Sageli on parem kui inimesed kõike ei tea. On rahulikum elada.
Kuid ... teema ise selline:
Elan koos oma mehega 15 aastat. Meil on lapsed.
Elus on üht-teist koos üle elatud. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, nagu ikka suhetes.
Minu mees räägib mulle,"ma tean, et sa mind ei armasta, ma tunnen seda." Samas võin väita, et mina küll tunnen, et ta mind armastab (kuigi kohati tema käitumine minuga jätab siiski soovida. Meelega ärritamine jmt)
Mina väidan talle vastu, et loomulikult ma armastan sind, ega ma muidu ju sinuga koos ei elaks.
Tegelikult, ma tõesti ei tea kas ma teda armastan.
Meeletut kirge tema auhtes ei ole. Intiimsustega ma parema meelega ei tegeleks. Samas tema kaisus magama jääda pole sugugi paha. Läbisaamine on meil hea ja koos igal pool käimine on samuti tore. Rääkida temaga mulle ka meeldib (juhul kui ta muidugi viitsib).
Ma ei mõista ennast. Ma ei tea kas ma teda armastan. On palju kohti mis mind häirivad ja loomulikult on ka temal.
Kõigest sellest aga temaga rääkida on äärmiselt raske kuna ilmselt esimene reageering oleks, et "sul on keegi teine, sa ei armast mind jne". Ta võtaks seda rünnakuna.
No mul pole kedagi teist kuid kas ma teda armastan, seda ma tõesti ei tea.
Püüan vaadata enda sisse ja kuulata südamehäält jne. - ei midagi, ma ei saa aru mitte midagi. Pigem läheb asi järjest segasemaks minu jaoks. Järsku olen ise liialt kriitilne ?
Kuid kui ma nüüd seda talle ausalt tunnistan ?
Kas see rikub meie suhte lõplikult ?
On kellelgi sarnaseid kogemusi. Mind väga piinab see olukord, tunnen, et ma olen ebaaus tema vastu ja ma ei taha seda olla.
Selle kõnelusega ei oleks minu eesmärk suhet lõpetada. Võib-olla kui muutuvad mõningad asjad tuleb mul siiski ka see vajalik kirg ? Ilma selle kõneluseta tunnen nagu jätaksin meid mõlemaid ilma sellest võimalusest leida võib-olla "see õige".
Oh kui raske. Sai vist segane postitus kuid vast saate aru murest.