpp, enam seda ajakirja ei osta. Nagu alkoholism, ostad ja kirud ennast. Aga uudishimu on suur) vihastasin sealse kirjutise üle, kus naised rääkisid, kuidas avastada abikaasa truudusetus. Minu meelest kui kahtlustad, siis küsi!

Muide, Enel, Sul on väga sarnane nimi minu omaga

Enel:Mis see küsimine aitab? Kui ikka vastata ei taha siis ei vasta ka. Sellisel juhul pead sa kõva kehakeele spets olema, et välja lugeda, kas valetab või ei. Noh, ütleb sulle, et pole armukest ja ise läheb paari tunni pärast niinimetatud "sõpradega välja". Mida sellest siis muutub? Ainult seda, et sina jääd uskuma, et polegi ja süda rahulikum, aga mujal käib ikka sama pralle edasi.

Ega see petmise teema pole nii yhetahuline jahh midagi, et usalda oma naiselikku vaistu , mna ei tea tänini, mis ime vale detektor see on ja mis reliaablusega.

to Voldik:
Kellelt Sa nüüd küsisid??? Minult või teema püstitajalt?
Kui minult, siis vastan. Kui ma kellegagi koos elan, siis ma tunnen ja usaldan teda. Kui ma ei usaldaks, siis poleks kooselul mingit mõtet

aga ennem kui uurima hakkad, mõtle järgi, kas sa ikka tahad niiväga teada saada...

Mis sa tahad väita ex-mini et parem oleks edasi elada silmad kinni kui teada?

Mis sellest nuhkimisest kasu on? Vägisi ei hoia kedagi kinni. Niikaua kui püsib kodus lohuta end ,et oled tegelikult tema jaoks see kõige õigem ju see tuleb kasuks teie pereelule ehk kunagi (võibolla õpib hindama sinu tegelikku väärtust) Kui ei, siis las läheb. Arvan et vägisi ei ole mõtet kedagi kinni hoida.

Enel: Ma küsisin just sinult. Pimesi usaldamine on kõige lollem tegu, mida teha võib. Sellega ei taha ma seda öelda, et usaldamine on loll tegu vaid just see iga hinna eest usaldamine on rohkem nagu enesepettus. Paraku just teise inimese usaldust kasutatakse pahatihti kurjalt ära. Usaldage, aga ärge selle juures mõistust kaotage, elu on karmim ja inimeste teod inetumad, kui me seda sooviksime! Võib-olla on tõesti lihtsam silmad kinni pigistada ja mõelda, et minuga midagi sellist ei juhtu, aga võib juhtuda küll, kui ümberringi vaadata, mis toimub, siis läheb süda pahaks. Kui palju on neid usaldavaid naisi, kelle mehed üle aisa löövad, ilma et naised midagi üldse sellest teaksid. Meeste armukesed aga irvitavad tagaselja nende üle. Kurat, ma lähen nii marru selle peale. Ma ei saa aru, mis pagana trend see armukesepidamine on. Ma ei võta seda ju laest, mul on silmad peas. No ma ei tea, mina mingi armukesepidamisega ei lepiks, see käib juba minu eneseuhkuse pihta. Mina ei kontrolli ka haiglaslikult oma meest, aga kui midagi ikka kahtlane tundub, siis mingit selgust võiks saada küll. Ja enda jaoks ma mingeid muinasjutte välja ei kavatse mõelda, nendega on ehk kergem elada, aga minu jaoks on tõde tähtsam.

to Voldik:
Kui minult, siis kirjutagi väikese tähega ja suure lõputähega. Minu süü pole, et siia on mingi uus Enel tekkinud :-((
Kui ma inimesega koos hakkan elama, siis olen ma teda uurinud ja leidnud, et ta on väärt inimene. Kui mul on sõbrad, siis ma usun, et nad on väärt. Sõpru ma igal sammul ei kahtlusta. Miks peaksin kahtlustama elukaaslast, kes on mulle veel lähem? Ma peaksin ju iseendastki halvasti arvama, kui ma enda kõige lähemast inimesest halvasti arvan

eneL, su kirjutis oli küll Voldikule mõeldud, aga... Arvan ka, liigne kahtlustamine ei tule kooselule ega sõprusele kasuks. Teine asi on, aga inimesetundmine. Isegi väga lähedasel inimesel, keda arvame tundvat läbilõhki, on tihti palju selliseid tahke mida me ei tea. Need võivad aga avanedes vägagi haiget teha.

To eneL: Inimest vöïd uurida enne ja peale kooselu aastaid,see küll tulemusi ei anna.Sulle soovitaks: ela edasi oma illusioonidega ,nii on kergem ja elugi tundub roosam!

to elsa:
Üks asi, milles ma pean kindel olema ilmselt, on inimese ausus. Selline inimene ka ei kõlba, kes suudab mulle näkku valetada ja siis teise juurde minna. See näitab minu halba valikut vist.. halba inimesetundmist. Pigem usuksin seda, et ma ise EI JULGE küsida, sest kardan valusat tõtt. Sellisel juhul ma ka ei tuhni ega otsi tõendeid. Küsimus siis, et miks selline üdini aus mees ei ütle otse. Ilmselt siis olen talle niivõrd tähtis, et ta ei taha haiget teha... Jah, tundeausus. Tegelikult ei peaks vist sellisest mehest, kes iga seeliku järele lippab, aga tunded võivad ikka tekkida ja selle vastu ei saa. Ühesõnaga ma ei tea, mis siis saab, kui mehel tekkivad tunded teise vastu. Kas ma lihtsalt ei taha teada asjast ja loodan, et lähevad üle? Või ma ajan pea uhkelt püsti ja marsin minema eeldades, et kui pole kõike siis pole kõike? Või räägin mehega ja ootan vaadates situatsiooni, et mis edasi juhtub. Mitte midagi ette võtmata. Ei tea

individuaalne, kas parem on teada või mitte.
kui juba tead, siis on selle teadmisega selle mehega vist raske edasi elada.

to Berta:
Loe mu eelmist kirjutist. Usu, ma ei võta elu roosade prillidega ja olen päris palju näinud. Ainus, mida ma soovin, et ma ei muutuks kahtlustavaks, kibestunuks, usaldamatuks. See on tõeline kaotus. See, kui mees teise armub, ei tee teda halvemaks. Lihtsalt teeb haiget, aga kuni inimestel on tunded, nii kaua saavad nad ka haiget.

to ex-mini:
Sõltub. Kui ta selle suhte lõpetab, siis pole raske. Kui ta aga tunneb, et tunne on tõsine, siis tõesti tuleb lahku minna. Vägisi ei saa kedagi enda juures hoida

eneL: Ma ei öelnudki, et ilmtingimata peaks kedagi igal sammul kahtlustama vaid siis, kui põhjust on. Ei jõuagi ju päevast päeva detektiivi mängida, mõttetu. Ma ei taha öelda seda, et kedagi LIHTSALT NIISAMA kahtlustama pead. Minu sõnum on pigem selline, et käige silmad lahti, muud midagi.

Mul on üks näide tuua, mis silmade lahtihoidmise rubriiki küll vist ei käi, aga ära tahaks märkida. Minu tuttavad, kõige säravam paar seltskonnas. Naine armastas oma meest, läbisaamine oivaline. Ei mingeid intriige, ei mingit usaldamatust, ei mingit põhjustki selleks. Aga mees oli kavalalt osanud pidada armukest kaks aastat, nii et absoluutselt mitte keegi ei osanud seda mitte kuidagi kahtlustada ja nii kuni viimase hetkeni. Aga mees lõpetas suhte nii, et tuli päeval naise töö juurde ja ütles ilma mingi sissejuhatuseta, et ma jätan su nüüd maha ja lähen teise juurde. Naine sai selle peale närvishoki ja veetis mõne aja psühhoneuros. Tema jaoks varises see maailm kokku, seda enam, et see tuli nagu välk selgest taevast. Kusjuures enne oli see mees tema jaoks maailma parim ja muide ka usaldusväärsem. See oli nüüd üks eriti küüniline ja kurb lugu, siin on lihtsalt näide sellest, millised võivad olla inimesed, kes sinu jaoks on kunagi olnud kõige lähedasem, kallim ja väärt su armastust.

aga kui ta räägib, et vana tunne on tõsine, lubab teise suhe lõpetada... ja ei lõpeta?

Kas sul siis pole õigust oma mehele esitada küsimusi kui keegi kahtlane helistab? Parim on äkki ja ootamatult esitada küsimus,üldjuhul kui mees selleks valmis pole siis tekib selline piinlik vaikimine või suhteliselt nõder vastus tuleb.

to voldik:

see on minu lugu, erinevusega, et mehe kõrvalsuhe kestis kolm aastat ja ühel päeval tuldi ja öeldi, et "kallis, ma armastan sind üle kõige, aga mul on armuke, see jäi rasedaks ja ma ei taha sellest lapsest loobuda. meie lapsed on juba suured, niipalju abi ei vaja ja ma hakkan nüüd teil külas käima."

to eneL, see, et mees ei taha tunnistada oma üleastumist küll tema ausust ei näita. Pigem kardab ta lollilks jääda, näidata ennast nõrgemana, arana. Arvan, et kui inimene tõesti minust hoolib, mind tunneb ja AUSTAB, siis ta tunnistab oma vigu.

to Voldik:
Sellepärast, et keegi kusagil kedagi pettis, ei saa ma ju nii enda elu rikkuda, et ma kõiki inimesi kahtlustan. Pettun kindlasti mehes, kui ta teeb midagi, mis minu arvamust temast langetab. Kui ta on ebaaus, siis pettun. Kui ta leiab teise, siis saan haiget, aga ei pettu. Haiget saavadki teha ainult need inimesed, keda pean enda jaoks väärtuslikeks.

to elsa:
Oleneb inimesest. Minu meelest on lihtsam eksimust tunnistada kui hoida seda endas varjul, põdeda selle pärast, tunda ennast süüdlasena. Aga seda ma ütlen omaenese tunnete põhjal.

eneL: Ma ju ei öelnudki, et sa kõiki inimesi kahtlustama pead. Ma ütlesin, et kui põhjust on kahtlustada, ei maksa pead liiva alla peita. Kui sa näiteks talud oma mehe armukesi, siis ära tee millestki välja ja ära pööra millelegi tähelepanu. Ma tahan öelda seda, et minu eneseuhkus neid ei taluks ja kui mul on kahtlus, et nad eksisteerivad, siis mida rutem ma sellest teada saan, seda rutem ma selle situatsiooni ka lõpetada saan. Milleks kannatada?

Selle jutuga ei tahtnud ma nüüd kindlasti seda öelda, et su mehel on armuke, selles ma ei kahtlegi, et on mõned, kel need puuduvad.

No ja kui ongi armuke - mida sa siis teed? Liigse uurimise-puurimise-kahtlustamisega paned ise suhte tuksi. Oma kogemus kinnitab seda :-(
Öised telefonikõned või sõpradega prallamine ei tähenda veel midagi, igasuguseid jaburaid kokkusattumusi võib olla. Või on äkki mõni tibin, kes tahab su mehele pihta panna ja teeb elu keeruliseks - allud provokatsioonile & teed mehe elu raskeks, võid ühel päeval avastada, et mees ongi endale puhketibi võtnud.

sass! Kui armuke on , siis ongi suhe tuksis! Vähemasti minu mõistes.
Mõistan et suhe = tõeline armastus.
Kui on midagi kahtlustada, siis on reeglina ka midagi salata.