See on küll üsna vana postitus, kuid ma sooviks teada selle autorit. Miks? Sest ma olen täpselt samas paadis. Näen vaeva kümne mehe eest ja teen kõik, mis saan, aga kõik ebaõnnestub. Ei loe head soovid, mõtted jne - kõik ebaõnnestub. Juba 7 a vallaline, tööle ei saa, olen hetkel isegi kodutu, sest vana kaaslane viskas välja(lihtsalt korterikaaslane), sest leidis naise. Kui ka püüan kõigest väest, läheb kõik p...rse. Ööbisin siis teise tuttava juures, kes sattus öösel haiglasse ja pidin lahkuma jne. Tööle ei võetud samuti viimasel minutil ning pidin saama kohe uue korteri, miks ka välja suht suvalt kolisin, kuid siis teatati, et mind ei võeta, sest ma ei saanud kokkulepitud ajal minna. Muidugi ma ei läinud, sest olin haige ja seda ka ütlesin - see neid ei huvitanud.
Ei aita jumal ega palved jne, kõik on prses. Ei taha veel alla anda, sest pole 30-ndki. Aga kui paljud tuttavad teaks, kui stasti ma elan, tunneks nad kahjurõõmu - enamus nkn ei sallinud mind, sest olin liiga erinev jm.
Sõbrannaga suhted purunesid, sest ta ei usu, et ta mees on ärakasutaja ja süüdistas mind kadeduses. Ühe vanemaga ei suhtle juba 20 aastat, kes kadus jne….
Mis vahet seal on, et on jalad ja käed jne? Loomulikult on ja näen ka hea välja, olen väga väga tänulik, et seegi mul on olemas, KUID ma olen sügavalt õnnetu ja seebikast ju välja astunud! Mina olen teisiti õnnetu. Enamus ei usu, ajavad samuti positiivsuse juttu. Kolige tänavale, ärge saage tööd, kuigi püüate jne jne. See kõik on suur ebaõnn, aga keegi ei usu. Arvatakse, et ma ise süüdi või puudega. Aga ei ole nii mustvalge see maailm. Ma ei saa nii palju halba põhjustada ise, mis siin kirjas. Kui keegi ütleb, et ette kujutan v ise süüdi, see isegi ei huvita mind, sest ma ise tean tõde. Vigu ma teen ja analüüsin neid, aga ikkagi…. Kõike on nii krdi palju.
Tore oleks, kui sa vastaks. Aitäh.