Uurides Eesti Vabariigi presidendiinstitutsiooni kujunemise ajalugu, Põhiseadust ning vaadelnud teiste riikide presidendiinstitutsioone on töö autoril välja tuua järgmised järeldused:
1. Ajalooline aspekt:
• Ajalooliselt ei olnud Eestile omane tugev monarhiline ega ka presidentaalne riik. 1920.aasta põhiseaduses ei olnud taolist institutsiooni ette nähtud, kuigi nii mõnedki poliitilised jõud seda pooldasid. Tolleaegne riigijuhtimine lähtus eelkõige sellest, et riigi kõrgeima võimu kandja on rahvas ning president võiks haarata enda kätte liiga suure võimu. Oma olemuselt sarnanes riigikord kõige rohkem Šveitsile.
• Presidendiinstitutsiooni loomiseks polnud 30ndatel aastatel erilist põhjust, pigem oli see tingitud erinevate poliitiliste rühmituste võimuvõitlusest. Valitsused vahetusid tihti, tehti valesid otsuseid. Kõige selle vabanduseks oli lihtne rahvale sisendada, et probleemide parimaks lahenduseks on presidendi ametikoha loomine. Selle propaganda taha ka vabadussõjalased ning teisedki poliitilised jõud varjusidki.
• Taasiseseisvunud Eesti on tegelikult kindlalt piiritlenud oma riigi põhimõtte 1992.aastal vastu võetud põhiseadusega – tegemist on parlamentaarse riigikorraga. Eesti riigis on kõrgeim võim rahva käes. Oma võimu saab ta väljendada põhiseaduse kohaselt läbi Riigikogu, mille liikmetele on ta andnud oma mandaadi. Presidendil on seevastu Eesti Vabariigis esindusroll, samuti on ta teatud määral ka poliitiliste jõudude tasakaalustaja.
2. Põhiseaduslik aspekt:
• Põhiseaduses sätestatud presidendi institutsiooni pädevused on väga täpselt fikseeritud ning seega puudub presidendil võimalus oma pädevusi laiendada. Seepärast ei mängi president kodanike elus eriti tähtsat rolli (piiratud täidesaatev võim).
• Euroopa Liiduga liitumise järel on suurenenud Vabariigi Valitsuse osatähtsus, presidendi pädevused ei ole suurenenud, pigem võib riigipea osatähtsus riigijuhtimisel väheneda. Seoses EL julgeolekupoliitika rakendumisega Eestis võib presidendi ainupädevus kaitsejõudude kõrgema juhina väheneda delegeerides osa riigikaitselisi küsimusi EL-le.
• Eesti rahvas soovib valida presidenti otse, kuid samas ootab ta riigipealt suuremat võimu ning rohkem pädevusi riigi elu korraldamisel. Otsevalimiste puhul saab küll rahvas valida omale meelepärasema presidendi, kuid presidendil puudub reaalne võimalus rahva poolt antud mandaadi abil sekkuda valitsuse ja Riigikogu töösse ning selle läbi mõjutada riigi arengut. Presidendi otsevalimised oleksid sisuliselt rahva ootuste petmine, kuna riigipea pädevused ei võimalda tal teostada täidesaatvat võimu.
• Puuduvad kriteeriumid, mille järgi kodanikud saaksid presidenti valida. Presidendil ei ole sisuliselt võimalik valimiskampaania korraldamisel välja tulla isikliku valimisplatvormiga.
• Üks kindel organ suudaks presidendi kandidaatide valikul kindlustada nii valimiste kui ka tulemuse kvaliteedi.
• Läbi Riigikogu valimiste delegeerib rahvas oma võimu rahvaesindajatele, kellel on seeläbi otsene õigus teha rahva nimel otsuseid, seda ka presidendi valimise puhul.
• Presidenti asendab vajadusel Riigikogu juhataja, kes on valitud Riigikogu poolt. Sellise regulatsiooni kohaselt on loogiline, et nii Riigikogu esimees kui ka president omavad Riigikogu liikmete võrdset toetust.
• Riigipead, kes suudab välisriikides Eestit väärikalt esindada, jagada autasusid ning olla erakondade vaheliseks lepitajaks, suudab Riigikogu ning vajadusel ka valimiskogu piisavalt hästi valida.
• Otsevalimised kujunevad Eesti riigile kulukateks(praegu ca 60 000, otsevalimised ca 2 miljonit), ning sellest aspektist on kasulikum korraldada valimised praegu sätestatud korra järgi.
3. Teiste riikide kogemus
• Ajalooliselt on Eesti presidendiinstitutsiooni loomine sarnane Soomega. Töö autor on arvamusel, et kui poleks Eestit tabanud okupatsioon, oleks praegu riigis sarnaste pädevuste ja võimuga riigipea kui Soomes.
• Soome liigub ilmselgelt parlamentariseerumise suunas, seoses EL liitumisega on märgatavalt kahandatud presidendi võimu. Soome tipp-poliitikud ei poolda otsevalimisi, kuna presidendi võim läbi selle kindlustub ning parlamentaarse riigikorra ülesehitus on raskendatud. Eesti poliitikud võiksid analüüsida Soome kogemust ning kaaluda presidendivalimiste muutmise vajalikkust.
• Ungari on saavutanud peaaegu täielikult parlamentaarse riigikorra. President, kellel puudub täidesaatev võim, valitakse parlamendis kolmes voorus. Esimestes voorudes on vajalik 2/3 häälteenamus valimiste võitmiseks, kui aga seda ei saavutata, valitakse president kolmandas voorus üldise häälteenamusega. Kuna Eesti on paljuski sarnane Ungari valitsemissüsteemiga, tasub ka Eesti Vabariigi riigipea valimise puhul kaaluda samasuguse süsteemi kasutusele võtmist. Seni on Ungari riigipea valimised parlamendis edukalt toimunud, kuigi ka Ungaris on mitmel korral olnud arutlusel presidendi valimissüsteemi muutmine otseseks. Rahvahääletusel ei läinud aga ettepanek läbi.