Sageli on parem kui inimesed kõike ei tea. On rahulikum elada.
Kuid ... teema ise selline:
Elan koos oma mehega 15 aastat. Meil on lapsed.
Elus on üht-teist koos üle elatud. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, nagu ikka suhetes.
Minu mees räägib mulle,"ma tean, et sa mind ei armasta, ma tunnen seda." Samas võin väita, et mina küll tunnen, et ta mind armastab (kuigi kohati tema käitumine minuga jätab siiski soovida. Meelega ärritamine jmt)
Mina väidan talle vastu, et loomulikult ma armastan sind, ega ma muidu ju sinuga koos ei elaks.
Tegelikult, ma tõesti ei tea kas ma teda armastan.
Meeletut kirge tema auhtes ei ole. Intiimsustega ma parema meelega ei tegeleks. Samas tema kaisus magama jääda pole sugugi paha. Läbisaamine on meil hea ja koos igal pool käimine on samuti tore. Rääkida temaga mulle ka meeldib (juhul kui ta muidugi viitsib).
Ma ei mõista ennast. Ma ei tea kas ma teda armastan. On palju kohti mis mind häirivad ja loomulikult on ka temal.
Kõigest sellest aga temaga rääkida on äärmiselt raske kuna ilmselt esimene reageering oleks, et "sul on keegi teine, sa ei armast mind jne". Ta võtaks seda rünnakuna.
No mul pole kedagi teist kuid kas ma teda armastan, seda ma tõesti ei tea.
Püüan vaadata enda sisse ja kuulata südamehäält jne. - ei midagi, ma ei saa aru mitte midagi. Pigem läheb asi järjest segasemaks minu jaoks. Järsku olen ise liialt kriitilne ?
Kuid kui ma nüüd seda talle ausalt tunnistan ?
Kas see rikub meie suhte lõplikult ?
On kellelgi sarnaseid kogemusi. Mind väga piinab see olukord, tunnen, et ma olen ebaaus tema vastu ja ma ei taha seda olla.
Selle kõnelusega ei oleks minu eesmärk suhet lõpetada. Võib-olla kui muutuvad mõningad asjad tuleb mul siiski ka see vajalik kirg ? Ilma selle kõneluseta tunnen nagu jätaksin meid mõlemaid ilma sellest võimalusest leida võib-olla "see õige".
Oh kui raske. Sai vist segane postitus kuid vast saate aru murest.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.

Tundub küll, et tema on praegu sinu jaoks see õige. Ega meeletut kirge ei peagi kogu aeg tundma, kurnaks ära :) Või tunned sa selle järele igatsust? Siis äkki kuluks ära mingi suhte värskenduskuur, kahekesi kuskil romantilises kohas, miks mitte reisil. Igal juhul seni, kui sa pole kellessegi teisesse armunud, ära küll oma praegusele suhtele liiga tee. Usu, paljud naised kadestaksid sind su pereelu pärast.
Äkki on küsimus, kas ma armastan, liiga abstraktne. Proovi küsida nii: kas mul on temaga hea, kas ma arvan, et mul on temaga vedanud, kas tal on omadusi, mida ma väga hindan, kas meil on omavahelisi jutte-mälestusi, mida keegi teine ei tea. Niisugused pisiasjad kokku ongi tegelikult armastus.

Sama siin, vahe vaid selles et olen mees. Tunnen et naine jumaldab mind, on kena, huvitav, truu, asjalik, iseseisev.. kõik nagu super, inimesed kadestavad et mul selline naine.. Aga tunne selline et ma ei armasta teda, ja koguaeg pinges, kuna midagi jääb nagu puudu, iga kompromiss on nagu enda maha surumine.. kuna ma tema kompromisse nagu ei vaja eriti, või siis jätavad nad mind mingil moel külmaks.. Ta ka selline väga tundlik inimene, kuigi ütleb et ta teab et ma teda ei armasta, ei julge ma talle seda ka ööelda, solvub ju nii kui nii. Mõlemad varsti 30 nii et rong pole veel kuhugile läinud.. Ei tea, kardan et parema naist ei leiagi.. aga selleks et naine ennast õnnelikuna tunneks peaks mees teda kogu südamest armastama. Petta teda ka nagu ei taha, mind on oma elus mittu korda petettud, kuid tema ei ole .. ja ma hindan seda, ja ei taha talle haiget teha.. kuid armastust nagu pole, samuti pole ka kirge..

hea väljavaade teil sellise dilemmaga elada veel 30-40-50 aastat.

Paraku satuvad sellised tyybid kokku elama,kellest yhe sugupoole tunded ja kirg on minimaalsete vajadustega.

viimasele.
asi pole madalas libiidos, vaid selles, kellega sa oled.

Peab m6tlema sellele,et kui otsida teine,siis v6ib sattuda hullem ja nii see paraku on låinud. Kui otsid teise,siis hakkad eristama/ v6rdelma teda esimesega.
Ei ole m6tet olla nii kriitiline igas olukorras,olulisem on see,et tuleb olla våga aus ja avameelne oma kaaslalsega.
Ei tohi varjata yhtegi momenti/olukorda oma kaaslase eest.

Naine või mee võib olla väga kena hooliv truu jne.aga kui ta ei ole teie hngesugulan s.t.teil ei ole temaga korraga füüsilist,emotsionaalset ja vaimset klappi,siis ongi nii nagu eelpool kijreldatkse,olete koos vale inimesega ja ühel hetkel kui ikkagi elus kohtate seda õiget.....aga võimalik et ei kohta ja elat samamoodi edasi.Natuke on vaja psõholoogiat ka teada.

Viimasele,
Aga me ju ei tea seda,mis tunded selle naise sees varitsesid hetkel.Ta ei vasta meile enam.Selle yhe teksi p6hjal me ei suuda temast aru saada ju ometi.

ma lihtsalt tunnen huvi et, kas on võimalik, et ühel hetkel või perioodil inimene on sinu hingesugulane ja asendamatu, kuid siis kui tunded hääbuvad enam seda ei ole? või on siin mingi muu jama?

Tee selgeks miks tunded hååbuvad ja siis saad aru. Tunded v6ivad isegi tagasi tulla mingil ajal,see v6ib olla hetkeline seis ainult.

aga edasi läheb ju tsitaat.
Tehti tööd ja nähti vaeva, aga armstust ei tulnud.

ma ka kunagi olin n.ö mõnelt noormehelt haiget saanud või õiget sellist hoolivust ja tunnetega suhet ei olnud. oli n.ö seksuaalne klapp kui sedagi. siis leidsin pea oma kõrval oleva inimese. kellega oleme siiamaani koos. algul ei suutnud tundeid avaldada(ega uskunud neisse) ja kartsin haiget saada. hiljem sain aru, et vanad asjad tuleb unustada ja ta pole selline nagu eelmine. ning suudan ka aastate jooksul tundeid avaldada. meil on aastate jooksul olnud üksteise armumist uuesti, iha, kirge, raskeid aegu, toredaid aegu jms. arvan, et kui tahetakse oma suhtega vaeva näha ja ikka hoolitakse ja kirge, seksi on ning koos hea, turvatunne, siis paremat meest, naist, suhet pole mujalt tahtagi. kihlatud oleme ja kui kunagi on aeg loodan, et ka abiellume.

küsimärgile :)
tegelikult polegi minu jaoks küsimus niivõrd selles, kas otsida omale keegi teine või mitte.
Olen viimastel pävadel palju mõelnud sellel kuidas meie suhe üldse alguse sai.
Palju tegelikult olulisi asju tuli meelde.
Meil mõlemal oli mingi kirg kuid põhiliselt vajadus suhte järele.
Kooseluks tegelikult olid meil kummalgi täiesti valed põhjused.
Aeg läks, sündisid lapsed jne.
Võimalik, et õppisime teineteist armastama. Teatud põhjustel aga minu sees sai see tunne tapetud. Klaasikaline petmine.
Tagasi pole seda saanud kuigi aega on möödunud palju. Mul puudub tema vastu usaldus. Igapäevaselt see ei takista meie kooselu. Kuid olen aru saanud, et see on minu sees olemas ja justkui käsipidur on peal.
Tegelikult vist kardan kaotada väärtusliku aega, nii enda kui ka tema oma. Kardan küll praegu ka üksindust kuid kohati tundub mulle, et üksinda suudaksin olla oma lastele parem ema. See võib tunduda tobe mõningatele kuid tegelikult nii see on.
Samas puuduks igapäevaselt nende kõrval isa ...
Ja kui nüüd rääkida armumisest kellessegi teise, siis tõsi on see, et minuga see juhtus. Teen endaga tööd, et seda enda seest välja kiskuda. Selle inimesega koos ma olla ei saa (miks jne. sellel teemal siinkohal ei peatuks, see on hoopis teine teema), küll aga pani see mind mõtlema üldisemas plaanis minu praegusele elule ja suhtele.
Mõtlen , et äkki on ka minu mehe jaoks olemas kusagil keegi, kes armastaks teda hinge-põhjani ja igatseks temaga veeta oma päevi ja öid kuni elu lõpuni. Mina aga egoistlikult hoian teda kinni. Kas poleks õigem lasta temal endal otsustada neid küsimusi. Kui tema ilmselt ei ole minu "härra Õige" siis ei ole ju loogiline , et mina temale saaksin olla "See Õige".

Kuidas sa saad 6elda,et suudad yksinda oma lastele parem ema olla......ma ei suuda sest aru saada? Miks olid teil kooseluks valed p6hjused?
Kui peaksid lahku kolima,siis nåed kuidas lapsed hakkavad kannama-mitte sina niiv6rd palju,aga just lapsed.
Ma arvan,et see "kirg" Teil ei olegi k6ige olulisem kauaaegses elatud kooselus,see v6ib ju isegi tekkida mingi aeg ja siis jålle vaibub-normaalne nåhtus.Sa v6isid armuda kuid pead unustama,see on m66duv.
Miks sa nii arvad,et åkki on su mehe jaoks keegi teine? Oled sa kindel,et su mees tahaks kedagi teist kooseluks? Kas oled arutanud temaga sel teemal?
Ma arvan,et k.....i saab igaltpoolt.

Viimasele:
kuidas ma saan öelda, et olen üksinda parem ema ? No näete saan.
Olen siis rahulikum, neile pühendunum ja kõike muud sinna juurde.
Loomulikult lapsed mingil määral kannatavad selle all kui vanemad lähevad lahku. - Aga tõesti, me ei ole lahku läinud,
minu teema püstitus seisnebki selles, et kas rääkida oma mehega sellisel teemal nagu armastus !!!
Tunne on selline, et minu mõtted pole justkui ausad tema suhtes.
Ja ma ei tunne ennast hästi, see piinab mind.

Armusid vahepeal kellegisse,aga sa pead unustama selle inimese. Aramstusest v6id ju rååkida,peaasi,et sa vahele ei jåå oma emotsioonide/ tunnetega teise vastu.

Miks sa arvad,et kunagi hakkasid elama oma kaasaga valedel p6hjustel,kas see sinu m6te aunult???

Ema, selle sõna otseses tähenduses vajab laps kui umbes 15 aastaks saamiseni. Seal on hetk ,kus tal elupoolt on kohustus hakata ise otsuseid vastuvõtma ja tekivad ka peredes nn mässud. Sest lapse hing lihtsalt ei jää terveks kui ta laseb end kui väikest last kohelda.
Nii et parem ema kehtib ainult kuni 15 aastaste laste kohta. Edasi kas saavad vanemad endale sõbrad või üsnagi võõrad tegelased, kes aegajalt külastavad. Ja peale seda, kui lapsi sisuliselt laste mõttes enam pole, ongi Naisel aeg Mehega kooselada. On lugusid, kus kunagi varem poleg iseda aega olnud. Lapsed tulnud kiiresti ja kaheksti olemiseks ja teineteise tundmiseks aega nagu pole olnudki. lisaks on inimesed nüüd muutunud.
Siit foorumist võiks lausa korjata lood kokku ja köita ära ja anda noortele lugeda. Et oleks mõistust, mitte ehitada ühist elu niisama või nn valedel põhimõtetel. Teisi kes seda juba teinud, kahjuks see ei aita ja tuleb valida halva ja veel halvema vahel. On ka muidugi võimalus, et hingest hinge suhtlemine tekib ja ka vaimsed huvid on sarnased. Kusaigl keegi kirjutas, et kuni umbes 35-40 aastani otsistakse oma kehalistele vajadustele rahuldust, siis tõuseb esikohale hingevajadus kui seda pole, on asi jama ja elulõpus juba vaimsed vajadused. Siit ka see eluarmastuste teema, mis hingest hingesuhtlemisel kohe väljatuleb.
Teemaalgatajale ei oskagi midagi soovitada, sest ei tunne teda, ega tema meest. On mehi, kellega saab end avada ja on neid, kellega ei saa. Soovitakse ehk lugeda eneseabi raamatuid, mis räägivad suhetest ,ehk seal hakkab miskit kajama.
Koos elades kasvatakse nii kokku, et tegelikutl ei kujutata ettegi mida tähenadb üksindus. Tundub et kõik muu jääb samaks, ainult teatud omadustest saaks nagu lahti. Aga üksielamine tähendab , et kõik muutub, KÕIK. Lisaks tulevad välja ka teise väärtused, mida lähedalolles ei märkagi.

Näen siin kahte huvitavat lugu- teemaalgataja ja 29 oma, mõneti sarnased, aga paljus erinevad. Kuna mul on olnud õnne elus igasuguseid suuri ja väiksemaid tundeid kogeda, siis ütleks sõna sekka. Esiteks ei saa inimesed, kes oma nooruses tõelist kirge kogenud pole, aru et armastus ja armumine on täitsa erinevad asjad. Armastus ei tähendagi mingit tohutut emotsionaalset tulevärki, vaid pigem vaikset rahulolu, vajadust teise inimese järele. Sageli läheb tohutu keemiline armumine ja kirg ka üle tülpimuseks ja järgi ei jää midagi, ei mingit armastust. Niisiis ei tähenda armumisest kooselu alustamine veel, et seal ka 10 aasta pärast armastus on.

Teemaalgataja: näen, et esitad endale tegelikult kõiki neid küsimusi, kuna armusid ootamatult teise. See pole midagi ebanormaalset ega tähenda, et sul oma mehe vastu tundeid pole olnud ega praegu pole, üks ei välista tegelikult teist. Probleem on pigem, kui sulle ei meeldi seks oma mehega ja pole kunagi meeldinud, see näitab küll, et õiget arumist seal ilmselt ei olnud. Armumine on keemiline reaktsioon, sellega kaasneb alati ka mingil määral seksuaalne kirg. Eemalt vaadates oskab olukorrale tihti parema hinnangu anda, kui ise selle sees olles. Soovitaks mehega kokku leppida, et elate mõni aeg eraldi, see näitab ära, millised su tunded tegelikult on. Lisaks võiks sa mõelda, mida oma mehes hindad, mida ta sulle vaimselt ja emotsionaalselt annab, kui seda on palju, siis ilmselt ikka mingis vormis armastus on olemas teie vahel.

29: Tänane ühiskond on täis täiuslikkuse ihalust ja seda tundvaid inimesi- kõik peavad olema täiuslikud: auto, maja, töö, partner, pere, hobid. See et su elukaaslane on mingite ühiskonna kehtestatud reeglite kohaselt täiuslik inimene, ei tohiks olla suhte alus. Samuti ei tohiks olla nii arg, et püsida selles suhtes kartuses, et järgmine partner sind petab. Ütled oma jutus ära põhilise- et naine oleks täiesti õnnelik, peab ta tundma, et mees teda armastab. Muidugi saab ka ilma elatud, maailm on täis naisi, kes pole armastatud aga on end mehe jaoks teatud määral vajalikuks teinud. Aga tegelikult muuda armastatuks ja ihaldusväärseks olemine naise nooremaks, kaunimaks, õnnelikumaks ja igas mõttes on see talle vajalik. Loodus on ka nii seadnud, et ta jääb kergemini rasedaks. Arvan, et te olete nii noored veel, et on vara sellist kompromissi teha ja olla koos vale partneriga, kuitahes täiuslik ja hea inimene ta pole. Maailm on tegelikult väga toredaid ja häid inimesi täis, nende seast tasub endale ikka see õige leida, kelle vastu tugevad tunded ka tekivad. Täna on see teile (mõlemale!!!) kindlasti lihtsam, kui 10 aasta pärast.

-Sama siin, vahe vaid selles et olen mees. Tunnen et naine jumaldab mind, on kena, huvitav, truu, asjalik, iseseisev.. kõik nagu super, inimesed kadestavad et mul selline naine.. Aga tunne selline et ma ei armasta teda, ja koguaeg pinges, kuna midagi jääb nagu puudu-

Sa oled ennast ise "lolliks mõelnud" ja oma vale mõtlemisega hävitad suhte! Ära esita küsimust abstraktselt, et kas armastad teda. Pigem küsi:
kas su naine meeldib sulle,
kas sul on temaga koos hea olla,
kas sa usaldad teda,
kas ta on truu,
kas ta on hooliv su vastu,
kas te olete lisaks elukaaslastele ka sõbrad?
Kirg vaata ei kesta kunagi püsivalt läbi elu sama kõrgel, vaid on alati tõusude ja mõõndadega. Kõige tähtsam on siiski elus hooliv partner kõrval.

"kuid armastust nagu pole, samuti pole ka kirge.."

Defineeri siis ära, mis see armastus üldse on? Saa aru, et armastus ei ole "liblikad kõhus ja kirg". Armastus on PÜSIV ja SÜGAV tunne, mitte pelgalt seks ja kirg.
Sellist naist sa teist kusagilt ei leia võibolla.

Te peate oma suhte kallal natuke vaeva nägema, sest lahku joosta on väga kerge aga siis satud iga järgmise naisega sama lõhkise küna ette. Ja jääd eluaeg kahetsema, et 1-st ja ainsast õigest ilma jäid. (Kui su naine uue mehe leiab).

2 liisa: sa ei anna eriti head nõu- nimelt on näha, et mees ei TAHA seda suhet. Ja ilma mehe tugeva tahtmiseta ei püsi ükski suhe. Kirg võib-olla kaob, aga vähemalt alguses võiks see ikka olemas olla. kui pole kunagi olnud, siis avastab ta varem või hiljem selle kellegi teisega. Aga õnnetu naine võib- olla 10 aasta pärast endale teist partnerit, keda armastada, enam nii lihtsalt ei leia. Tahtmiseta koos püsides rikub mees ka oma kaaslase võimalused õnnelikuks saada.

Samuti pole mõtet küsida, kas teine inimene on hooliv su vastu, kui ise ei saa ütelda, et soovid talle igal hetkel vaid parimat anda ja oled ta heaks valmis palju ohverdama. Ilma tunneteta hakkab inimene lõpuks neid nn "häid ja hoolivaid inimesi põlgama, sest tal on tekkinud nii suur süütunne. Ainult siis, kui soovid ise oma kaaslase heaks palju teha, saab ütelda, et see on õige suhe.

Igas suhtes on ju kirg alguses. Ilma mehepoolse kireta ei tekikski suhet. Aga inimesed ei taha aru saada, et kirg ei püsi algusajaga samasugune 5, 7, 10, 20 aasta pärast. See ongi see, et armumisest kasvab armastus välja (kui kasvab).

Autor: 29,
kui kaua sa oma naisega koos oled olnud juba?
Kui ikka aastaid, siis on teil lihtsalt suhtekriis tekkinud pärast suure kire möödumist. Minge psühholoogi juurde või paariteraapiasse.

olen ka veidi siis püüdnud asju vaadata teise nurga alt, kui lihtsalt armastan või ei armasta.
Keegi siin eespool kirjutas, et ilmselt see armumine teisesse pani mind mõtlema üldse kogu selle teema üle.
Ja selles on küll tuline õigus.
Võimendusid oma mehe negatiivsed küljed ja positiivne jäi nagu tahaplaanile või mingiks ise-enesest mõistetevaks asjaks.
Reaalselt aga ei saa asju siiski nii must-valgelt võtta.
Nüüd märkan taas ka oma mehe häid külgi. Seda mida tema teeb kodu ja laste jaoks, et ta hoolimata mõningastest eksimustest oma elus, on truu ja kodune inimene. Kõrtsides sõpradega kolistamas ei käi, kasiinosse raha ei tassi, kõik mis majapidamises vaja teha saab tehtud (tõsi mõningase viibimesega),
ta hoolib ja armastab oma peret jne jne jne.
Olen püüdnud olla ise avatum tema suhtes.
Kui tekib müni minule ebameeldiva situatsioon, siis räägin talle sellest- ei , ma ei tee etteheiteid vaid informeerin teda rahulikult ja selgitan mis mulle ei meeldi.
Ja oma üllatuseks märkan, et ta püüab vältida ebameeldivat käitumist. See aga muudab teda minu jaoks jälle meeldivamaks :)
Palju probleemid siiski on kinni inimese peas ja ettekujutusvõimel on meeletu jõud.
Küsimusele kas armastan või ei armasta, ma täna vastata ei oska ja see polegi tegelikult nii tähtis. Oluline on, et meil siiski koos on hea ja tore. Ehk saab ka selle kire poole kuidagi toimima.
Kurvaks teeb aga see, et mingi osa endast kaotasin siiski sinna sellesse teise arumisse. Midagi jäi "temale", mda ma enam tagsi ei saa ja sinna ma midagi parata samuti ei saa.
Kena päikeselist kevadet kõigile. Püüdke mõelda positiivsemalt ja olla head! oma elukaaslasega ja ärge pettuge kui teie püüdlustele suhet paremaks muuta kohe ei vasta. Ka Temale on vaja harjumiseks natuke aega- "et te olete nüüdsest parem !"

Raske teema.Mina ise olen selline inimene et mul kaks abielu aja suhteid kh seljataga sest lihtsalt tüdinesin ära ja läksin otsima jälle uut ja huvitavat.Inimesed on erinevad ja ka vajadused.Hingesuguluse asi peab paika ja mina olen avastanud at parim kooselu on visiitabielu ja ei tydine kunagi.
Lihtsalt ei ole seda antud et ma kannataks kui keegi mu kõrval norskama ja peeru panema hakkab ja igavaks muutub.Armastan vabadust.
Kusjuures modernne maailm oma vajadustega on brutaalne.No ei suuda igayks ju olla pildi pealt välja tulnud ja rikas. Kui ongi siis on muud vead.
Aga elada armastuse ja kireta koos tapab sinu hinge ja ka teeb teise inimese õnnetuks.
Lahku minna on valus aga see oleks ainus õige otsus.
Ja võimalik et tulevikus see teine pool tänab sind selle eest mida tegid.

sa ? oled väga elukauge inimene. lapsed on kõige õnnelikumad, kui vanem (ad) on õnnelikud.

jah, nii võibki just olla, et suhe on oma aja ära elanud, kuigi alguses oli suuuur armastud ja hingesugulus. elu jooksul võib ju neid mitmeid olla.

Lõpetage lahutus

Abielulahutus ei ole lahendus kõigile probleemidele. Mõnikord võivad lapsed selle lahutuse all kannatada ja neil võib olla elu jooksul valu. Enne lahutust on vaja mõelda, kas see on hea samm ja mis tulevikus juhtub. Mul oli sarnane probleem, kuid täna on minu elus õnnelik päev, sest DR Tugala aitas mul oma abikaasa armastusega tagasi saada.

Ma olin 6 aastat abielus ja see oli nii kohutav, sest mu abikaasa petta mind ja ma tahtsin lahutada, aga kui kohtusin dr Tugalaga, kuidas ta abielu ja suhetega seotud probleemid lahendas, otsustasin ma talle sõnumi saata ja vastas, Ma selgitasin ja ütlesin, et ma ei muretse, et ta mind aitab. Kolm päeva pärast loitsumist tuli mu abikaasa koju ja palus mul andeks talle selle eest, mida ta mulle tegi. Oh mu Jumal, ma olen nii õnnelik. Ja siin märgin nüüd, sest mu abikaasa on täiesti muutunud. Ta tahab alati olla minu kõrval ja ei saa midagi teha ilma minu kohalolekuta. Ma tõesti nautin oma abielu nüüd.
Loodan, et see aitab ka kedagi.

DR TUGALA KONTAKT ...... EMAIL: acubespiritualhome@live.com
PROFESSIONAAL / NUMBER NUMBER +2348111959371

Te siin ajate segamini armastuse ja kire, need reeglina eriasjad. Pikalt kooselades kaobki kirg, ma ei tea kas need, kes väidavad, et neil on hull kirg valetavad või ei tea nad ise ka mis see täpselt on. Siit edasi tuleb endale esitada küsimus, kas piisab sinu elus armastusest või vajad sa kirge? Kirg kaob igas suhtes varem või hiljem nagunii, seega tehke ise omad järeldused.